Vikipeedia:GLAM/Füüsiline antropoloogia Tartu Ülikoolis

Füüsiline antropoloogia Tartu Ülikoolis Sissejuhatus || Näitus || Külalisteraamat

Eugeenikaliikumise plakat

Sõdadevahelises Eestis populaarne olnud eugeenikaliikumine pööras põhitähelepanu eestlaste iibe tõstmisele. Rassiliste „ideaalide“ saavutamine ei olnud eesmärk, seda vaatamata sellele, et mõiste „eugeenika“ maakeelne vaste on „tõutervishoid“.

19. sajandi teadus

Paar aastakümmet tagasi jõudsid Tartu Ülikooli muuseumisse anatoomia instituudi kogudest pärit materjalid, sealhulgas esemed, mis heidavad valgust füüsilise antropoloogia ajaloole. Nimetatud teadussuuna piltlikustavad esemed hakkasid Tartu ülikooli jõudma juba paarisaja aasta eest, nt frenoloogia õppevahendid. Füüsilise antropoloogia õpetamine konkretiseerus 1875. aastal, mil professor Christian Ludwig Stieda rajas anatoomia instituudi juurde antropoloogia kabineti.

Füüsiline antropoloogia on teadus, mis uurib inimest kui bioloogilist olendit, tegeleb tema füüsiliste karakteristikute kirjeldamise ja analüüsiga, põlvnemise ja erinevate inimtüüpide uurimisega. Viimasena nimetatud valdkondades on traditsiooniline lähenemine, mõõtmine ja kirjeldamine, taandunud kaasaegsema molekulaarbioloogiast lähtuva võttestiku ees. Antropomeetria, inimese kehaosade, luude ja kolju mõõtmine, on siiski jätkuvalt kasutusel arheoloogias, somatoloogias, käitumisökoloogias jm.

Inimese biologiseeritud käsitlus, näiteks frenoloogia, sai oluliseks valgustusajal, mil loodusteaduslikud seletused hakkasid kõrvale tõrjuma seniseid ühiskondlikke norme kujundanud müüte. Terendas võimalus asendada valdavat osa elanikkonnast ahistavad klassiühiskonna toimimisprintsiibid kõigile võimalusi avava meritokraatliku lähenemisega. 19. sajandil sai füüsilise antropoloogia keskseks uurimissuunaks rassiteadus, selle raames ka hõimude ja rahvaste teke ehk etnogeneesi küsimused. Siin lähtuti pahatihti koloniaalimpeeriumite huvist stratifitseerida oma alamaid, aga ka Euroopas aset leidvas rahvusteadvuse kasvust. Rahvuse defineerimisel räägiti ka „verepuhtusest“ ning tunti huvi selle väliste märkide vastu. Eestlaste jaoks olulised arutelud algasid varakult, sest Friedrich Blumenbach, füüsilisele antropoloogiateadusele alusepanija, klassifitseeris 18. sajandi lõpul soomesugu rahvad „mongoli“ varieteeti (rassi) kuuluvaiks. See seisukoht määras pikaks ajaks Tartu ülikooli teadlaste ühe uurimissuuna, milles eestlased osalesid esialgu objektidena.

Eestlaste „rassist“

Tartu ülikoolis oldi eestlaste „mongoloidsuse“ küsimuses valdavalt skeptilised. Oma 1838. aastal avaldatud uurimuses eestlaste koljudest leidis Alexander von Hueck, et kollasesse ehk mongoliidsesse rassi eestlasi paigutada ei saa. Ta ei pidanud oma kaasmaalasi siiski ka tüüpilisteks eurooplasteks, vaid omanäoliseks varieteediks, mida mh iseloomustas „vähem ilus kehakuju ja väiksem lihaste jõud“. Soomeugrilased paigutas rasside süsteemis eurooplaste ja kollase rassi vahele ka Karl Ernst von Baer. Baeril oli oluline roll, et 19. sajandi keskel muutus füüsiline antropoloogia kirjeldavast teadusharust kvantitatiivsetel andmetel põhinevaks distsipliiniks. Baer sai innustust 1845. aastal Rootsi antropoloogi Anders Retziuse kasutusse võetud nn koljuindeksi määratlusest (kolju/pea laiuse-pikkuse suhe). Selle teooria kohaselt olnuks inimesed jaotatavad pika-, kesk- ja lühipealisteks. Pärast Retziuse töödega tutvumist kutsus Baer 1858. aastal kokku saksakeelsete antropoloogide konverentsi, kus lepiti kokku ühtsed mõõtmiste printsiibid. Peatselt kujunes germaani teadlaste seas välja seisukoht, et pikapealised inimtõud on kõrgemalt arenenud (Põhja-Euroopa germaani rahvad on valdavalt pikapealised). Eestlasi loeti lühipealiste hulka kuuluvaiks.

