Dirofilaria immitis
| Dirofilaria immitis | |
|---|---|
 Dirofilaria immitis'e infestatsioon | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Ümarussid Nematoda |
| Klass |
Chromadorea |
| Selts |
Varbussilised Rhabditida |
| Sugukond |
Onchocercidae |
| Perekond |
Dirofilaria |
| Liik |
D. immitis |
| Binaarne nimetus | |
|
Dirofilaria immitis Leidy, 1856 | |
Dirofilaria immitis on parasiitne ümaruss, kes põhjustab südameusstõbe ja levib sääskede abil. Põhiperemehes saavad ussid suguküpseks, paarituvad ja paljunevad. Vaheperemehed on pistesääsklased, kelles südameussid elavad lühikest aega, et muutuda nakkusvõimeliseks. Põhiperemehed on tavaliselt koerlased, kuid nakatuda võivad ka kassid, karud, tuhkurud, hülged, merilõvid ja harvadel juhtudel inimesed.[1]
D. immitis elutseb põhiperemehes peamiselt südames, kopsudes ja nendega seotud veresoontes. Usside eluiga on 5–7 aastat. Täiskasvanud isase ussi kehapikkus on 10–15 cm ja emasel 25–30 cm. Keskmiselt on nakatunud organismis 15 ussi, kuid nende arv võib varieeruda 1–250 ussini.[2]
D. immitis takistab normaalset verevoolu ja tekitab südamekahjustusi. Ravimata jätmine võib lõppeda surmaga.[3]
Elutsükkel[muuda | muuda lähteteksti]
_Surrounded_by_Neoplastic_Lymphocytes_1.jpg)
Täiskasvanud ussid elavad põhiperemehe südames. Seal toodavad ussid mikrofilaariaid, mis vabanevad vereringesse. Kui sääsk toitub nakatunud looma verest, võtab ta pistega kaasa mikrofilaariaid, mis kasvavad kahe nädala jooksul suuremateks L3 vastseteks. Seejärel liiguvad vastsed sääse nokka, kus nad ootavad sääse järgmist pistet, et siseneda uude peremeesorganismi. Pärast ülekannet rändavad südameussid südamesse, kus nende eluiga on 5–7 aastat.[4]
Südameusstõbi koertel[muuda | muuda lähteteksti]
Diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]
Koertel saab D. immitis't diagnoosida kolmel viisil: antigeenitestiga, mikrofilaariate tuvastamise ning kujutava diagnostika abil.[5]
Antigeenitesti tehakse vereproovist. See tuvastab D. immitis'e antigeene, mida täiskasvanud emane südameuss vabastab koera vereringesse. Antigeene saab tuvastada mitte varem kui 5 kuud peale nakatumist.
Mikrofilaariaid saab vereringes tuvastada mikroskoopiliselt. Mikrofilaariate leidmine viitab sellele, et koer on nakatunud täiskasvanud ussidega, kes on suguküpsed. Kõige varasem aeg nende tuvastamiseks on 6 kuud peale nakatumist.
Kujutava diagnostika abil saab määrata südameusstõve ulatust.[1]
Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]
Tõve raskus oleneb südameusside arvust organismis, haiguse kestusest ning sellest, kuidas koera keha nakkusele reageerib.
Südameusstõbi jaguneb nelja faasi:[1]
- 1. faas: sümptomid puuduvad või esineb sporaadiline köha.
- 2. faas: aeg-ajalt esineb köha ja mõõdukas koormus põhjustab kiiret väsimist.
- 3. faas: koeral on haiglane välimus, hingamisraskused ja südamepuudulikkuse nähud.
- 4. faas: südamesse tagasi voolav veri on füüsiliselt blokeeritud usside suure hulga tõttu.
Sümptomite hulka kuulub ka hemoptüüs ehk veriköha ja tsüanoos ehk sinikus.[6]
Ravi[muuda | muuda lähteteksti]
Enne ravi alustamist tuleb riskide kindlaks tegemiseks uurida südame, maksa ja neerude tööd. Haigust ravitakse melarsomiiniga, mida manustatakse süstimise teel seljalihastesse.[1]
Pärast ravi peab koer puhkama ja koormust vähendama, et anda kehale aega surnud usside lagundamiseks. Kui seda ei tehta, võivad surnud ussid vabaneda vereringesse ja sattuda kopsudesse, mis võib põhjustada hingamispuudulikkust ja äkksurma.[2]
Ennetus[muuda | muuda lähteteksti]
D. immitis'e nakkust saab vältida, manustades profülaktiliselt antiparasiitikume.[4] Enamikku preparaate tuleb anda igakuiselt kas turjatilkade või suukaudse tabletina. Olemas on ka preparaat, mida saab loomaarst manustada süstides. Seda tuleb teha iga 6 või 12 kuu tagant. Mõned südameusstõbe ennetavad ravimid sisaldavad aineid, mis hoiavad ära ka teisi parasiite (näiteks kirbud, puugid ja kuulmelestad).
