Järv

See artikkel räägib veekogust; Gytis Lukšase filmi kohta vaata artiklit Järv (film); perekonnanime kohta vaata artiklit Järv (perekonnanimi).

Järv on seisva veega siseveekogu, millel puudub vahetu ühendus maailmamerega ning tavaliselt asub see merepinnast kõrgemal.

Järved tekivad maapinnal olevate nõgude täitumisel pinnaveega. Järvede vesi võib olla nii mage kui ka soolane.

Klassikaliselt loetakse järvedeks pinnaveekogusid, mille suurus on vähemalt 1 ha^[viide?]. Väikseid järvi (keskmine ümbermõõt 10–200 m) nimetatakse järvikuteks (murdes ka: lontsik)^[1].

Järve karakteristikud

Järve tähtsamad karakteristikud on valgala, sissevool, väljavool, toitainete hulk, lahustunud hapnik, saasteained, pH ja settimine.

Järvede veetase sõltub sisse- ja väljavoolava vee hulga erinevusest, võrreldes kogu veemahuga. Tähtsamad sissevooluallikad on sademed vee pinnale, jõgede ja kanalite üleujutused järve valgalal, põhjavesi ja kunstlikud allikad väljaspool valgala. Tähtsamad väljavooluallikad on auramine järve pinnalt, pinna- ja põhjaveekaod ning igasugune järvevee väljavõtmine (kasutamine) inimese poolt. Kuna kliimatingimused ja inimese veevajadused muutuvad, siis põhjustab see järvetaseme perioodilisi muutusi.

Järvede liigitus

Laias laastus liigitatakse järvi järgmiselt:

järved, mis on saanud oma veed maismaalt (tavaliselt sademed);
järved, mis on merest eraldunud (jäänukjärved).

Järvenõgude tekke järgi

Tektoonilised – maakoores esinevate venituspingete tulemusel võivad tekkida alangud ja riftiorud, mis veega täitudes muutuvad sügavateks järvedeks. Sellise tekkega on maailma sügavaim järv Baikal ning mitmed Ida-Aafrika riftivööndi järved.
Ookeani reliktid – järved võivad tekkida ka ookeanide sulgumisel. Näiteks Kaspia meri, mis koos Musta mere ja Vahemerega on sulgunud Tethyse Ookeani jäänuk.
Mandrijää-alused – järved, mis on kaetud mandrijääga või muu jäämassiiviga (nt Vostoki järv). Nende järvede vedela vee olemasolu tingib paks jääkiht, mis talitleb soojendajana, mõnikord soojendavad selliseid järvi geotermaaljõud.
Erosioonilised – tüüpilised liustiku (eriti mandriliustike) või vooluvete uuristatud nõod.
Akumulatiivsed – järvenõod, mis kujunevad mereliste, liustike või vooluvete setete kuhjumisel. Nende hulka kuuluvad näiteks lammijärved.
Karstijärved^[2] – kujunevad karbonaatse aluspõhja ja õhukese pinnakattega aladel.
Vulkaanilised – järved võivad tekkida vulkaanipursete tagajärjel tekkinud maari või kaldeerasse.
Isostaatilised ehk rannajärved – järvedeks võivad saada endised merelahed, mis maakoore isostaatiliste liikumiste tõttu on merest ära lõigatud.
Meteoriiditekkelised järved – järved võivad tekkida meteoriidikraatritesse. Näiteks Kaali järv Saaremaal.
Mandrijäätekkelised järved – järved, mille tekke on seotud mandrijää taandumisega.
Soojärved – järved, mis on tekkinud soodes.
Tehisjärved – järved, mis on tekkinud inimtegevuse tagajärjel. Nende hulka kuuluvad veehoidlad, veega täidetud karjäärid, tiigid, paisjärved jne.

Sisse- ja väljavoolu järgi

Umbjärved – järved, kuhu midagi ei suubu ja ei voola välja.
Lähtejärved – järved, kuhu midagi ei suubu, aga jõgi või oja voolab välja.
Läbimisjärved – järved, kuhu suubuvad ja kust voolavad välja jõed ja/või ojad.
Suubumisjärved – järved, kuhu suubuvad jõed ja/või ojad, aga midagi ei voola välja.

Toitelisuse ehk troofsuse järgi

Pikemalt artiklis Järvetüübid

Järvi saab tüpidiseerida vee toitainete hulga järgi (troofsus)^[2], mis mõjutab suuresti taimede kasvu.

Vähetoitelised ehk oligotroosed järved – üldiselt puhtaveelised ja vähese taimestikuga.
Kesktoitelised ehk mesotroofsed järved – hea vee läbipaistvuse ja keskmise toitainete tasemega.
Rohketoitelised ehk eutroofsed järved – on rikastunud toitainetega, seal kasvab lopsakas taimestik, suvel võib esineda veeõitseng.
Ülirohketoitelised ehk hüpertroofsed järved on kõige toitaineterikkamad, nad on tavaliselt väike läbipaistvusega ning sageli esineb neis hävitavaid veeõitsenguid.
Poolhuumustoitelised ehk semidüstroofsed järved
Huumustoitelised ehk düstroofsed järved
Segatoitelised ehk düseutroofsed järved
Lubjatoitelised ehk alkalitroofsed järved
Rauatoitelised ehk siderotroofsed järved
Soolatoitelised ehk halotroofsed järved

Kümme suurimat järve pindala järgi

Kümme suurimat järve mahu järgi

Vaata ka

Viited

↑ Eesti Entsüklopeedia. 4. köide: Jaapan–Käolina. Tartu: Loodus, 1934, lk 206.
↑ ^2,0 ^2,1 Järvede areng ja tüübid, EELIS infoleht, 3.06.2002

Välislingid

Phillips, N. jt. (aastaarvuta). Järve Taskuraamat. Terrene Institute. 172 lk. (Raamat on valminud otsetõlkena inglise keelest ega ole kohandatud Eesti oludele).

[EEvana-1] Eesti Entsüklopeedia. 4. köide: Jaapan–Käolina. Tartu: Loodus, 1934, lk 206.

[eelis-2] 2,0 ^2,1 Järvede areng ja tüübid, EELIS infoleht, 3.06.2002

[1]

[2]