Vältiv isiksushäire

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Vältiv isiksushäire
Sünonüümid Vältiv isiksus
Valdkond Psühhiaatria, psühholoogia
Tüsistused Depressioon, mõnuainete kuritarvitamine[1]
Põhjused Sotsiaalsed, geneetilised ja psühholoogilised tegurid
Eristusdiagnoos Sotsiaalärevushäire, Skisoidne isiksushäire
Ravi Psühhoteraapia, kognitiivne käitumisteraapia
Esinemissagedus 1,5%–2,5% elanikkonnast
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-10 F60.6
RHK-9 301.82
MedlinePlus 000940
eMedicine ped/189
MeSH D010554

Vältiv isiksushäire on C-klastri isiksushäire, mida iseloomustavad tagasihoidlikkus sotsiaalsetes situatsioonides, alaväärsuse ja kohatuse tunded, väga suur tundlikkus negatiivsetele hinnangutele ja suhete vältimine teiste inimestega. Vältiva isiksushäirega inimesed peavad ennast tihti väheveetlevaks või sotsiaalselt kohmakaks. Nad väldivad sotsiaalset suhtlemist, sest kardavad naeruvääristamist, alandamist, tagasilükkamist või põlgust, kuid tunnevad sellest olenemata suurt vajadust intiimsuse järele.[2] Isiksushäirele omane käitumine ilmneb tavaliselt varases täiskasvanueas ja ilmeb peaaegu kõigis olukordades.[2]

Isiksushäire nimi tuleneb seda põdevate inimeste peamisest toimetulekumehhanismist – ebameeldivate stiimulite vältimisest. Vanematepoolse emotsionaalse tähelepanuta jäämine lapseeas, eakaaslastepoolne kõrvalejätmine ja/või kiusamine on tegurite seas, mis suurendavad vältiva isiksushäire väljakujunemise riski.[3]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Vältiva isikuhäirega inimesed valivad tihti töökohti mis ei nõua neilt teiste inimestega suhtlemist, seoses hirmuga end nende ees häbistada. Selle isikuhäirega inimestele on samuti omane unistada teistega lähedaste suhete loomisest.[4] Sellegipoolest tunnevad nad end selliseid suhteid mitteväärivana ja häbistavad end nende loomisest hoiduma.[5]

Vältiva isikuhäirega inimesed on alaliselt hõivatud enda nõrkadele külgedele mõtlemisega, luues suhteid teistega ainult juhul, kui nad usuvad, et teine pool neid ei tõrju. Sotsiaalne tõrjumine on neile sedavõrd valus, et suhete loomisega riskimise asemel on nad pigem üksi. Samuti suhtuvad nad tihti iseendasse põlgusega.[4]

  • ülitundlikkus teistepoolse tõrjumise ja kriitika suhtes;
  • püsiv, kõikehõlmav pinge ja kartlikkus;
  • veendumus oma sotsiaalses saamatuses, isikliku veetluse puudumises ja üleüldises alaväärsuses;
  • vastumeelsus luua suhteid, kui teiste sümpaatia ei ole kindel;
  • tugev ärevus või häbelikkus sotsiaalsetes olukordades, kuigi isik tunneb tugevat soovi lähisuhteid luua;
  • hirm intiimsuse ees;
  • piiratud elustiil (sotsiaalne isolatsioon) turvalisuse vajaduse tõttu;
  • tihedat suhtlemist nõudva töö ja tegevuse vältimine hirmust kriitika, halvakspanu või tõrjumise ees;
  • fantaasia kasutamine eskapismi vormina negatiivsete mõtete vältimiseks;[6]
  • ekstreemsetel juhtudel agorafoobia.

