50 Let Pobedõ

Allikas: Vikipeedia
50letPob pole.JPG
50 Let Pobedõ (2006)
Ajalugu
Klass ja tüüp: Arktika klassi jäämurdja, reisilaev
(KM(*) Icebreaker9[2] EPP A passenger ship)
Ehitaja: Balti laevatehas, Peterburi Flag of Russia.svg
Kiil pandud: 4. oktoobril 1989
Vette lastud: 29. detsembril 1993
Kasutusse võetud: 12. märtsil 2007
Omanik: Venemaa Föderatsioon [1]
Staatus: Käigus kutsung UGYU, IMO number 9152959[2]
Riik: Flag of Russia.svg Venemaa
Kodusadam: Lipp:
2007–2012: Murmansk Flag of Russia.svg
Üldandmed
Pikkus: 159,60 m [3]
Laius: 30,0 m
Süvis 11,0 m
Peamasin: 2 tuumareaktorit TGG-27,5 OM5 koguvõimsusega
55,2 MW (75 000 hj)
Sõuseade: 3 sõukruvi, 4 kruvilaba, fikseeritud sammuga
Kiirus: 21 sõlme [4]
Mahutavus: 23 439[5]
Meeskonnaliikmeid: algselt 138, hiljem 106
Tekke: 5
Jääklass: läbitav arvutuslik maksimaalne jääpaksus - 2,8 meetrit

50 Let Pobedõ (vene keeles 50 лет Победы, tõlkes '50 aastat Võidust') on Venemaa tuumajäämurdja, maailma suurim jäämurdja.

Laev kuulub Arktika-klassi jäälõhkujate hulka, aga sellel on võrreldes klassi esimeste laevadega muudatusi. Laeva vöör on lusikakujuline ja siin on eeskuju võetud 1979 Kanadas valminud laevast Canmore Kigoriax. Lusikakujuline vöör suurendab laeva läbivust paksus jääs ja 50 Let Pobedõ oli esimene Venemaal ehitatud lusikakujulise vööriga jäälõhkuja (2003 ostis Venemaa ära ka laeva Canmore Kigoriak).

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laev tehasenumbriga 705 ehitati Balti laevatehases Peterburis. Ehitustööd algasid 4.- oktoobril 1989 ning kestsid 1989–93 ja 2003–07. Algselt oli laeva nimeks Ural, 1995 sai ta praeguse nime. Vette lasti laev juba 1993. aastal, kuid lõplikult ehitati valmis alles 2007. aastal. Vahepealne pikk paus oli tingitud rahapuudusest. Laeva ehitusmaksumuseks kujunes 2002. aasta hindades 2,5 miljardit rubla.[6] 1. veebruaril 2007 tegi laev esimese proovisõidu Soome lahes. Laev on ekspluatatsioonis alates 23. märtsist 2007. Oma kodusadamasse Murmanskisse saabus ta 11. aprillil 2007.

Suviti korraldatakse jäämurdjaga kruiise põhjapoolusele[7]. Reisi käigus külastatakse Franz Josephi maad. Kruiisi ajal töötab laeva pardal restoran, aga reisijakajuteid laeval ei ole ja turiste majutatakse meeskonnaliikmete jaoks ehitatud kajutitesse.

Esimese reisi põhjapoolusele korraldas laev 2008. Laev väljus Murmanskist 21. juulil ja jõudis põhjapoolusele juba 25. juulil, püstitades 4 päevaga laevaga Murmanskist põhjapoolusele sõitmise maailmarekordi (vana rekord oli 7 päeva). Reis korraldati selleks, et jälgida 1. augustil 2008 toimunud täielikku päikesevarjutust, mille täisvarjuala möödus Franz Josephi maa ja põhjapooluse vahelt.

Juhtumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

30. novembril 2004 puhkes laeval tulekahju. Laeva kõik töötajad evakueeriti ja tuletõrje võitles tulega umbes 20 tundi. Üks töötaja tuli haiglasse saata. Mingisugust radioaktiivse saastumise ohtu ei olnud, kuna laeva tuumareaktoris ei olnud veel kütust sees.

Tehnilised andmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laev on 159,6 m pikk, 30,0 m lai, süvisega keskmiselt 11,0 m ja kõrgusega 17,2 m. Laeva veeväljasurve on 25 840 tonni ja maksimaalne kiirus on 21,4 sõlme ehk 39,6 km/h. Laeval on 2 tuumareaktorit koguvõimsusega 75 000 hobujõudu ehk 55 162 kW. Laevaperes oli algselt 140 liiget, aga hiljem vähendati seda 106-le. Lisaks võib laev peale võtta 128 reisijat, esialgu oli see mõeldud teadustöötajate ja nende seadmestiku jaoks. Ilma provianti täiendamata võib laev merele jääda 7,5 kuuks.

Uuendatud on laeva juhtimissüsteemi, mis on täisautomaatne. Laeval on kõigi elutegevuse jääkide kogumiseks ja utiliseerimiseks ette nähtud seadmed, mis vastavad tehnohoolduse riikliku standardi Gostehnadzori nõuetele.

Pardal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laevapere käsutuses on spordisaal, saun, bassein, raamatukogu ja muusikasalong. Töötab satelliittelevisioon.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]