Müra

See artikkel räägib üldmõistest; muusika mõiste kohta vaata artiklit Müra (muusika); väsitavate ja ebameeldivate helide kohta vaata artiklit Mürareostus; muude tähenduste kohta vaata lehekülge Müra (täpsustus)

Müra on akustikas, raadiotehnikas ja andmesides ilmnevad (juhuslikud) akustilised või elektrilised võnkumised, mis häirivad signaali vastuvõttu.

Müra mõiste ajalugu akustikas[muuda | muuda lähteteksti]

Müra mõiste tähendus akustikas on muutunud koos akustika teadusharu arenguga.^[1] Näiteks 19. sajandi füüsikute Hermann von Helmholtzi, Lord Rayleigh jaoks oli akustika teadus, milles käsitletakse nii-öelda muusikalisi (muusikainstrumentide tekitatud) helisid. Seejuures kasutas Helmholtz müra ja muusikaliste helide kategooriate selgitamiseks näiteid märkdes oma teostes järgmistː "Tuule tekitatud hääled, veepladin ja hobuvankri krigin on näited mürast ja muusikainstrumentide tekitatud helid näited muusikalistest helidest." Seejuures tunnistas Helmholtz, et mürad ja muusikalised helid võivad tihti esineda koos, kuid pidas nende nähtuste äärmusi selgelt eristuvateks.^[2] Helmholtz idealiseeris muusikainstrumentide tekitatud helisid ja väitis neid olevat täiuslikult segunemata, ühetaolised ja arvas neid olevat muutumatud kogu kõlamise vältel.^[3] Samasugust kategoriseerimist võib kohata ka Lord Rayleigh teostes. Muusikalisi helisid Rayleigh lihtsuse mõttes nootideks ja mittemuusikalisi helisid müraks.^[4]

Olulise muutuse toojaks müra mõiste definitsioonis akustikas võib pidada esimest maailmasõda, kui akustikud pidid tegelema helide abil lennukite, laevade (allveelaevade) tuvastamise ja asukoha määramisega. Muusikaliste helide asemel muutus oluliseks sõjavälja kakofoonia taustal industriaalse päritoluga helide analüüsimine. Oluliseks muutus vaiksemate lennukite ja laevade konstrueerimine. Sõdade vahelisel perioodil toimusid suured edasiminekud elektroakustikas ning sai akustikute kogukonnale sai selgeks, et Helmholtzi ja Rayleigh aegne müra defineerimine muusikalise heli vastandina pole paljudel juhtudel kasulik. Fletcher kirjutas 1929ː “Edastades raadio või telefoni vahendusel kõnet või muusikat leidub alati teisi, antud edastamise arusaamist segavaid, taustal esinevaid helisid. Neid taustal esinevaid helisid, mis takistavad soovitud helide edastamist, nimetavad insenerid müraks."^[5]

Keskkonnamüra[muuda | muuda lähteteksti]

Liigset ja ebameeldivat inim-, looma- või masinatekkelist keskkonnamüra, mis häirib inimeste või loomade elutegevust, nimetatakse mürareostuseks. Keskkonnamüra on inimtegevusest põhjustatud ning välisõhus leviv soovimatu heli, mille tekitavad paiksed või liikuvad allikad, sealhulgas transpordivahendid. Müra allikateks võivad olla maanteeliiklus, raudteeliiklus, lennuliiklus, välitingimustes kasutatavad seadmed ning keskkonnakompleksluba vajavad ettevõtted. Põhjendamatu müra tekitamine on keelatud. Müraga seotud kaebustega on Eestis võimalik pöörduda Terviseameti poole. Juhul, kui terviseameti poolt tehtud/tellitud müratasemete kontrollmõõtmised näitavad normtasemete ületamist, tasub mõõtmiste eest müraallika valdaja. Müratasemete jäämisel alla normi tasub mõõtmiste eest Terviseamet.

Vähim inimese poolt eristatav helirõhutasemete vahe on ligikaudu 1 dB.

Heliisolatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Heliisolatsioon

Heli võib hoones levida nii õhu kaudu (õhumüra) kui tarindite kaudu (löögimüra). Kuna õhumüra levib ka tarindite väikeste avade ja materjalide pooride kaudu püütakse selle leviku takistamiseks teha võimalikult massiivseid ja tihedaid tarindeid. Õhumüra peavad tõkestama kõik hoone piirdekonstruktsioonid, mida paksemad nad on seda rohkem sumbub ka õhumüra. Õhumüra levikut saab takistada ka torustike ja kanalite kaudu.

Löögimüra levib igas tarindis erinevalt, sõltudes tarindi materjalist. Löögimüra hoones peavad tõkestama seinad ja vahelaed. Tähtis on tõkestada sammudest tekkiv löögimüra läbi vahelae all asuvatesse ruumidesse ja seinte kaudu kõrvalasuvatesse ruumidesse.

Müra kahjulik mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Müra leviku takistamine on vajalik, sest see on organismile kahjulik, koormab kuulmiselundit ja peaaju, soodustab väsimist ja paljude haiguste teket, näiteks vereringesüsteemi haigusi (hüpertooniatõbi). Mõnikord põhjustab pidev müra ka peenete veresoonte ahenemist.

Keskendumist nõudval tööl ei tohiks müra oma valjuselt ületada vaiksel vestlusel tekkivat heli. Lisaks tuleb arvestada, et muutuva tugevusega müra häirib ühtlasest mürast rohkem.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Wittje, R., 2020. Noise: from nuisance to research subject. Physics today, 73(2), pp.42-48.
↑ Hermann von Helmholtz (1912). On the Sensations of Tone as a Physiological Basis for the Theory of Music. Lk 11.
↑ Hermann von Helmholtz (1912). On the Sensations of Tone as a Physiological Basis for the Theory of Music. Lk 12.
↑ J.W.S Rayleigh (1945). The Theory of Sound. Dover.
↑ Fletcher, H., 1929. Speech and hearing.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Ehituskonstruktori käsiraamat. Tallinn 2002, II osa
Robert Reinpuu, Ehitusfüüsika, Tallinna Tehnikakõrgkool

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

[1] Wittje, R., 2020. Noise: from nuisance to research subject. Physics today, 73(2), pp.42-48.

[2] Hermann von Helmholtz (1912). On the Sensations of Tone as a Physiological Basis for the Theory of Music. Lk 11.

[3] Hermann von Helmholtz (1912). On the Sensations of Tone as a Physiological Basis for the Theory of Music. Lk 12.

[:0-4] J.W.S Rayleigh (1945). The Theory of Sound. Dover.

[5] Fletcher, H., 1929. Speech and hearing.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]