Saksa lambakoer

Allikas: Vikipeedia
Saksa lambakoer
Deutscher Schaeferhund05.JPG
FCI tõu nr 166
FCI klass 1. rühm, 1. alarühm
Päritolumaa Saksamaa Saksamaa

Saksa lambakoer on üks populaarseimaid koeratõuge maailmas. Seda tõugu on järjekindlalt aretatud aastast 1899. Saksa lambakoera aretamise idee autoriks on Max von Stephanitz, kes seadis endale eesmärgiks välja aretada tark, tugev, vastupidav ning truu koeratõug. Tänapäeval on Saksa lambakoer enimlevinud teenistuskoer maailmas. Teda kasutatakse valve-, saate-, jälitus-, pääste- ja juhtkoerana. Saksa lambakoer on äärmiselt intelligentne, õpihimuline ja kuulekas. Ta on hästi õpetatav ning aktiivne koer. Saksa lambakoer ei ole diivanikoer ja seetõttu ei sobi ta igale inimese.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isane ja emane Saksa lambakoer

Saksa lambakoer on jõuline, tugevate lihastega, tiheda karvkattega ning ülihea haistmismeelega koer. Tema loomus on tasakaalukas, rahulik, inim(lapse)sõbralik, seltsiv, kuid samas valvas ning vajadusel ka ründav ja ennastohverdav kaitsmaks oma peremeest (karja). Saksa lambakoeral on tugev karjainstinkt. Ta ei tee vahet, kas tema karja kuuluvad teised koerad, inimesed või muud olevused. Kui tema on selle karja omaks võtnud ja selles karjas positsiooni kätte võitnud, siis on see tema kari ja ta kaitseb seda karja kasvõi oma elu hinnaga. Samas allub ta jäägitult karjajuhile.

Värvuselt on tüüpiline saksa lambakoer pruun, musta selja ja koonu või maskiga.

Saksa lambakoera eluiga on umbes 13 aastat.

Turjakõrgus emastel 56–60 cm, isastel 60–65 cm.

Emased kaaluvad 22–37 kg isased 30–45 kg.

Saksa lambakoera tõu ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa lambakoer

Saksa lambakoera paar sajandit pikk ajalugu sai alguse 19. sajandi lõpul ideest luua tugev, arukas, õpetusele hästi alluv koer, keda saaks kasutada kariloomade valvamisel ja kaitsel. Ja mitte lihtsalt kasvatada, vaid aretada vastavalt standardile. Sinnamaani olid kariloomapidajad kasutanud iga koera, kes näitas üles vähimatki oskust karja hoida. Kasutati mitmeid erinevaid tõuge ega peetud vajalikuks otsida koertes erilisi võimeid ja neid geneetiliselt edasi anda.

Rittmeister, ratsaväe kapten Max Emil Friedrich von Stephanitz, ülemaailmselt tunnustatud kui "tõu isa/looja", nägi 1899. aastal Karlsruhes koertenäitust külastades karjakoera, kelles ta tundis ära need omadused, mida oli kaua otsinud: pärilik karjatamis- ja õppimisvõime, tugev kehaehitus, väärikus, arukus ja taibukus.

15. jaanuaril 1899 ostis ta selle kolmeaastase isaskoera Hektor Linksrhein'i ühelt Frankfurdi koerakasvatajalt 200 marga eest. Hektor oli ligi 61 cm turjakõrguse, ilusate joonte, otse aadelliku kaunilõikelise pea ja väärika ilmega koer. Ta sobis juhtmõttega, mille von Stephanitz oli oma uue tõu jaoks loonud: "Kasutatavus ja intelligentsus". Stephanitz andis Hektorile teise nime, mis tema arvates sobis toredale loomale paremini. Nii sündis Horand von Grafrath (Stephanitzi kasvanduse lähedase raudteejaama nimetuse järgi). Horandist sai saksa lambakoera kui tõu asutaja koer, talle kirjutati välja tõutunnistus numbriga SZ1.

22. aprillil 1899. aastal asutas Max von Stephanitz Karlsruhes Saksa Lambakoerte Ühingu, mis täna kannab nime Verein für Deutsche Schäferhunde (SV), oli selle esimene president ja kirjutas esimese tõustandardi. Kõige esimesena kanti SV aretusraamatusse Horand von Grafrath, kes oli esimene ametlikult registreeritud saksa lambakoer.

Von Stephanitz juhtis ühingut nii, nagu juhib üks väejuht oma vägesid, määrates ennast aretusmeistriks, kohtunikuks, tõu inspektoriks ja vahendajaks kõigis saksa lambakoeri puudutavates küsimustes. Suure õhinaga pani ta aretustöö käima. Lisaks juba enne Horandit tema kasvanduses olnud teadmata päritoluga Freya von Grafrathile, hakkas ta mööda Saksamaad otsima Horandi tüüpi emaseid koeri ka Horandile paarilisteks ja olles väga valiv, sattus ta pahatihti suurtesse raskustesse. Hoolika selektiivse aretuse ja inbriidingute abil lõi ta koerte liini, mis vastas standardile. Üheks selle liini edukaks edasiviijaks oli Horandi poeg Hektor von Schwaben.

