Vältiv isiksushäire
| Vältiv isiksushäire | |
|---|---|
| Sünonüümid | vältiv isiksus |
| Valdkond | psühhiaatria, psühholoogia |
| Tüsistused | depressioon, mõnuainete kuritarvitamine[1] |
| Põhjused | sotsiaalsed, geneetilised ja psühholoogilised tegurid |
| Riskitegurid | emotsionaalne ja/või füüsiline väärkohtlemine lapseeas[2] |
| Eristusdiagnoos | sotsiaalärevushäire, skisoidne isiksushäire |
| Ravi | psühhoteraapia, kognitiivne käitumisteraapia |
| Esinemissagedus | 1,5–2,5% elanikkonnast |
| Klassifikatsioon ja välisallikad | |
| RHK-10 | F60.6 |
| RHK-9 | 301.82 |
| MedlinePlus | 000940 |
| eMedicine | ped/189 |
| MeSH | D010554 |
Vältiv isiksushäire on C-klastri isiksushäire, mida iseloomustavad tagasihoidlikkus sotsiaalsetes situatsioonides, alaväärsuse ja kohatuse tunded, väga suur tundlikkus negatiivsetele hinnangutele ja suhete vältimine teiste inimestega. Vältiva isiksushäirega inimesed peavad ennast tihti väheveetlevaks või sotsiaalselt kohmakaks. Nad väldivad sotsiaalset suhtlemist, sest kardavad naeruvääristamist, alandamist, tagasilükkamist või põlgust, kuid tunnevad sellest olenemata suurt vajadust intiimsuse järele.[3]
Isiksushäirele omane käitumine ilmneb tavaliselt varases täiskasvanueas ja ilmneb peaaegu igasugustes olukordades.[3]
Isiksushäire nimetus tuleneb selle all kannatavate inimeste peamisest toimetulekumehhanismist – ebameeldivate stiimulite vältimisest. Vanemate emotsionaalse tähelepanuta jäämine lapseeas, eakaaslastepoolne kõrvalejätmine ja/või kiusamine on tegurite seas, mis suurendavad vältiva isiksushäire väljakujunemise riski.[4]
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Vältiva isiksushäirega inimesed valivad tihti töökohti mis ei nõua neilt teiste inimestega suhtlemist, seoses hirmuga end nende ees häbistada. Selle isiksushäirega inimestele on samuti omane unistada teistega lähedaste suhete loomisest.[5] Sellegipoolest tunnevad nad end selliseid suhteid mitteväärivana ja häbistavad end nende loomisest hoiduma.[6]
Vältiva isiksushäirega inimesed on alaliselt hõivatud enda nõrkadele külgedele mõtlemisega, luues suhteid teistega ainult juhul, kui nad usuvad, et teine pool neid ei tõrju. Sotsiaalne tõrjumine on neile sedavõrd valus, et suhete loomisega riskimise asemel on nad pigem üksi. Samuti suhtuvad nad tihti iseendasse põlgusega.[5]
- Ülitundlikkus teistepoolse tõrjumise ja kriitika suhtes;
- püsiv, kõikehõlmav pinge ja kartlikkus;
- veendumus oma sotsiaalses saamatuses, isikliku veetluse puudumises ja üleüldises alaväärsuses;
- vastumeelsus luua suhteid, kui teiste sümpaatia ei ole kindel;
- tugev ärevus või häbelikkus sotsiaalsetes olukordades, kuigi isik tunneb tugevat soovi lähisuhteid luua;
- hirm intiimsuse ees;
- piiratud elustiil (sotsiaalne isolatsioon) turvalisuse vajaduse tõttu;
- tihedat suhtlemist nõudva töö ja tegevuse vältimine hirmust kriitika, halvakspanu või tõrjumise ees;
- fantaasia kasutamine eskapismi vormina negatiivsete mõtete vältimiseks;[7]
- ekstreemsetel juhtudel agorafoobia.
Diagnoosimine ja sümptomid
[muuda | muuda lähteteksti]RHK-10
[muuda | muuda lähteteksti]Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) koostatud rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni RHK-10 järgi kuulub häire kategooriasse "spetsiifilised isiksushäired" (F60) ja kannab nimetust "vältivisiksus", vastavalt tähistusega F60.6. RHK-10 järgi on vältiva isiksushäire sümptomiteks:[8]
- püsiv ja kõikehõlmav pinge ja kartlikkus;
- veendumus oma sotsiaalses saamatuses, isikliku veetluse puudumises ja alaväärsuses;
- liigne mure saada seltskonnas kriitika või tõrjumise osaliseks;
- vastumeelsus luua suhteid, kui teiste sümpaatia ei ole kindel;
- piiratud elustiil turvalisuse vajaduse tõttu;
- tihedat suhtlemist nõudva töö ja tegevuse vältimine hirmust kriitika, halvakspanu või tõrjumise ees.
