Mine sisu juurde

Vikerkest

Allikas: Vikipeedia

Vikerkest ehk iiris (ladina keeles iris) on osade loomade (sh inimeste) silmamuna eesosas olev soonkesta õhuke ringikujuline moodustis. Vikerkesta keskel asub silmaava.[1]

Vikerkesta areng, anatoomia, füsioloogia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Iiris sisaldab rohkesti veresooni ja ka pigmenteerunud rakke. Pigmenteerunud rakud aga sisaldavad pigmenti melaniin, mille hulk ja paiknemine on peamine silmavärvi tegur. Vikerkesta värvi loetaksegi tavakeeles silmavärviks. Mida rohkem on vikerkestas pigmenti, seda tumedam on silm.

Madude nägemine erineb paljude teiste loomade omast ja paljudele liikumatutele objektidele nad oma pilku ei fokuseeri. Vikerkesta keskel asuv pupill aga on neil väga erineva kujuga. Maod muudavad pupilli kuju ja reguleerivad vikerkesta lihaseid liigutades silma saabuva valguse hulka.

Madude vikerkest on erinevatel maoliikidel erineva värvusega, mis oleneb ka nende eluviisist. Esineb helepruuni, punase, kollase, tumepruuni, rohelise iirisega madusid. Madude kestumise ajal muutub läbipaistev silmakilbis piimjaks ja läbipaistmatuks ning mao iirise värv ei ole palja silmaga vaadates tuvastatav.

Sooline dikromatism

[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku rästiku silmade värvuses esineb sooline erinevus: emaste rästikute vikerkest on helepruun ja isaste oma punane.[2]

Koduloomadel

[muuda | muuda lähteteksti]

Vikerkest asetseb paljudel loomadel sarvkesta ja silmaläätse vahel. Vikerkesta keskel asuv silmaava muudab oma kuju mitmete tegurite ja toimingute ajal (näiteks valgus, vaatlemine, magamine jt).[3] Vikerkesta liikumine baseerub silmaavasulguri ja silmaavalaiendaja funktsioonil.

Inimese vikerkesta põhikude ehk strooma koosneb sidekoest ja sisaldab pigmenti.

Vikerkesta lihased on:

Vikerkest jagab silmaläätse ees oleva ruumi kaheks. Iirise ja sarvkesta vahel olev õõnsus moodustab silma eeskambri (camera bulbi anterior). Ja iirise taga paiknev õõnsus moodustab tagakambri (camera bulbi exterior), mida täidab klaaskeha.[5]

  1. "Meditsiinisõnastik" 844:2004.
  2. G.Lynn Walls,The Vertebrate eye and its adaptive radiation, Hafner Publishing Company, lk 622-639, 1963, Veebiversioon (vaadatud 08.10.2013) (inglise keeles)
  3. Enn Ernits, Esta Nahkur, Koduloomade anatoomia, Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 393, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
  4. Meeli Roosalu. Inimese anatoomia, Kirjastus Koolibri, lk 231, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
  5. W.Nienstedt, O.Hänninen, A.Arstila, S.-E.Björkqvist, "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Medicina, lk 516, 2011, ISBN 9985-829-36-0

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]