Südameusstõbi kassidel[muuda | muuda lähteteksti]
Kassid võivad samuti D. immitis'ega nakatuda, kuid see ei ole neile nii nakkav kui koertele. Kass ei ole D. immitis'e eelistatud peremees, sest ussid ei saa kassi organismis nii hästi paljuneda. Haigestuda võivad nii toa- kui ka õuekassid.[1]
Diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]
Kassidel on haigust raskem tuvastada kui koertel, sest neil võib sageli esineda vaid 1–2 ussi ja ussidel läheb suguküpsuse saavutamiseks kuu aega kauem ehk 7-8 kuud.
Kasside diagnoosimiseks on kaks erinevat analüüsimeetodit, kuid negatiivne analüüsitulemus ei välista nakkuse esinemist. Kassid on sageli nakatunud vaid isaste ussidega, kes ei tooda antikehasid, mille järgi saaks haigust tuvastada.
Lisaks vereanalüüsidele saab ka kasse diagnoosida kujutava diagnostika abil.[7]
Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]
Südameusstõbe põdevatel kassidel võivad olla väga ebaspetsiifilised sümptomid:
- oksendamine,
- vähenenud aktiivsus,
- isutus,
- kaalulangus.
Kõikidel nakatunud kassidel ei pruugi sümptomeid avalduda ja nad võivad ootamatult surra.[1]
Ravi[muuda | muuda lähteteksti]
Kasside südameusstõvele puudub USAs FDA heakskiidetud ravi.[1] On olemas ravimeetodeid sümptomite vähendamiseks. Üheks ravivõimaluseks on operatsioon, mida tehakse vaid siis, kui südameusside asukohta on võimalik ultraheliga tuvastada. See võib olla riskantne, sest kui ussi eemaldamisel vigastatakse, võib kassil tekkida šokk, mis võib lõppeda surmaga.[7]
Vahel suudab kassi immuunsüsteem ka ise südameussidest vabaneda.
Ennetus[muuda | muuda lähteteksti]
Sarnaselt koertele on ka kassidele olemas nii paikseid kui ka suukaudseid preparaate, mida tuleb manustada igakuiselt.[8]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "Keep the Worms Out of Your Pet's Heart! The Facts about Heartworm Disease". The United States Food and Drug Administration. 08.22.2019. Vaadatud 08.11.2020.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aeg=(juhend) - ↑ 2,0 2,1 Barnette, C., Ward, E. "Heartworm Disease in Dogs - Treatment". VCA Animal Hospitals. Vaadatud 08.11.2020.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "Koerte reisimeditsiinist". Janne Orro Loomakliinik. Originaali arhiivikoopia seisuga 27.10.2020. Vaadatud 08.11.2020.
- ↑ 4,0 4,1 "Prescription Heartworm Prevention & Medicine for Dogs". Petco. Originaali arhiivikoopia seisuga 15.11.2020. Vaadatud 15.11.2020.
- ↑ Atkins, Clarke. "Heartworm Disease in Dogs, Cats, and Ferrets". MSD Veterinary Manual. Vaadatud 13.01.2022.
- ↑ Dunn, K. F., Levy, J. K., Colby, K. N., Michaud, R. I. (19.01.2011). "Diagnostic, treatment, and prevention protocols for canine heartworm infection in animal sheltering agencies". Vaadatud 08.11.2020.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 7,0 7,1 Lee, A. C. Y., Atkins, C. E. (10.12.2010). "Understanding Feline Heartworm Infection: Disease, Diagnosis, and Treatment". Vaadatud 08.11.2020.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Dunn, K. F; Levy, J. K; Colby, K. N; Michaud, R. I (19.01.2011). "Diagnostic, treatment, and prevention protocols for feline heartworm infection in animal sheltering agencies". Vaadatud 08.11.2020.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)