7. Eesti Laskurdiviis

Allikas: Vikipeedia
7. Eesti Laskurdiviis
Tegev 1941 – 1945
Riik NSV LiitFlag of the Soviet Union.svg
Eesti NSV Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg
Kuuluvus 8. Eesti Laskurkorpus
Suurus diviis
Tähtpäevad 9. oktoober 1942, lahingulipu annetamine
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
kindralmajor Lembit Pärn
polkovnik August Vassil
kindralmajor Karl Allikas

7. Eesti Laskurdiviis (vene 7-я Эстонская стрелковая дивизия), oli Teise maailmasõja ajal NSV Liidu Punaarmee koosseisu formeeritud põhiliselt eestlastest koosnev rahvusväeosa, 8. Eesti Laskurkorpuse koosseisus.

kindralmajor Lembit Pärn

Punaarmee 7. Eesti Laskurdiviisi formeerimise aluseks oli 18. detsembril 1941 antud NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee (GKO) käskkiri Uurali Sõjaväeringkonnas laskurdiviisi moodustamiseks alates 25. detsembrist 1941.

25. septembril 1942 moodustati 7. ja 249. Eesti Laskurdiviisist 8. Eesti Laskurkorpus. Korpus saadeti laiali 28. juunil 1945. Aktiivselt tegutses Eesti Laskurkorpus, mille osa oli 7. Eesti Laskurdiviis, 7. novembrist 1942 kuni 9. maini 1945.

22. oktoobril 1944 anti diviisile Tallinna nimetus, 16. detsembril 1944 autasutati seda Punalipu ordeniga.

28. juunil 1945 nimetati diviis ümber 118. Punalipuliseks Tallinna Kaardiväelaskurdiviisiks (118-я гвардейская Эстонская стрелковая Таллиннская Краснознаменная дивизия).

Juhtkond ja koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Diviisiülemad
Diviisi staabiülemad
Diviisikomissar, komandöri asetäitja poliitilisel alal

Formeerimisest[muuda | redigeeri lähteteksti]

18. detsembril 1941 tuli Uurali Sõjaväeringkonnale NSVL-i Riiklikust Kaitsekomiteest (GKO) käsk alustada 25. detsembril 1941 7. Eesti Laskurdiviisi formeerimist isikkoosseisuga 11 618 inimest. Seda võib lugeda ka nn Rahvuskorpuse uuestisünni päevaks. 19. detsembril saatis NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaat EK(b)P Keskkomiteele ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogule direktiivi, milles anti korraldus 7. Eesti laskurdiviisi formeerimiseks. Diviisi formeerimise täpse asukoha määramine jäeti Uurali Sõjaväeringkonna juhtkonna otsustada.[1]

Eesti laskurdiviisi isikuline koosseis tuli direktiivi kohaselt komplekteerida Eesti NSV kodanikest (tegelikkuses Eesti Vabariigi kodanikest) - kutsealustest, reservväelastest, tegevarmee ja tagala väeosades teenivatest sõjaväelastest ning sõjaväehaiglatest saabuvatest sõjameestest. NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaat andis välja direktiivi, mille kohaselt kõik vastavas vanuses eestlased ja Eesti NSV kodanikud kuulusid eesti väeosadesse saatmisele. Ohvitserkond tuli personaalselt välja valida eestlaste ja ka teiste rahvuste esindajate hulgast, kes valdasid eesti keelt. 7. jaanuaril 1942. aastal määras Uurali Sõjaväeringkonna Sõjanõukogu oma direktiiviga 7. eesti laskurdiviisi formeerimise kohaks Sverdlovski oblasti, Kamõšlovi linna piirkonna. Nüüd algas töö eestlaste väljaselgitamiseks ja väekoondise asukohta saatmiseks. Seda tegid sõjaväeringkondade juhtimisel tegutsevad komisjonid, kuhu tavaliselt kuulusid Kaitse Rahvakomissariaadi, EK(b)P Keskkomitee, Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja vastava sõjaväeringkonna esindajad.

Eraldati mehed, kellel oli "kahtlane" minevik, formeerimise käigus teostati nõukogude julgeolekuorganite poolt "kahtlase elemendi" väljaselgitamine[2], veebruarikuuks saadi kokku nimekirjadesse ligikaudu 30000 meest. Nimeliselt oli küll tegemist Rahvusliku väeosaga, aga siiski usaldamatusest eestlaste vastu oli Laskurdiviisis ka palju venelasi, Venemaa eestlasi ja teisi NSV Liidu liiduvabariikide esindajaid. Eelkõike poliit- ja teistel juhtivatel kohtadel, hinnati tõsiselt parteilist kuuluvust ja kommunismi ideoloogia järgimist. Poliitiliseks usaldamatuseks oli alusek endise 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse isikkoosseisu käitumine 1941. aasta taganemislahingutes, kus Staraja Russa, Porhovi ja Dno piirkonnnas deserteerus korpusest ning andis Saksa vägedele vangi 5500 eestlasest sõjaväelasest 4500[3].