Koerte aretusteaduses olid Max von Stephanitzile suureks abiks ulatuslikud bioloogiaalased teadmised, mis ta oli saanud sõjaväes Berliini veterinaarkolledžis teenides. Ta oli veendunud, et tõug tuleb luua päritolu- uuringu ja mitte ainult näitusevõitjate baasil, seetõttu nõudis ta, et kõik pesakonnad tuleb registreerida geneetilisele registrile aluse panemiseks. Ta nõustas kasvatajaid paaridevaliku küsimustes, hoiatas, milliseid aretuskombinatsioone ei tohiks kasutada. Samuti otsustas ta, milliseid koeri ei tohi üldse aretusse lubada ja saatis sellesisulisi infokirju laiali ühingu liikmetele. Von Stephanitz eeldas ja nõudis eeskirjadest kinnipidamist. Teda ei huvitanud iial ainult ilu, seda vaid niivõrd, kuivõrd see oli seotud koera iseloomu ja töövõime terviklikkusega. Ta soovis, et saksa lambakoeras oleksid kinnistatud taibukus ja tööks sobilik tugev kehaehitus. Väljavõte tema kirjutatud standardist ütleb: "Meeldiv välimus on teretulnud, kuid see ei tohi mõjutada koera töövõimet." Von Stephanitz oli ilmselgelt enam huvitatud ajust, mitte tõu ilust.

Kapten von Stephanitz töötas väsimatult tõu parandamise nimel ja otsis uusi valdkondi, kus saksa lambakoer saaks inimesele kasulik olla. Tööstuse areng vähendas vajadust karjakoerte järele ja ta leidis ka, et kasvandustes peetavate koerte arukus oli vähenenud. Probleemi lahendamiseks hakkas ta korraldama kuulekusvõistlusi. Peale mitme saksa lambakoera politseile annetamist hakkasid ilmnema nende võimed tööks politseikoertena. Loodi erinevad võistlusalad nagu karjatamine, politseitöö ja saavutused tõuaretuses. Huvi saksa lambakoerte erinäituste vastu kasvas nagu ka SV liikmeskond.

Lõpuks tunnustas ka sõjavägi saksa lambakoerte töövõimeid. Esimeses maailmasõjas täitsid koerad mitmeid ülesandeid: nad olid kuller-, pääste-, valve- ja patrullkoerad, andsid märku vaenlase lähenemisest. Ka teised riigid peale Saksamaa olid hakanud saksa lambakoeri ulatuslikult kasutama. Sõja ajal levinud vaenulikkus kõige suhtes, mis oli seotud Saksamaaga, põhjustas tõu ümbernimetamise Inglismaal: nimetus "Alsatian" on mõningates paikades püsinud tänaseni.

Peale Esimest maailmasõda said saksa lambakoerad väga kuulsaks ja populaarseks. Leidus kasvatajaid, kes hakkasid kutsikaid valikuta eksportima välismaale, aretati tõu huve silmas pidamata. Von Stephanitz seadis sisse aretuskontrolli (Körung), kus koeri kontrolliti ja hinnati põhjalikult, mille tulemuste alusel koerale kas anti või võeti ära aretusõigus. Aretuskontroll parandas märgatavalt tõu kvaliteeti. Selliste saksa lambakoerte nagu Rin-Tin-Tin ja Strongheart julge tegutsemise näitamine kinolinal üle kogu Ameerika Ühendriikide tekitas tohutu nõudluse "saksa lambakoertest politseikoerte" järele. Varsti tekkisid "kutsikatehased", kes täitsid küll nõudluse, kuid müüsid tihti küsitava taustaga, alatoitumuses, mõttetult aretatud ja arvukate füüsiliste ja psühholoogiliste vigadega koeri. Võltsitud sugupuud oli igapäevane nähtus. Taoliste kasvatajate ainus mõte oli raha, mida populaarse tõu pealt teenida võis. Kahjuks on see praktika üsna levinud paljudes paikades tänapäevalgi.

Kui 1930-tel aastatel natsism üle kogu Saksamaa levis, oli von Stephanitzil üsna raske jätkata SV juhtimist mitmete SV liikmete, natside, vahelesegamise tõttu. Ta loobus 1935. aastal.

22. aprillil 1936, SV loomise 37. aastapäeval, Max von Stephanitz suri.

SV on jätkanud kapten von Stephanitzi tööd, aretades kvaliteetseid koeri ja juurutades uusi meetodeid tõu parandamiseks. Üks selline programm sai alguse 1971 aasta jaanuaris: koera kõrva tätoveerimine ja sama numbri kandmine puusaliigese pildile ning tõutunnistusele, tagamaks võltsimise vältimist. Augustis 1968 oli Saksamaal jõustunud puusaliigeste düsplaasia uuringu programm: tehti röntgeniülesvõtteid ja registreeriti tuhandeid koeri, hinnates nende puusaliigeste fenotüüpe ja lubades või keelates nende loomade aretamist. Kõik saksa lambakoerad, kes pretendeerivad Saksamaa peanäituse võitja (Sieger) tiitlile, peavad omama düsplaasiahinnet "a", SchH2 tulemust ja koera mõlemal vanemal peab olema vähemalt SchH1 koolitustulemus. Täna on sakslased astunud veel ühe sammu edasi ja kehtestanud puusaliigeste indeksi (Zuchtwert), mis põhineb koerte vanemate, õdede-vendade ja järglaste puusaliigeste uuringu tulemustel. Aeg näitab, kas see programm aitab pidevas võitluses halvatust põhjustava haigusega.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]