Eugen Tallmeister

Eugen Theodor Valdek Tallmeister (1. august 1916 Riia – 2. september 2006 Tallinn) oli eesti arst ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna õppejõud.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas aastal 1934 Tallinna Prantsuse Lütseumi. Samal aastal astus ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas 1940. aastal arsti astme väärilisena cum laude. Akadeemiliselt oli ta Eesti Üliõpilaste Seltsi liige.

Juba üliõpilasena töötas ta professor Karl Schlossmanni juures mikrobioloogia alal ja saavutas üliõpilaste teadustööde võistlustel I auhinna. Aastal 1940 asus ta jaoskonnaarstina tööle Valjalasse.

1. augustil 1941 mobiliseeriti ta Punaarmeesse ja viidi Uuralite taha Tšeljabinski oblastisse tööpataljoni. Tööpataljoni õudustest päästis teda Eesti Laskurkorpuse formeerimine ja sinna määramine jaanuaris 1942 sanitaarroodu komandörina. Ta teenis kogu sõja vältel 7. Eesti Laskurdiviisis 86. Meditsiini-sanitaarpataljonis arstina, sanitaarkapteni auastmeni, võideldes Velikije Luki all, Eestis ja Kuramaal.

1947. aastal demobiliseerituna naasis ta Tartusse. Aastatel 1947–1950 oli ta Tartu Riikliku Ülikooli mikrobioloogia ja nakkushaiguste kateedri aspirant, töötades samaaegselt kateedris assistendina. Aastal 1951 (hilinenult kaitses ta väitekirja "tänu" anonüümkirjale tema sotsiaalse päritolu kohta; väitekirja kaitsmisele lubati ta tänu selgitustele sõjas "õigel poolel" osalemisest) kaitses ta dotsent Feliks Lepa juhendamisel tööga "Escherichia coli osatähtsus imikute ja väikelaste kõhulahtisuse puhul" meditsiinikandidaadi väitekirja. Aastatel 1951–1960 töötas ta mikrobioloogia kateedri vanemõpetajana, aastatel 1960–1964 samas dotsendi ja kateedrijuhatajana ja aastatel 1964–1987 dotsendina; lisaks oli ta aastatel 1972–1974 arstiteaduskonna õppeprodekaan.