Eesti rahvusväeosade formeerimisel oli Nõukogude väejuhatusel kasutada ligi 70000 Eesti kodanikku ja veel kuni 5000 venemaaeestlast:

  • 13 000 meest, kes 1940. aastal liideti sõjaeelsest Eesti kaitseväest Punaarmeega;
  • 45 000 meest, kes mobiliseeriti 1941. aasta suvel ning osa, kes evakueerusid NSV Liitu hävituspataljonide, töölispolkude, miilitsaformeeringute ja evakueeritavate ettevõtete koosseisus;
  • paar tuhat meest, kes 1942. aastal mobiliseeriti Uuralis tagalasse evakueeritud eestlaste hulgast[4].

1942. aasta 13. aprilli seisuga olid komisjonid välja selgitanud 29 414 Eesti NSV (tegelikult Eesti Vabariigi) kodanikku, neist valiti formeeritavate väeosade tarbeks välja 25 889 isikut. Diviisidesse ja 1. Eesti Tagavara Laskurpolku saadeti 24 989 meest, kelledest 11 022 saabus kohale ja võeti arvele 7. laskurdiviisis, 7 615 meest saadeti 249. laskurdiviisi ja 6 352 meest 1. Eesti Tagavara Laskurpolku. Valdav enamus nendest meestest saabus väeosadesse tööpataljonidest (töölaagritest). Näiteks 7. eesti laskurdiviisis 1. aprillil 1942 olnud sõjaväelastest moodustasid tööpataljonidest saabunud ligikaudu 74 protsenti.[5]

Formeerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uurali Sõjaväeringkonna Sõjanõukogu korraldusega määrati 7. eesti laskurdiviisi formeerimise asukohaks Sverdlovski oblast. Otsekohe, pärast loa saamist eesti rahvuslike väeosade moodustamiseks, sõitsid diviisi formeerimise asukohta EK(b)P Keskkomitee ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esindajatena Arnold Veimer ja Arnold Kress. Koos Uurali Sõjaväeringkonna esindajatega hakati tegema eeltööd mobiliseeritute vastuvõtmiseks.

Väekoondise formeerimist juhtisid diviisikomandöriks määratud alampolkovnik Karl Kanger, komissar August Sipsakas (tema lahkumise järel August Pusta), staabiülem major August Feldman jt[6].

Õppused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õppused algasid veebruari keskel ja juba kuu aja pärast 14. märts 1942 andsid 7. Eesti Laskurdiviisi võitlejad piduliku vande teenida truult Suurt Isamaad ja Seltsimees Stalinit kogu oma mõistuse ja jõuga ning vajadusel olema valmis andma oma elu nende eest. 9. oktoobril 1942 sai diviis lahingulipu.

10. veebruar 1942 anti luba ka teise diviisi formeerimiseks , mis sai nimeks 249. Eesti Laskurdiviis ning samal kuul ka anti käsk kolmanda diviisi asutamiseks, selleks sai 1. Üksik Eesti Tagavara Laskurpolk.

Mais külastas Diviisi Riikliku Kaitsekomitee komisjon, mis hindas väljaõpet ja poliitilist meelsust, üksus sai hindeks mitterahuldav, eelkõike olid vajaka jäämised poliitilises väljaõppes, kuigi sõjalise poole pealt oli kõik parimas korras.

Eesti Laskurkorpuse moodustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loodud kolm väeosa olidki eelduseks Punaarmee Eesti rahvuskorpuse asutamiseks, 1942 aasta septembri lõpus loodigi 8. Eesti Laskurkorpus.

1942. aasta lõpus oli 7. eesti laskurdiviisis 10.052 sõdurit ja ohvitseri[7].

