Satelliittelevisioon

Allikas: Vikipeedia
Ühtaegu mitmelt tehiskaaslaselt lähtuvate signaalide vastuvõtuks kavandatud paraboolantenn.

Satelliittelevisioon, ka Sat TV, on televisiooniprogrammide edastamine sidesatelliitide vahendusel. Programmide vastuvõtmiseks kasutatakse välisantenni, milleks on tavaliselt paraboolpeegel, mida harilikult kutsutakse satelliiditaldrikuks. Kodutarbimises edastatakse signaal antennist kas välisesse vastuvõtuplokki (STB) või telerisse sisseehitatud spetsiaalsesse Sat TV tuuneri moodulisse. Satelliittelevisiooni ehk Sat TV tuunerid on saadaval ka personaalarvutiga ühendatava kaardi või USB välisseadme kujul. Paljudes maailma piirkondades pakuvad satelliittelevisiooni edastajad mitmekülgset kanalite ja teenuste valikut, seda sageli piirkondadele, mida maapealse telesignaali ja/või kaabel-TV võrgud ei teeninda.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene satelliittelevisiooni signaal transleeriti Euroopast Põhja-Ameerika kohale Telstari tehiskaaslasele 1962. aastal. Esimene geosünkroonne sidetehiskaaslane, Syncom 2, lennutati orbiidile 1963. aastal. Maailma esimene kommertsiaalne sidetehiskaaslane, Intelsat I (hüüdnimega "Varajane lind", Early Bird), lennutati geosünkroonsele orbiidile 6. aprillil 1965. Esimene riiklik satelliittelevisioonivõrk, Orbita, loodi 1967. aastal Nõukogude Liidus. Esimene teleprogramme edastav kommertsiaalne Põhja-Ameerika tehiskaaslane oli Kanada geostatsionaarne Anik 1, mis lennutati orbiidile 1972. aastal.

Tehnoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Satelliidisignaali edastatakse tehiskaaslastelt maale kahes lainealas:

  • C-laineala (4–8 GHz) – oli kasutusel peamiselt analoogtelevisiooni ajastul. Kuna seda sagedusvahemikku kasutatakse tänapäeval ka IEEE 802.11a WiFi ja juhtmevabade telefonide tarbeks ja ilmaradarites, siis pole sellel lainealal vastuvõtt paljudes kohtades enam võimalik.
  • Ku-laineala (12–18 GHz).

Tavalisel sidesatelliidil on kuni 32 transponderit Ku-lainealale ja kuni 24 transponderit C-lainealale. Igal transponderi sagedusriba laius on 27 MHz kuni 50 MHz. Häirete vältimiseks peab iga geostatsionaarne C-laineala edastav tehiskaaslane olema paigutatud 2 kraadise vahega kõrvalasuvast satelliidist. Ku-laineala puhul võib paigutus olla 1 kraadise vahega. Paigutustiheduse teoreetiliseks ülempiiriks maailma geostatsionaarsel orbiidil kokku on 360/2 = 180 C-laineala tehiskaaslast ja 360/1 = 360 Ku-laineala tehiskaaslast. Tegelikkuses ei õnnestu ringhäälingu tehiskaaslasi geostatsionaarsele orbiidile maksimaalse tihedusega paigutada olemasolevate tehiskaaslaste asukoha ja selle muutmise või hoidmise võimaluste piiratuse tõttu, samuti geograafilistel põhjustel.

Päikese ja atmosfäärimõjud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sünkroonsel orbiidil tehiskaaslane.
Geostatsionaarse orbiidi korral on roheline (sidesatelliit) ja pruun punkt (vastuvõtja) Maa keskpunktiga alati ühel joonel.

C-laineala vastuvõttu mõjutavad selle madala sageduse tõttu maapealsed häired, samas kui Ku-laineala vastuvõtt on mõjutatud vihmast (vihmapiisad on mikrolainete suurepärased neelajad sellel sagedusel). Ku-laineala signaal on veelgi rohkem mõjutatud jääkristallidest äikesepilvedes. Näiteks Eesti oludes võib signaali oluliselt nõrgendada ka tuisk ja lumesadu. Antennile kogunev lumi takistab signaali edastamist vastuvõtuseadmesse.

Lisaks sellele on signaali edastamises kaks korda aastas hetkeline katkestus – siis kui päikesekiired on täpselt selle geostatsionaarse tehiskaaslase taga, millele vastuvõtuantenn on suunatud. See toimub 2 korda aastas, kevadeti ja sügiseti keskpäeval, kuni kahenädalase ajavahemiku jooksul ja sellest on mõjutatud nii C-laineala kui ka Ku laineala vastuvõtt. Vastuvõtt katkeb päikeselt tulevate samasageduslike mikrolainete segava mõju tõttu.

Signaalide saatekiired ja levialad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Iga tehiskaaslase igal transponderil on erinevalt suunatud saateantennid. Signaali kiire keskel vajatakse vastuvõtuks väiksemat paraboolantenni, nõrgema signaaliga äärealadel aga suuremate mõõtmete ja seega suurema võimendusteguriga antenni.

Standardid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Digitaalseid TV ja raadiosignaale edastatakse peamiselt kahes standardis:

  • DVB-S (Digital Video Broadcasting, Satellite)
  • DVB-S2

Heli- ja videosignaali edastamiseks kaasaskantavatele seadmetele kasutatakse ka:

  • DVB-SH (Digital Video Broadcasting, Satellite services to Handhelds)

Lisaks sellele on pildi- ja helivoog erinevatel kanalitel pakitud erinevate meetoditega (MPEG2, MPEG4 h.246 AVC, AAC jt.). Vaatamiseks ja kuulamiseks peab vastuvõtja vastavat pakkimistehnoloogiat toetama.

Analoog-TV standardite ( PAL, NTSC ja SECAM jt.) kasutus väheneb tänapäeval kiirelt.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]