Milloni alatüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Isiksushäireid süvitsi uurinud Ameerika Ühendriikide psühholoog Theodore Millon liigitas vältiva isiksushäire neljaks alatüübiks.[7]

Alatüüp Iseloomujooned
Foobiline (hõlmab sõltuvaid jooni) Üldine kartlikkus on asendatud välditava hoomatava ajendiga; rahutus ja ärevus, mida sümboliseerivad vastumeelsed ja konkreetsed hirmuäratavad objektid või asjaolud.
Konflikte kogev (hõlmab negativistlikke jooni) Sisemised ebakõlad ja lahkhelid; kardab sõltuvust; tasakaalust väljas; lepitamatu iseendaga; kahtlev, segaduses, piinlev, paroksüsmlik, kibestunud, leevendamatu ängistus.
Hüpersensitiivne (hõlmab paranoidseid jooni) Äärmiselt kartlik ja kahtlustav; vaheldumisi paniköörlik, kohutunud, närviline ja kartlik, seejärel õrnanahaline, pingeline, pirtsakas ja kergesti ärrituv.
Ennasthülgav (hõlmab depressiivseid jooni) Blokeerib või killustab eneseteadlikkust; jätab kõrvale valulised kujundid või mälestused; heidab kõrvale soovimatud mõtted või impulsid; lõpuks hülgab enda (suitsidaalne).

Diagnoosimine ja sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

RHK-10[muuda | muuda lähteteksti]

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) koostatud rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni RHK-10 järgi kuulub häire kategooriasse "spetsiifilised isiksushäired" (F60) ja kannab nimetust "vältivisiksushäire", vastavalt tähistusega F60.6. RHK-10 järgi on vältiva isiksushäire sümptomiteks:[8]

  1. püsiv ja kõikehõlmav pinge ja kartlikkus;
  2. veendumus oma sotsiaalses saamatuses, isikliku veetluse puudumises ja alaväärsuses;
  3. liigne mure saada seltskonnas kriitika või tõrjumise osaliseks;
  4. vastumeelsus luua suhteid, kui teiste sümpaatia ei ole kindel;
  5. piiratud elustiil turvalisuse vajaduse tõttu;
  6. tihedat suhtlemist nõudva töö ja tegevuse vältimine hirmust kriitika, halvakspanu või tõrjumise ees.

RHK-10 diagnostiliste juhiste järgi on enamiku spetsiifiliste isiksushäirete diagnoosimiseks vajalik, et vähemalt kolm kirjelduses antud joont või käitumisviisi oleksid selgelt olemas.[8]

Isiksuhäire diagnoosi saab panna ainult vastava eriharidusega arst ja diagnoosi eelduseks on, et iseloomu muutused ja teistest erinev ja pikaajaliselt samasugune käitumine häirib inimest ennast või teisi inimesi, kuna see läheb vastuollu ühiskondlike reeglitega. Diagnoosi panemiseks on vajalik paljude (aga mitte kõigi) joonte koosesinemine pikaajaliselt ja püsivalt ning paljudes olukordades ja keskkondades. Ühel inimesel võib olla jooni erinevatest isiksushäiretest ning esineda võib ka mitu isiksushäiret korraga.

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Vältiva isiksushäire ravi võib hõlmata mitut tehnikat, seehulgas elemente psühhoteraapiast, kognitiivsest käitumisteraapiast ja grupiteraapiast.[9][10]

Medikamentoosset ravi, peaasjalikult antidepressante ja rahusteid, kasutatakse üldiselt leevendamaks vältiva isiksushäirega kaasnevaid sümptomeid nagu näiteks depressioon, ärevus ja/või unehäired.[11] [12]

Epidemioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Vältiva isiksushäire üldiseks esinemissageduseks hinnatakse enamjaolt 1,5%–2,5% elanikkonnast, kuid mõnedes uuringutes on pakutud ka suurusjärke 0,8%–1,2% ja 6,6–9,3%.[13]

Mõnede, kuid mitte kõigi uuringute järgi on häire mõnevõrra levinum naiste hulgas. Keskmise avaldumisea kohta järelduste tegemiseks pole piisavalt andmeid.[13]

Seos sotsiaalärevushäirega[muuda | muuda lähteteksti]