Next.svg Pikemalt artiklis 8. Eesti Laskurkorpus#Sõjategevus

Laskurdiviisi koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

7. Eesti Laskurdiviisi, allüksused Juhtkond
juhtkond pärast 1. oktoobrit 1942. aastal
7. Eesti Laskurdiviis ülem alampolkovnik Karl Kanger (-10.1942);polkovnik August Vassil
sõjakomissar - vanempolgukomissar August Sipsakas, vanempolgukomissar/alampolkovnik Arnold Raud, diviisiülema asetäitja poliitalal, major Otto Štein;
diviisiülema asetäitja rivi alal polkovnik August Feldman
7. Eesti Laskurdiviisi staap Staabiülem August Feldman, polkovnik Karl Allikas, polkovnik Harri Lessel
Poliitosakond Arnold Raud, poliitosakonna ülema asetäitja
poliitosakonna ülem Leonhard Illison
Staabi 1. (operatiiv)osakond ülem alampolkovnik Karl Allikas, operatiivosakonna ülema asetäitja kapten David Kiljako/ vanemleitnant Harri Lessel
kapten Harri Lessel alates 1943. aastast
Staabi 2. (luure)osakond
kapten Paul Piirisild
Staabi eriosakond
riikliku julgeoleku seersant August Kliment
Staabi Sideosakond
major Aleksander Viiret
Staabi Varustusosakond
Staabi Riviosakond major A.Saar
Tagalaülem major Kaarel Parisalu, hiljem polkovnik Artur Lombak ja major Jaan Luks
alampolkovnik Rudolf Paavel
Staabi Kaadriosakond ülem vanemleitnant O.Michelson
Suurtükiväeülem alampolkovnik Johann Mäe
Suurtükiväe staabiülem major Valter Jaek
Inseneriteenistus ülem, kapten A.Tiganik
Keemiateenistus ülem, kapten Ruudu Martma
Šifreerimisosakond 2. järgu sõjaväeintendant P. Salamatin
Meditsiiniteenistus
Veterinaarteenistus
Autotranporditeenistus
7. Eesti Laskurdiviisi sõjaprokurör
7. Eesti Laskurdiviisi sõjatribunal
27. Laskurpolk ülem major K. Grossmann, alampolkovnik Gustav Kund, polkovnik Nikolai Trankmann
300. Laskurpolk ülem polkovnik Jaan Lukas, alampolkovnik Vassili Võrk, alampolkovnik Ilmar Paul
354. Laskurpolk ülem polkovnik Artur Saueselg, alampolkovnik Albert Pehk, polkovnik Vassili Võrk
23. Suurtükiväepolk ülem kapten Aleksander Pais (–20. november 1942), alampolkovnik Karl Aru (20. november 1942 –) /alampolkovnik Arnold Poolus
komissar pataljonikomissar A.Tetsov;
staabiülem vanemleitnant Harri Lessel; Valter Jaek/major Julius Kott
divisjoniülemad: 1. divisjon kapten Valdur Hannula, 2. divisjon kapten Arnold Poolus, 3. divisjon kapten Aleksander Lenk, major Eduard Mürk
45. üksik tankipolk "Nõukogude Eesti eest"
ülem, polkovnik Eduard Kuslapuu; asetäitja poliitalal major Lavrentjev
761. Suurtükiväepolk
183. Üksik miinipildujate divisjon ülem, kapten Kaarel Uibo; komissar, vanempoliitjuht Eduard Säremat
283. Tankitõrje divisjon ülem Enn Soodre, komissar vanempoliitjuht N.Velman
ülem, major Valdur Hannula
36./ Üksik sapööripataljon ülem, kapten Arthur Väkram; komissar, poliitjuht Jaan Pärn
ülem, kapten/major Vassili Sakala, komandöri asetäitja poliitilisel alal kapten A. Sassian
118. Üksik sidepataljon ülem, kapten Aleksander Viiret, komissar vanempoliitjuht P.Volt
312. Üksik kuulipildujapataljon
ülem, kapten Eduard Ilgekita
482. Üksik luurerood ülem, leitnant V. Tšelkov; komissar poliitjuht R.Meijel
149. Üksik Õhukaitse suurtükiväe divisjon
70. Üksik keemiakaitserood ülem, kapten A.Zimmermann
39. Üksik autotranspordirood ülem, kapten O.Boot
86. Meditsiini-sanitaarpataljon ülem, major Norberg; poliitjuht Arved Kalvo
Õppepataljon
ülem, major A.Ermel
323. Väliköök ülem, 3. järgu intendant Nigul
966. Väliveterinaarhospidal ülem, kapten Evald Nõmm
806. Välipost
1604. Riigipanga välipunkt

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Korpusepoisid" lk 81.
  2. Theodor Närep: Sõdurid eri vormides, Postimees, 9. jaanuar 2009
  3. Valge Raamat, Valge Raamat
  4. Leo Õispuu, Eestlased Vene sõjaväes, Memento raamat nr. 9, lk 15
  5. "Korpusepoisid" lk 82.
  6. "Korpusepoisid" lk 83.
  7. ОНИ ОСВОБОЖДАЛИ РОДНУЮ ПРИБАЛТИКУ.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]