RHK-10 diagnostiliste juhiste järgi on enamiku spetsiifiliste isiksushäirete diagnoosimiseks vajalik, et vähemalt kolm kirjelduses esitatud joont või käitumisviisi oleksid selgelt olemas.[8]
Isiksushäire diagnoosi saab panna ainult vastava eriharidusega arst ning diagnoosi eelduseks on, et iseloomu muutused ja teistest erinev ja pikaajaliselt samasugune käitumine häirib inimest ennast või teisi inimesi, kuna see läheb vastuollu ühiskondlike reeglitega. Diagnoosi panemiseks on vajalik paljude (aga mitte kõigi) joonte koosesinemine pikaajaliselt ja püsivalt ning paljudes olukordades ja keskkondades. Ühel inimesel võib olla jooni erinevatest isiksushäiretest ning esineda võib ka mitu isiksushäiret korraga.
Milloni alatüübid
[muuda | muuda lähteteksti]Isiksushäireid süvitsi uurinud Ameerika Ühendriikide psühholoog Theodore Millon liigitas vältiva isiksushäire neljaks alatüübiks.[9]
| Alatüüp | Iseloomujooned |
|---|---|
| Foobiline (hõlmab sõltuvaid jooni) | Üldine kartlikkus on asendatud välditava hoomatava ajendiga; rahutus ja ärevus, mida sümboliseerivad vastumeelsed ja konkreetsed hirmuäratavad objektid või asjaolud. |
| Konflikte kogev (hõlmab negativistlikke jooni) | Sisemised ebakõlad ja lahkhelid; kardab sõltuvust; tasakaalust väljas; lepitamatu iseendaga; kahtlev, segaduses, piinlev, paroksüsmlik, kibestunud, leevendamatu ängistus. |
| Hüpersensitiivne (hõlmab paranoidseid jooni) | Äärmiselt kartlik ja kahtlustav; vaheldumisi paniköörlik, kohutunud, närviline ja kartlik, seejärel õrnanahaline, pingeline, pirtsakas ja kergesti ärrituv. |
| Ennasthülgav (hõlmab depressiivseid jooni) | Blokeerib või killustab eneseteadlikkust; jätab kõrvale valulised kujundid või mälestused; heidab kõrvale soovimatud mõtted või impulsid; lõpuks hülgab enda (suitsiidne). |
Ravi
[muuda | muuda lähteteksti]Vältiva isiksushäire ravi võib hõlmata mitut tehnikat, seehulgas elemente psühhoteraapiast, kognitiivsest käitumisteraapiast ja rühmateraapiast.[10][11]
Medikamentoosset ravi, peaasjalikult antidepressante ja rahusteid, kasutatakse üldiselt leevendamaks vältiva isiksushäirega kaasnevaid sümptomeid nagu näiteks depressioon, ärevus ja/või unehäired.[12][13]
Epidemioloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Vältiva isiksushäire üldiseks esinemissageduseks hinnatakse enamjaolt 1,5%–2,5% elanikkonnast, kuid mõnedes uuringutes on pakutud ka suurusjärke 0,8%–1,2% ja 6,6–9,3%.[14]
Mõnede, kuid mitte kõigi uuringute järgi on häire mõnevõrra levinum naiste hulgas. Keskmise avaldumisea kohta järelduste tegemiseks pole piisavalt andmeid.[14]
Seos sotsiaalärevushäirega
[muuda | muuda lähteteksti]Teadlaste seas ei ole ühtset seisukohta, kas vältiv isiksushäire on omaette haigus või kattub see sotsiaalärevushäirega. Esineb arvamusi, mille kohaselt on need sama häire veidi erinevad kirjeldused ning vältiv isiksushäire võib väljendada selle veidi raskemat vormi.[15][16] Selle põhjenduseks tuuakse, et mõlemal häirel on sarnased sümptomid, põhjused ja ravi.[17][18][19]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Esialgu käsitleti[20] tänapäeva mõistes vältivat isiksushäiret skisoidse psühhopaatia ehk skisoidse isiksushäire raames. Mõned autorid eristasid aga juba 20. sajandi algul "hüpersensitiivset" ja "mittesensitiivset" ("anesteetilist") skisoidi[21]. Alles 1980. aastal jagati suuresti tänu Theodore Milloni tööle senine ühine skisoidne isiksushäire DSM-is skisoidseks (kitsas mõistes), skisotüüpseks ja vältivaks isiksushäireks. Vene noortepsühhiaater Anatoli Litško eristas juba oma 1970. aastatel ilmunud töödes skisoidsed ja sensitiivseid noori, viimased vastasid tänapäeva vältivale isiksushäirele[22].
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Alaväärsuskompleks
- Sotsiaalfoobia
- Skisoidne isiksushäire
- Skisotüüpne isiksushäire
- Sõltuv isiksushäire
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Mis on isiksushäired?". Peaasi.ee. Peaasjad MTÜ.