Teadlaste seas ei ole ühtset seisukohta, kas vältiv isiksushäire on omaette haigus või kattub see sotsiaalärevushäirega. Esineb arvamusi, mille kohaselt on need sama häire veidi erinevad kirjeldused ning vältiv isiksushäire võib väljendada selle veidi raskemat vormi.[14][15] Selle põhjenduseks tuuakse, et mõlemal häirel on sarnased sümptomid, põhjused ja ravi.[16][17][18]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esialgu käsitleti[19] tänapäeva mõistes vältivat isiksushäiret skisoidse psühhopaatia ehk skisoidse isiksushäire raames. Mõned autorid eristasid aga juba 20. sajandi algul "hüpersensitiivset" ja "mittesensitiivset" ("anesteetilist") skisoidi[20]. Alles 1980. aastal jagati suuresti tänu Theodore Milloni tööle senine ühine skisoidne isiksushäire DSM-is skisoidseks (kitsas mõistes), skisotüüpseks ja vältivaks isiksushäireks. Vene noortepsühhiaater Anatoli Litško eristas juba oma 1970ndate töödes skisoidsed ja sensitiivseid noori, viimased vastasid tänapäeva vältivale isiksushäirele[21].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Mis on isiksushäired?". Peaasi.ee. Peaasjad MTÜ.
  2. 2,0 2,1 Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon (2013). Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders (5th ed). American Psychiatric Pub. lk 672–675. ISBN 978-0-89042-555-8. DOI:10.1176/appi.books.9780890425596
  3. Terry L. Jones. "Avoidant Personality Disorder - Environmental Factors". Vaadatud 14. aprill 2018. Inglise keeles.
  4. 4,0 4,1 Millon & Davis 1996, lk 263.
  5. Hoeksema 2014, lk 275.
  6. Sperry, Len (2003). "Avoidant Personality Disorder". Handbook of diagnosis and treatment of DSM-IV-TR personality disorders. Philadelphia: Brunner-Routledge. pp. 59–79. ISBN 978-0-415-93569-2. 
  7. Millon & Grossman 2007, lk 106.
  8. 8,0 8,1 "Täiskasvanu isiksushäired ja isiksusemuutused (F60-F62". Tartu Ülikooli Kliinikum. Vaadatud 7. mai 2019).
  9. Sperry 2016, lk 8291.
  10. Millon, Millon, Meagher, Grossman, Ramnath 2004, lk 217–220.
  11. Bressert, S. "Avoidant Personality Disorder Treatment". Psych Central, 2017. Vaadatud 9. juuni 2018. Inglise keeles.
  12. Sperry 2016, lk 89.
  13. 13,0 13,1 Lampe, Lisa (8. märts 2018). "Avoidant personality disorder: current insights". Psychology Research and Behavior Management. Volume 11: 55—66. doi:10.2147/PRBM.S121073. 
  14. James Reich, "Avoidant personality disorder and its relationship to social phobia". Current Psychiatry Reports 11/1 (2009), lk 89-93
  15. J. D. Huppert, D. R. Strunk, D. Ledley, J. R. T. Davidson, E. B. Foa, "Generalized social anxiety disorder and avoidant personality disorder: structural analysis and treatment outcome". Depression and Anxiety 25/5 (2008), lk 441-448
  16. E. Ralevski, C. A. Sanislow, C. M. Grillo, A. E. Skodol, J. G. Gunderson, M. Shea, S. Yen, D. S. Bender, M. C. Zanarini, "Avoidant personality disorder and social phobia: distinct enough to be separate disorders?". Acta Psychiatrica Scandinavica 112/3 (2005), lk 208-214
  17. A. Nedic, O. Zivanovic, R. Lisulov. "Nosological status of social phobia: contrasting classical and recent literature". Current Opinion in Psychiatry 24/1 (2011), lk 61-66
  18. T. Reichborn-Kjennerud, N. Czajkowski, S. Torgersen, M. C. Neale, R. E. Orstavik, K. Tambs, K. S. Kendler, "The Relationship Between Avoidant Personality Disorder and Social Phobia: A Population-Based Twin Study". American Journal of Psychiatry 164/11 (2007), lk 1722-1728
  19. https://books.google.ee/books?id=rhzffB6VtyEC&pg=PA156&dq=1980+dsm+schizoid+avoidant&hl=et&sa=X&ved=0ahUKEwiI86PI-JjbAhUJZ1AKHafCB9kQ6AEINjAC#v=onepage&q=1980%20dsm%20schizoid%20avoidant&f=false
  20. www.psychology.ccsu.edu/fallahic/Personality%20Disorders%20outline.doc
  21. Личко А. Е. Психопатии и акцентуации характера у подростков

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]