Mürasummutusplaat

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Mürasummutusplaat on suure tihedusega klaasvillast plaat, mida kasutatakse ruumide lagedes või seintes, et vähendada oluliselt järelkaja pikkust. Plaat annab eriti hea tulemuse just klassiruumides, auditooriumides, saalides ja aulates kõne ja muusika edastamisel, samuti kõikides muudes kohtades, inimtegevusest ja tehnoseadmete mürast põhjustatud mürataseme summutamisel.[1]

Plaatide tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevate akustiliste vajaduste rahuldamiseks toodetakse plaate kolme tüüpi: Alpha, Beta ja Gamma. Alpha neelab helisid väga laial sagedusribal. Beta-plaatide helisummutus on suunatud kõrgetele sagedustele. Gamma-plaadid neelavad madalasageduslikke ja peegeldavad kõrgeid helisid. Neid kasutatakse tihti kombinatsioonis Alpha-plaatidega, näiteks auditooriumides või ruumides pindalaga üle 100 m², saavutamaks lektorite hääle mõjulepääsemist. Lai valik erinevate neeldumiskarakteristikutega plaate võimaldab leida iga konkreetse ruumi jaoks vajaliku lahenduse.[2]

Muud omadused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vähendavad mürataset ruumis
  • Erinevad pinnaviimistlusmaterjalid
  • Kergekaalulised
  • Kergelt töödeldavad
  • Erinevad kinnitusvõimalused
  • Mittepõlevad
  • Niiskuskindlad
  • On täiendavaks lisasoojustuseks

Nõudmised ruumidele[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt standardile ei tohi õhumüra isolatsiooni indeks R'w klasside, õppekabinettide, auditooriumite ja eriklasside (muusikaklass, töökoda ja võimla) vahel nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunas olla väiksem kui 60 dB ja löögimürataseme indeks L'n,w eriklassist teise eriklassi horisontaal-, vertikaal- kui ka diagonaalsuunas olla suurem kui 53 dB.[3]

Mürasummutusplaatide kasutamisel saadud mõõtmistulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Saadud õhumüra isolatsiooni indeksi tulemused jäävad vahemikku 63–79 dB. Saadud löögimüra isolatsiooni indeksi tulemused jäävad vahemikku 26–35 dB.

Paigaldamine[muuda | muuda lähteteksti]

Sõltuvalt liimitava materjali kvaliteedist ja kaalust kantakse liim pinnale "punktidena", 8–10 cm laiuste triipudena või kogu pinna ulatuses. Tuleb jälgida, et plaatide servadesse jääks igal juhul liimi. Jälgige, et liimi kasutatakse piisavalt. Värskele liimile, lõplikust asendist 5–10 cm kõrvale, asetatakse kohe plaadid ja liutatakse see surudes lõplikule kohale, kus see kergelt kinni koputatakse. Liim tagab kohe piisava algnakkuvuse ning üldjuhul ei ole isegi rippuvate materjalide kinnitamisel vaja eraldi toestust. Liimivuugi lõplik tugevus saavutatakse, tingimustest sõltuvalt, 1–5 ööpäeva jooksul.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]