Retziuse töö eitas keeleliste ja rassiliste tunnuste koospärandumist, lähenemisnurka, mis oli seni teaduses tooni andnud. Just sel põhjusel kuulutasid teadlased Euroopale „võõraid“ soome-ugri keeli kõnelenud rahvad ka rassiliselt Euroopale võõraks. Retzius, võrreldes eri keelkondadesse kuuluvate Põhja-Venemaa soomeugrilaste ja slaavlaste koljusid, nägi nende suhteliselt sarnast morfoloogiat. Sellistele tähelepanekutele vaatamata leidus veel 20. sajandi esimesel poolel näiteid sellest, kuidas soome-ugri keelte kõnelejaid automaatselt „kollasesse rassi“ paigutati. Seda tehti ka Tartu ülikoolis, nt Eber Landau oma antropoloogiaõpikus 1912. aastal.

Rassiteooriad mõjutasid enamusi 19. sajandi ja 20. sajandi alguse uuringuid, mis olid läbi viidud füüsilise antropoloogia metoodikat kasutades. Silmaarstid põhjendasid toona trahhoomi rohket levikut eestlaste seas silmakoopa erilise kujuga, kuid täna teame, et tegemist on nakkushaigusega.

19. ja 20. sajandi vahetusel hakkas teadus koljude kuju asemel tähelepanu pöörama aju morfoloogiale. Meetodiks oli jätkuvalt eri rahvaste mõtlemisorganite võrdlemine, kusjuures üritati ka aru saada, millise rahva ajud on primitiivsemad ehk sarnasemad inimese eellaste omadele. Vastavas vallas kirjutati Tartu ülikoolis mitu uurimust, mille tulemused olid juba „rõõmustavamad“, näiteks Richard Weinberg tõdes, et eestlase aju lubab neil tõusta Euroopa tsiviliseeritud rahvaste sekka. Sisuliselt tunnistati nii eestlaste aset leidnud emantsipatsiooni.

Rassiteadus ja postkraniaalne keha

Naiste puhul pöörati füüsilise antropoloogia uuringutes tähelepanu vaagnavöötmele, eesmärgiga seletada reproduktiivsusega seotud funktsioonide eripärasid. Ka siin võrreldi eri rahvaid omavahel ning leiti eestlannade kehadel „primitiivsusele“ osundavaid vihjeid. 1867. aastal avaldas Tartu ülikooli sünnitusabi- ja naistehaiguste professor Johannes von Holst uurimuse, milles kriipsutas alla eestlanna kehalist tugevust, lisaks väitis, et eesti naise vaagnakalle on väiksem kui teiste euroopa rahvaste naistel. Antud tunnust tõlgendati moraalsuse ja selle puudumise võtmes, tundus, et mõnede rahvaste naiste reied ei varja piisavalt välimisi suguorganeid. Väikest vaagnakallet loeti niisiis „primitiivsete“ rahvaste tunnuseks, kel lisaks madalale moraalile omane ka kerge sünnitus.

Tähelepanu eestlaste postkraniaalse keha vastu kasvas eelmisel sajandivahetusel, mil ilmus mitu uurimust eesti kutsealustest. Kaks vene teadlast, Leonid Malinovski ja Aleksei Haruzin, kirjeldasid eesti meeste kitsast rinnakorvi, sellega seoses soodumust tuberkuloosile ning sobimatust ajateenistusse.

