Skisotüüpne isiksushäire

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Skisotüüpne isiksushäire on isiksushäire, mida iseloomustab püsiv sotsiaalse suhtluse piiratus, mis tuleneb inimese tugevast ebamugavustundest suhtlusolukordades ja võimetusest lähedasi suhteid luua.

Skisotüüpsete joontega inimesti tabavad suhtlusolukorras ülemäärane ärevus ja paranoilised hoiakud. Paranoilliste uskumuste tõttu ("Niikuinii mõeldakse minust halba, tahetakse mulle halba, minuga manipuleeritakse") nende ärevustunne suhtlemise ajal ei vähene, nagu tavaliselt inimestel juhtub.

Skisotüüpse isiksushäirega inimeste emotsioonide kogemine ja väljendamine on vähene või kohatu, inimene võib näida külm ja äraolev. Erinevalt skisoidsest isiksushäirest lisanduvad skisotüüpse isiksushäire puhul suhtlusraskustele veel taju eripärad: lühiajalised hallutsinatsioonilaadsed kogemused, mida teised ei koge (näiteks valgussähvatuste, varjude nägemine). Veel võib skisotüüpse isiksushäirega inimesel olla uskumusi, mis ei ole tavareaalsusega kooskõlas, mõjutavad tema käitumist ning erinevad väga kohalikest kultuurinormidest (näiteks oskab ta teiste mõtteid lugeda).

Et skisotüüpse häirega inimestel on ebaratsionaalseid uskumusi ja nad võivad olla väga ebausklikud, võivad teised end nende seltskonnas imelikult tunda. Ka skisotüüpse häirega inimestel on seetõttu sage tunne, et nad on teistmoodi ja üksikud, ei sobi seltskonda. Mõnikord lisanduvad ka eripärased kõne- või keelekasutusmaneerid, mida teistel on raske mõista.

Isiksushäireid diagnoositakse enamasti täiskasvanueas, tihti pärast 25. eluaastat. Isiksushäire diagnoosiks on vajalik paljude (aga mitte kõigi) joonte koosesinemine pikaajaliselt, püsivalt ja paljudes olukordades ning keskkondades. Diagnoosi saab panna ainult vastava eriharidusega arst ja isiksushäire diagnoosi eelduseks on, et iseloomu muutused ja teistest erinev käitumine häirivad inimest ennast või teisi inimesi, kuna ta läheb vastuollu ühiskondlike reeglitega.