{{netiviide}}: eiran tundmatut parameetrit|Kasutamine=(juhend) - ↑ Eikenaes, Ingeborg; Egeland, Jens; Hummelen, Benjamin; Wilberg, Theresa (27. märts 2015). "Avoidant Personality Disorder versus Social Phobia: The Significance of Childhood Neglect". PLoS One. 10 (3). DOI:10.1371/journal.pone.0122846. PMC 4376891. PMID 25815817.
{{cite journal}}: CS1 hooldus: PMC vormistus (link) - ↑ 3,0 3,1 Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon (2013). Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders (5th ed). American Psychiatric Pub. lk 672–675. ISBN 978-0-89042-555-8. DOI:10.1176/appi.books.9780890425596
- ↑ Terry L. Jones. "Avoidant Personality Disorder - Environmental Factors" (inglise keeles). Vaadatud 14. aprillil 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 5,0 5,1 Millon & Davis 1996, lk 263.
- ↑ Hoeksema 2014, lk 275.
- ↑ Sperry, Len (2003). "Avoidant Personality Disorder". Handbook of diagnosis and treatment of DSM-IV-TR personality disorders. Philadelphia: Brunner-Routledge. Lk 59–79. ISBN 978-0-415-93569-2.
- ↑ 8,0 8,1 "Täiskasvanu isiksushäired ja isiksusemuutused (F60-F62)". Tartu Ülikooli Kliinikum. Vaadatud 7. mail 2019).
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|vaadatud=(juhend) - ↑ Millon & Grossman 2007, lk 106.
- ↑ Sperry 2016, lk 82–91.
- ↑ Millon, Millon, Meagher, Grossman, Ramnath 2004, lk 217–220.
- ↑ Bressert, S (2017). "Avoidant Personality Disorder Treatment". Psych Central (inglise keeles). Vaadatud 9. juunil 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Sperry 2016, lk 89.
- ↑ 14,0 14,1 Lampe, Lisa (8. märts 2018). "Avoidant personality disorder: current insights". Psychology Research and Behavior Management. Volume 11: 55–66. DOI:10.2147/PRBM.S121073.
{{cite journal}}: parameetris|volume=on üleliigne tekst (juhend) - ↑ James Reich, "Avoidant personality disorder and its relationship to social phobia". Current Psychiatry Reports 11/1 (2009), lk 89-93
- ↑ J. D. Huppert, D. R. Strunk, D. Ledley, J. R. T. Davidson, E. B. Foa, "Generalized social anxiety disorder and avoidant personality disorder: structural analysis and treatment outcome". Depression and Anxiety 25/5 (2008), lk 441-448
- ↑ E. Ralevski, C. A. Sanislow, C. M. Grillo, A. E. Skodol, J. G. Gunderson, M. Shea, S. Yen, D. S. Bender, M. C. Zanarini, "Avoidant personality disorder and social phobia: distinct enough to be separate disorders?". Acta Psychiatrica Scandinavica 112/3 (2005), lk 208-214
- ↑ A. Nedic, O. Zivanovic, R. Lisulov. "Nosological status of social phobia: contrasting classical and recent literature". Current Opinion in Psychiatry 24/1 (2011), lk 61-66
- ↑ T. Reichborn-Kjennerud, N. Czajkowski, S. Torgersen, M. C. Neale, R. E. Orstavik, K. Tambs, K. S. Kendler, "The Relationship Between Avoidant Personality Disorder and Social Phobia: A Population-Based Twin Study". American Journal of Psychiatry 164/11 (2007), lk 1722-1728
- ↑ https://books.google.ee/books?id=rhzffB6VtyEC&pg=PA156&dq=1980+dsm+schizoid+avoidant&hl=et&sa=X&ved=0ahUKEwiI86PI-JjbAhUJZ1AKHafCB9kQ6AEINjAC#v=onepage&q=1980%20dsm%20schizoid%20avoidant&f=false
- ↑ www.psychology.ccsu.edu/fallahic/Personality%20Disorders%20outline.doc
- ↑ Личко А. Е. Психопатии и акцентуации характера у подростков
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Hoeksema, Nolen (2014) Abnormal Psychology (6th ed.). McGraw Education. ISBN 9781308211503.
- Millon, Theodore; Davis, Roger D. (1996) Disorders of Personality: DSM-IV and Beyond, 2nd Edition. J. Wiley.
- Millon, Theodore; Grossman, Seth D. (2007) Moderating Severe Personality Disorders: A Personalized Psychotherapy Approach. John Wiley & Sons. ISBN 9780470127605
- Millon, Theodore; Millon, Carrie M.; Meagher, Sarah E.; Grossman, Seth D.; Ramnath, Rowena (2004) Personality Disorders in Modern Life. Wiley. ISBN 9780471668503
- Sperry, Len (2016) Handbook of Diagnosis and Treatment of DSM-5 Personality Disorders: Assessment, Case Conceptualization, and Treatment, Third Edition. Routledge. ISBN 9781135019235