Samal ajal ilmusid uurimused (küll metoodiliste puudujääkidega), mis väitsid eestlaste seas olevat ebaloomulikult palju kurikalduvustega inimesi ja vaimuhaigeid. Nende autoriteks olid psühhiaatrid Vladimir Tšiž ja Juhan Luiga. Mõlemad pidasid võimalikuks, et nende kirjeldatud probleemide põhjustajaks on eestlaste bioloogiline taust, toonases kõnepruugis „rass“. Sellise bioloogilise ettemääratusega võis aga ka mitte nõustuda, oli võimalus, et degeneratsiooni saab ära hoida. Niisiis sai 19. sajandi lõpus eestluse üheks keskseks eneseteostuse valdkonnaks karskusliikumine. Hiljem kasvas sellest välja eugeenikaliikumine, eestikeelse nimetusega tõutervishoid.

Juhan Aul, Eesti füüsilise antropoloogia suurkuju

20. sajandi alguses hakkasid eestlased väljuma senisest rollist – olla üksnes objektiks teadusuuringutes. Esimene eestlase koostatud uurimus füüsilise antropoloogia vallas ilmus 1913. aastal – Heinrich Niggol avaldas töö eestlaste rinnakorvi mõõtudest. Rahvuslik füüsiline antropoloogia sai arenguhoo pärast riigi iseseisvumist. Nn „mongoliteooriat“ tajuti kui eestlasi alavääristavat ning 1926. aastal avaldas Richard Villems (akadeemik Richard Villemsi vanaisa) uurimuse, mis näitas, et mongoliteooria ei pea paika.

1920. aastatel algas eesti füüsilise antropoloogia suurkuju Juhan Auli tähelend, kes pühendas palju tähelepanu eestlaste rassilise koostise uurimisele. Ta jõudis selle töö tulemusel arusaamisele eestlaste tõulisest dualismist. Nimelt domineerinuks Põhja- ja Lääne-Eestis nn põhja tõug (hiljem nõukogude kirjanduses atlandi-balti rassi läänebalti rassitüüp) ning Ida- ja Lõuna-Eestis nn idabalti tõug (valgemere-balti rassi idabalti rassitüüp). Eesti „tõuliseks põhielemendiks“ pidas Aul viimast, sest seda seostati soome-ugri keelte kõnelejatega, keda arvati Eestisse olevat jõudnud varem kui „pikapealised“ siinsete põhja tõugu inimeste eellased.

Aul soovis oma valdkonnas näha rakendust laiemate küsimuste lahendamiseks kui vaid rassiteadus. Ta soovis kaasata füüsilist antropoloogiat pedagoogikas, et kaardistada antropoloogiliste tunnuste levikut korrelatsioonis vaimsete omaduste levikuga. Oma tööl nägi Aul tähtsust ka riigi asunduspoliitika jaoks. Siinkohal propageeris Aul nn antropoloogilise jõudluse mõistet, mille all pidas silmas „tunnuseid, mis isiku või rahva või selle osade füüsilisi ja vaimseid võimeid või nende võimete eeldusi esile tõstavad“.

Juhan Aul, kes oli silmapaistev oma teadusharu propageerija, pühendas kogu oma teadlaskarjääri Tartu ülikoolile. Antropoloogia instituudi või õppetooli loomine sõjaeelse iseseisvuse ajal ei õnnestunud. Küll õnnestus see Saksa okupatsiooni aastatel. Aul, kes 1930. aastatel oli kritiseerinud natsionaalsotsialistliku Saksamaa rassiteooriaid, asus seda juhtima. Säärane oportunism maksis kätte, see oli üks põhjus, miks Aul 1950. aastal ülikoolist vallandati. 1954. aastal ta siiski ennistati tööle.

Pärast hitlerliku Saksamaa purustamist tunnetati eriti teravalt rassismist lähtuvat ohtu, see asetas ebasoosingusse ka füüsilise antropoloogia. NSV Liidus ja Eesti NSV-s elas see teadusharu ning isegi rassiteadus selle raames aga edasi. Ka Aul jätkas oma tööd, kasvatades endale teadlaskoolkonna. Koos kolleegidega jätkati antropoloogilisi mõõtmisi tähelepanuga etnogeneesi küsimustel. Oluliseks peeti ka indiviidide individuaalse arenguga seotud teemasid, sh meditsiiniantropoloogiat. Usutavasti mõõtis Aul 50 000 inimest, andes põhjust uskuda, et Eesti on antropoloogiliselt kõige paremini läbi uuritud rahvas.

