Valgusreostus

Allikas: Vikipeedia
Valgussaaste New Yorgis (2004)

Valgusreostuseks nimetatakse nähtust, mille korral tehisvalgus satub sinna, kuhu sel pole ette nähtud sattuda.

Nagu iga teinegi reostus, näiteks õhu-, vee- ja mürareostus, kahjustab ka valgusreostus keskkonda.

Valgusreostus on tööstusliku tsivilisatsiooni kõrvalnähtus. Valgusreostust tekitavad hoonete välis- ja sisevalgustus, reklaam, äriettevõtted, kontorid, tööstusrajatised, tänavavalgustus, spordirajatised ja nii edasi. Kõige rängem on valgusreostus tihedasti asustatud tööstuspiirkondades: Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Jaapanis ning Aasia ja Põhja-Aafrika suurlinnades, kuid isegi suhteliselt vähene valguskogus on märgatav ja tekitab keskkonnaprobleeme.

Valgusreostuse tulemusel muutub tähistaevas heledamaks. See tekitab suuri probleeme astronoomias, sest tähed ei paista enam nii hästi välja. Observatooriumid on kolinud tavaliselt maailma kõige üksildasematesse piirkondadesse, kus valgusreostust oleks vähem. Väga võimsad teleskoobid on avakosmoses, kus seni valgusreostus praktiliselt puudub.

Valgusreostus kahjustab ökosüsteeme, sest ajab segi öö ja päeva vahelise rütmi. Valgusreostus raskendab nende röövloomade elu, kes on harjunud pimedas jahti pidama, sest saakloomad suudavad neid kergemini näha ja põgeneda. Valgusreostus raskendab merel olevate loomade ja lindude orienteerumist, sest ajab segamini nende suunataju. Kõrghoonete valgustus ajab rändlinde segadusse. Mõjutatud on öösiti õitsevad lilled, keda tolmeldavad ööliblikad. See võib viia nende hukkumiseni.

1980. aastatel hakkas tekkima ülemaailmne musta öötaeva liikumine, mille eesmärk on teadvustada ühiskonnale valgusreostuse probleeme ja mõjutada seadusi, nii et valgusreostus väheneks. See liikumine algas kõigepealt astronoomide hulgas.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]