Doggerland

Allikas: Vikipeedia
Kaart, mis kujutab Doggerlandi oletatavat ulatust (aasta 8000 e.m.a. paiku). Doggerland kindlustas maasilla Suurbritannia ja Mandri-Euroopa vahel.
Punane joon tähistab Doggerbanki madalat, mis on nähtavasti Pleistotseeni-aegne moreenimoodustis.[1]

Doggerland on arheoloogide ja geoloogide poolt Põhjamere lõunaosas asunud maamassiivile antud nimi. Kunagine massiiv ühendas Suurbritannia saart Euroopa mandriosaga viimase jääaja ajal ning peale seda, pidades vastu ligikaudu aastani 6500 või 6200 e.m.a., mille järel ujutati Doggerland tõusva veetaseme tõttu järk-järgult üle. Geoloogilised uuringud on oletanud, et Doggerland oli suur kuiva maastikuga piirkond, mis ulatus Suurbritannia idarannikust kuni tänapäevase Hollandi rannikule ja Saksamaa ning Taani läänerannikuteni.[2] Tõenäoliselt oli Doggerland külluslik elupaik, kus Mesoliitikumi ajal elasid ka inimesed.[3]

Piirkonna arheoloogilise potentsiaali üle arutleti esimest korda 20. sajandi alguses, kuid huvi suurenes märgatavalt aastal 1931, mil sealsetel liivamadalikel opereeriv traaler tõmbas välja sakiliseks tehtud sarveharu, mis dateeriti aega, mil piirkond oli tundra. Hiljem on veesõidukid tõmmanud muude maaloomade säilmete hulgas üles ka mammuti- ja lõvisäilmeid ning eelajaloolisi tööriistu ja relvi, mida piirkonna asukad kasutasid.

Doggerlandi kohta ilmus artikkel ka ajakirja National Geographic 2012. aasta detsembrinumbris (sh ajakirja eestikeelses väljaandes).

Moodustumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne PleistotseeniHolotseeni jääaja jäätumisperioodi voolas Reini jõgi põhja poole läbi Põhjamere põhja ajal kui meri oli kuiv. Arvatakse, et Ida-Anglia Kainosoikumi uhtliiva lasundid on Reini jõe vana voolusäng. Nime The Weald kandev antiklinaal oli kaks korda nii pikk kui praegu ja ulatus üle praeguse Doveri väina; tänapäevane Boulonnais piirkond Prantsusmaal on selle idapoolse otsa jäänus.

Jäätumise perioodil, mil Skandinaavia ja Šotimaa jääd esimest korda kohtusid ning hiiglasliku jäätammi moodustasid, kujunes selle taha suur preglatsiaalne järv, mis võttis vastu jõgede vee ja jää sulamise vee suuremast osast Põhja-Euroopast ja läbi Balti jõgedesüsteemi (Eridanos) ka sealse vee. Tammistatud vesi tulvas lõpuks üle Weald'i La Manche'i väina ja lõikas sinna sügava lõhe, mille mere uhtumine laiendas praeguseks Doveri väinaks.

Kõige hiljutisemal jäätumise ajal, nn viimase jäätumise maksimumi ajal, mis seal piirkonnas lõppes ligikaudu 18 000 aastat tagasi, olid Põhjameri ning pea kõik Briti saared kaetud liustikujääga ning mere veetase oli umbes 120 meetrit allpool tänapäevast taset. Peale seda muutus kliima soojemaks ning mainitud maksimumi ajal levis suuremas osas Põhjamerest ja La Manche'ist madaltundra, mis ulatus ligikaudu aasta 12 000 e.m.a. aegu kuni Šotimaa praeguse põhjapoolseima punktini.[4]

Tõestusmaterjalid, sh praeguse merepõhja piirjooned, näitavad, et peale esimest jääaega ulatus Põhjamere vesikonna ja La Manche'i vesikonna vaheline veelahe Ida-Angliast ida poole ning seejärel kagu suunas Hoek van Holland'ini, mitte üle Doveri väina, ning et jõed Thames, Maas, Schelde ja Rein ühinesid ning voolasid piki La Manche'i kuiva põhja laia aeglase jõena, mis mõnikord voolas kaugele, enne kui jõudis Atlandi ookeanini.[3][4] Ligikaudu 8000 e.m.a. paiku leidus Doggerlandi põhjapoolse rannikuala rannajoonel laguune, soolaksoid, padumeresid, randu, sisemaa ojasid ja jõgesid, soid ning vahel ka järvi. Tegemist võis olla Mesoliitikumi-aegse kultuuri jaoks kogu Euroopa kõige rikkalikuma jahi- ja kalastusalaga.[3][5]

Üks suur Doggerlandi jõesüsteem oli seismiliste 3D uuringutega leitud "Shotton'i jõgi", mille kaudu voolas Doggerbanki mäe kagupoolse osa vesi nime Outer Silver Pit kandva järve idapoolsesse ossa. See on oma nime saanud Birninghami geoloogi Frederick William Shotton'i järgi.

Kadumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui merevee tase peale praeguse jääaja viimase jäätumisperioodi lõppu tõusis, hakkas Doggerland Põhjamere alla vajuma, lõigates umbes aasta 6500 e.m.a. paiku Briti poolsaare Mandri-Euroopast ära.[4] Doggeri madal, mis oli olnud Doggerlandi mägisem osa, jäi omaette saareks arvatavasti vähemalt aastani 5000 e.m.a.[4] Enne selle täielikku üle ujutamist oli Doggerland lai lainekujuline tasandik, mis hõlmas keerukat kääruliste jõgede süsteemi ning nendega seotud kanaleid ja järvi. Olulisemateks Doggerlandi mõjutanud ajajärkudeks arvatakse olevat suure tõusude ja mõõnadega seotud lahtede süsteemi järkjärguline arenemine Inglismaa idaosa ja Doggeri madaliku vahele aastaks 7000 e.m.a. ning sellele järgnenud kiire veetaseme tõus, mis viis Doggeri madala saareks muutumiseni ning selleni, et Suurbritannia oli lõpuks Euroopa mandrist füüsiliselt eraldatud.[6]

Hiljutine hüpotees on, et selle vähese, mis rannaäärsest maast järgi jäänud oli ning mis oli algse maapinna suurusega võrreldes oluliselt vähenenud, ujutas ligikaudu aasta 6200 e.m.a. aegu üle nn. megatsunami, mille põhjustas Norra ranniku lähedal toimunud veealune maalihe, mida tuntakse kui Storegga lihet. See teooria väidab, et "Storegga lihke tsunamil oleks olnud katastroofiline mõju selleaegsele rannaäärsele Mesoliitikumi rahvastikule... Paistab, et peale Storegga lihke tsunamit eraldus Suurbritannia lõpuks mandrist ning kultuuriliselt rääkides liikus sealne Mesoliitikum oma teed".[6]

Teine versioon on, et Storegga lihke tsunami küll laastas Doggerlandi, kuid mõõnas tagasi merre ning hilisem Agassizi järve avanemine vabastas maailma ookeani nii palju uut vett, et rohkem kui kahe aasta jooksul tõusis merevee tase piisavalt selleks, et üle ujutada suurem osa Doggerlandist ning muuta Suurbritannia saareks.[7]

Avastamine ja arheoloogilised uuringud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Doggeri madalikult pinnale toodud taimesid on uuris paleobioloog Clement Reid juba nii ammu kui aastal 1913 ning piirkonnast oli leitud Neoliitikumist pärinevate loomade ja töödeldud ränikivi jäänuseid.[8] 1915. aastal ilmunud raamatus "The Antiquity of Man" arutleb piirkonna arheoloogilise potentsiaali üle anatoom söör Arthur Keith.[8] Aastal 1931 tõi kalatraaler "Colinda" Norfolkist 40 kilomeetri kaugusel Ower'i leetseljaku lähedal kala püüdes merest välja turbakamaka. Leiti, et turvas sisaldas 22 cm pikkust sakiliseks tehtud sarveharu, mida kasutati tõenäoliselt harpuuni või kalapüügiodana ning mis hiljem dateeriti vahemikku 4000-10000 aastat e.m.a.: aega, mil piirkond oli tundra.[3][5] Tööriista eksponeeriti Norwich'i lossis olevas muuseumis.[5]

Huvi piirkonna vastu sai uut jõudu 1990. aastatel tänu professor Bryony Coles'ile, kes piirkonna Doggerlandiks ristis[5] ning kes valmistas piirkonnast seeria spekulatiivseid kaarte.[5][9] Ka ta ise tunnistas, et Põhjamere lõunapoolse osa merepõhi ei ole kindel teejuht Doggerlandi topograafia uurimisel[9] ning hiljem on hakatud ala topograafiat rekonstrueerima usaldusväärsemalt, kasutades seismiliste uuringute andmeid.[10][11][12]