Allikad

• Hueck, Alexander Friedrich von (1838). De craniis Estonum…. Dorpat: F. Schlater.
• Академик Бэр (1850). Человекъ въ естественно-историческомъ отношенiи. Русская фауна, или Описание и изображение животных, водящихся в империи Российской, I. Санкт-Петербургъ: К. Вингебер, 585.
• Ландау, Эбер Г. (1912). Краткое руководство к изучению антропологию. Юръев: К. Матйзен.
• Рихард Вейнберг. (1901). Эсты, Москва: А. В. Васильева и Ко.
• Holst, Johannes von (1867). Die Estin in gynäkologischer Beziehung. Beiträge zur Gynäkologie und Geburtzhilfe. II Heft. Tübingen.
• Малиновский, Леонид (1891). К изучению въ медико-топогрфичскомъ и статистическомъ отношеніи г. Ревеля. Серія диссертаціи, допущенныхъ къ защите въ Импер. Военно-Медицинской Академіи въ 1890–91 академическомъ году. Ревель.
• Харузин, Алексей (1894). К антропологии населения Эстляндской губ. Временник Эстляндской губернии, Kн. I, 1893 год. Труды Эстляндскаго губернскаго статистическаго комитета, т. 9. Ревель: Наследники Лндфорса, 292, 310–311.
• Чиж, Владимир (1901). Вліяніе національности на преступность. Вестник Права, nr 9, 41–59.
• Луйга, Юхан (1904). Призрение душевнобольныхъ въ прибалтийском крае. Историко-статистический очеркъ. Юрьевъ: Типография газ. „Postimees“.
• Нигголь, Генрих (1913). Об одной особенности грудной клетки у эстонцевъ. Юрьевъ: К. Маттизен.
• Villems, Richard (1926). Zur Anthropologie der Esten. Tartu Ülikooli Arstiteaduskonnale doctor medicinae astme omandamiseks esitatud väitekiri. Tartu.
• Aul, Juhan (1933). Eestlaste tõulisest kuuluvusest. Eesti Hõim, nr 1–2.
• Aul, Juhan (1930). Eesti antropoloogilise uurimise senine viljelemine ja tulevikuülesanded.
• (1938). Omariikluse süvendamisel (Ü. S. Raimla koguteos). Tartu: K. Mattiesen.
• Aul, Juhan (1938). „Põhja tõu osatähtsusest ja levikust Eestis“ [On the Spreading of Nordic Race in Estonia] Liber saecularis Litterarum societas esthonica 1838–1938. Commentationes Litterarum societatis esthonicae, XXX. Tartu: Õpetatud Eesti Selts, 81–82.
• Aul, Juhan (1940). Sihvakuse ja jässakuse probleemist. Eesti Loodus, nr 1, 26–31.
• Aul, Juhan (1940). Antropoloogilisest linnastumisest. Neljas Eesti loodusteadlastepäev 18. ja 19. märtsil 1940 Tartus: ettekannete kokkuvõtteid. Tartu: K. Mattiesen.

Ülevaated

• Heapost, Leiu (2000). Eestlaste antropoloogiast ja kohast Euroopas. Keel ja Kirjandus, 7, 503–515.
• Heapost, Leiu (1998). Eestlaste antropoloogiast, keelest ja geenidest. Akadeemia, 10, 2147–2165.
• Kalling, Ken; Heapost, Leiu (2013). Racial Identity and Physical Anthropology in Estonia 1800–1945.
• Baltic Eugenics. Bio-Politics, Race and Nation in interwar Estonia, Latvia and Lithuania 1819–1940. Toim. Björn Felder, Paul Weindling. Amsterdam: Rudopi, 83–114.
• Karjahärm, Toomas (1993). „Tõuküsimus Eestis iseseisvuse eel: Historiograafiline referaat“, Akadeemia 7, 1348–1364.
• Mark, K., Heapost, L., Sarap, G. (1994). Eestlaste antropoloogia seoses etnogeneesi küsimustega. Tallinn: TA Kirjastus.

---

Vaata näituse pilte siit.

---

Näitus on valminud Tartu Ülikooli 390. aastapäevaks ning selle panid kokku Kerdo Kristjan Tamm (MTÜ Wikimedia Eesti), Ken Kalling (Tartu Ülikool) ja Jaanika Anderson (Tartu Ülikooli muuseum).

Piltidel nähtavad museaalid kuuluvad Tartu Ülikooli muuseumi kogudesse.