Sotsiaalfoobia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Sotsiaalfoobia on seisund, mille korral isik kardab sattuda ka väikeses grupis tähelepanu keskpunkti. Iseloomulik on mulje pärast, mis teistele jäetakse, muretsemine ning vähene usk oma suutlikkusse käituda sotsiaalses situatsioonis adekvaatselt. Kaebusteks võivad olla antud ärevussümptomid: punastamine, kätevärin, iiveldus või kogelemine. Inimene võib karta, et käitub olukorras sobimatult ning satub seeläbi teiste mõnitamise, tõrjumise või alanduse osaliseks. Tagajärjeks on tavaliselt sotsiaalsete situatsioonide vältimine, mis võib äärmuslikul kujul viia täieliku sotsiaalse isoleerumiseni. Sotsiaalfoobia esineb sageli koos vältivate isiksusejoontega.[1] Ärevus on olemuselt normaalne kogemus, kuid ärevuse haiguslikud ilmingud põhjustavad palju kannatusi ning häirivad suuresti töövõimet ja igapäevast elu.[2] Kroonilised ärevushäired seonduvad depressiooni ning somaatiliste häirete, sealhulgas ajuvereringe-, seedetrakti- ja südamehaiguste suurema tekkeriskiga. [3]

Sümptomid ehk avaldumine[muuda | muuda lähteteksti]

Isikul esineb tugev ärevus sotsiaalsetes situatsioonides, ta väldib sotsiaalseid olukordi, tegutsemisvõime langeb. Sotsiaalne olukord tekitab sotsiaalfoobiat kannatavale inimesele alati ärevusreaktsiooni (nt paanika). Inimene tunneb, et tema hirm on ülemäärane ning põhjendamatu, kuid paratamatu. Hirmutavaid sotsiaalseid olukordi hakatakse vältima või talutakse tugeva ärevuse ja piina hinnaga. Vältimine, ärev ootus või piin kardetud olukordades põhjustavad olulisi raskusi inimese igapäevaelus, töös või sotsiaalses tegevuses. Kuna selle häirega inimesed kardavad suhtlemist autoriteediga (arst) ja häbenevad väga oma sümptomeid, siis pöörduvad nad ka suhteliselt harva oma murega arsti poole. Sotsiaalse ärevuse ja hirmu ilmingud peavad olema kestnud vähemalt 6 kuud, et kahtlustada sotsiaalfoobia esinemist.[4]

Tekkepõhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiaalfoobial ei ole ühte kindlat põhjust, kokku võivad langeda mitmed faktorid nagu ajukeemia häired, pärilikkus ja keskkonnamõjud. [5] Uuringud näitavad, et ärevushäiretesse haigestumist on võimalik seletada 30-40%-l juhtudest geneetiliste teguritega.[6] Olulised välised mõjud on ohtlike sündmuste läbielamine, kaotused ja halb kohtlemine lapsepõlves. [7] Ka mõnede inimeste isiksuseomadused suurendavad ärevushäirete riski: jäigad suhtumisviisid ja enesele harjumuspärased tõlgendused, võivad teistes suurendada ohutunnet ja soodustada hirmu kinnistumist.[8] Neil, kes juba lapsest saati on olnud ujedad ja kartlikud uute olukordade suhtes, on suurem sotsiaalärevushäire kujunemise risk.[9] Seega saabki jaotada tekkepõhjused psühholoogiliste ja geneetiliste tegurite alusel. Geneetiliste tegurite poolt räägib sotsiaalfoobia esinemine perekonniti.Psühholoogilised tegurid ilmnevad sel puhul, kui sotsiaalfoobiale kalduvad isikud on loonud endale mingid käitumismustrid või mõttemallid, mis neis avalduvad kindlates olukordades. Automaatselt sotsiaalsesse situatsiooni sattudes, mõtlevad nad, et ei saa hakkama ning kardavad, mida teised arvavad.<ref>Haigused ja seisundid. Sotsiaalfoobia.ref>

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Sotsiaalfoobia
  2. R. S. Arikian , J. M. Gorman. "A review of the diagnsosis, pharmacologic treatment and economic aspects of anxiety disorders."Primary Care Companion J Clin Psychiatry 2001;3:110-17.
  3. R. C. Bowen, A. Senthilselvan , A.Barale. "Physical illness as an outcome of chronic anxiety disorders". Can J Psychiatry 2000;45:459-64.
  4. Haigused ja seisundid. Sotsiaalfoobia.
  5. Sotsiaalfoobia
  6. K. S. Kendler, E. E. Walters, M. C. Neale, R. C. Kessler, A. C. Heath, L. J. Eaves. "The structure of the genetic and environmental risk factors for six major psychiatric disorders in women. Phobia, generalized anxiety disorder, panic disorder, bulimia, major depression, and alcoholism." Arch Gen Psychiatry 1995;52:374-83.
  7. R. S. Pynoos, A. M. Steinberg, J.C. Piacentini. "A developmental psychopathology model of childhood traumatic stress and intersection with anxiety disorders." Biol Psychiatry 1999;46:1542-54.
  8. D. M. Clarck. "Anxiety disorders: why they persist and how to treat them." Beh Res Therapy 1999;37:S5-S27.
  9. J. Kagan, N. Snidman. "Early childhood predictors of adult anxiety disorders." Biol Psychiatry 1999;46:1536-41.