Zeelandi provintsi rannikust 16 kilomeetri kauguselt asuva Middeldiep'i piirkonnast üles tõstetud materjali hulgast leiti neandertaallase kolju fragment, mis on dateeringute järgi rohkem kui 40 000 aastat vana. Leidu eksponeeriti aastal 2009 Leidenis.[13] 2010. aasta märtsis teatati, et piirkonna arheoloogilise olulisuse tunnustamine võib mõjutada ranna lähedal asuvate tuulefarmide arendamist Põhjameres.[14]

2012. aasta juulis demonstreeriti Londoni Kuninglikus Kunstiakadeemias 15 aasta pikkuse Doggerlandi uurimuse tulemusi. Uurimuse viisid läbi St Andrews'i Ülikool, Dundee Ülikool ja Aberdeeni Ülikool ning näitusel olid välja pandud artefaktid ning uurimistulemuste analüüsid.[15] Richard Bates St Andrews'i Ülikoolist rääkis, et kui seni oldi kalameeste leitud luude põhjal tehtud spekulatsioone kadunud maa olemasolu kohta, siis viimaste aastate koostöö naftakompaniidega on võimaldanud taasluua selle, milline see kadunud maa välja näha võis: modelleerida selle taimestikku ja loomastikku, luua kujundi seal elanud muistsetest inimestest ning mõista neid dramaatilisi sündmusi, mille tagajärjed seda maad muutsid".[15]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Stride, A.H (01.1959). "On the origin of the Dogger Bank, in the North Sea". Geological magazine 96 (1): 33–34. doi:10.1017/S0016756800059197. Välja otsitud 12.01.2010. 
  2. "The Doggerland Project", University of Exeter Department of Archaeology.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Patterson, W, "Coastal Catastrophe" (paleoclimate research document), University of Saskatchewan.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 University of Sussex, School of Life Sciences, C1119 Modern human evolution, Lecture 6, slide 23.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Vincent Gaffney, "Global Warming and the Lost European Country".
  6. 6,0 6,1 Bernhard Weninger et al., The catastrophic final flooding of Doggerland by the Storegga Slide tsunami. Documenta Praehistorica XXXV, 2008.
  7. "Britain's Stone Age Tsunami", saade kanalil Channel 4. Neljapäev, 30.05.2013.
  8. 8,0 8,1 Keith, Arthur (15.08.2004). "3", The Antiquity of Man". Anmol Publications Pvt Ltd, 41. ISBN 81-7041-977-8. Vaadatud 12.01.2010. 
  9. 9,0 9,1 B.J. Coles. "Doggerland : a speculative survey (Doggerland : une prospection spéculative)", "Proceedings of the Prehistoric Society", ISSN 0079-497X, 1998, vol. 64, pp. 45-81 (3 p.1/4).
  10. Laura Spinney, "The lost world: Doggerland"
  11. Vincent Gaffney, Kenneth Thomson, Simon Fitch, Mapping Doggerland: The Mesolithic Landscapes of the Southern North Sea, University of Birmingham, 2007.
  12. [http://www.britarch.ac.uk/books/Gaffney2009 Vincent Gaffney, Simon Fitch, David Smith, "Europe's Lost World: The rediscovery of Doggerland", University of Birmingham, 2009.
  13. NEWS: Spectacular discovery of first‐ever Dutch Neanderthal Fossil skull fragment unveiled by Minister Plasterk in National Museum of Antiquities. PalArch, 15.06.2009. Kasutatud 08.03.2014. (inglise)
  14. Stone Age could complicate N.Sea wind farm plans. Reuters, 23.03.2010. Kasutatud 08.03.2014. (inglise)
  15. 15,0 15,1 BBC News. Hidden Doggerland underworld uncovered in North Sea. 04.07.2012. Kasutatud 04.07.2012. (inglise)

Täiendav kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Vincent Gaffney, Simon Fitch & David Smith, Council for British Archaeology, "The Rediscovery of Doggerland" 2009, ISBN 1-902771-77-X.
  • B.J. Coles, "Doggerland: a Speculative Survey", Proceedings of the Prehistoric Society]], 64, 1998 pp 45–81.
  • V. Gaffney, K. Thomson ja S. Fitch (toimetajad), "Mapping Doggerland: The Mesolithic Landscapes of the Southern North Sea", 2007, Archaeopress.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]