Silmalääts

Allikas: Vikipeedia

Silmalääts (ladina keeles lens chrystalline) on paljude loomade silmamunas paiknev kude. Silmalääts on kaksikkumer ning asub silmamuna eesosas, silmaava taga vikerkesta ja klaaskeha vahel.[1]

Silmaläätse areng, anatoomia, füsioloogia, morfoloogia, ja patoloogia võivad suuresti erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Roomajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Madude silmalääts[muuda | redigeeri lähteteksti]

Madude silmalääts erineb teiste roomajate omast. Fookuskaugus ehk akommodatsioon toimub maosilmas mitte silmaläätse kuju muutmise teel, mis on ümmargune, vaid silmaläätse liikumise teel võrkkestast kaugemale.[2]

Inimese silmalääts[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väljastpoolt katab teda läbipaistev kihn (kapsel).

Silmaläätsel pole veresooni ega närve.

Selle eesmisel pinnal paikneb epiteel, mis produtseerib läätserakke. Olemasolevad rakud tihenevad ja umbes 40a. vanuses moodustub läätse keskele läätse tuum (nucelus lentis).

Silmaläätse valgustmurdev võime on 13 dioptrit. Silma võime näha selgesti erineval kaugusel asuvaid esemeid põhineb läätse omadusel muuta fookuskaugust - see on akommodatsioon.

Patoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimese silmaläätse patoloogia võib kummalgi silma erineda ja olla kas kaasasündinud või kujuneda elu jooksul - levinumad on katarakt ja afaakia.

Läätse koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silmalääts sisaldab umbes 63% vett, 35% globuliine ja 2% mineraalsooli.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 700–701:2004.
  2. D.R. Khanna,Biology of Reptiles, lk 329, 2004, Discovery Publsihing House, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 24.01.2014) (inglise keeles)