Teater Varius

Teater Varius on aastal 1987 Tallinnas asutatud teater^[1]. Teatri looja, dramaturg ja peamine lavastaja on Heidi Sarapuu.

Teater on etendusi andnud ka eestlaste kogukonnale välismaal, näiteks Rootsis Stockholmis ja Göteborgis, Põhja-Ameerikas, Kanadas ja Austraalias.^[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Teater Varius oli esialgu luuleteater, mis tutvustas eesti autorite loomingut (Betti Alver, Jaan Kaplinski, “Eesti luule aastaraamat 1986″ jne). Variusel on olnud tihedad kontaktid Eesti Kirjanike Liiduga. 1980. aastate keskel mängiti Eesti Kirjanike Liidu Musta laega saalis "Tuulearmukest", Jaan Kaplinski loomingu põhjal koostatud kava “Mis on meist alles … “, Eino Leino loomingu põhjal koostatud kompositsiooni “Elulaev”, kava Hella Wuolijokist jne. 1997. aastal esietendus Eesti Kirjanike Liidu 75. aastapäevaks lavastus “Eesti Kirjanikkude Liit”, millega avati Kirjanike Maja uuesti renoveeritud saal.

Oluline lavastus Variuse töös oli "Arbujate aegu", mis esietendus Kristjan Raua majamuuseumis 1. veebruaril 1988. Näidendi keskseteks tegelasteks olid Betti Alver, Heiti Talvik, Bernard Kangro, Uku Masing, Kersti Merilaas, August Sang, Paul Viiding. Lavastus saavutas enneolematu menu ja oli igati väärikas avapauk ühe teatri sünnile. Lavastust mängiti ka Betti Alveri kodus.

Alates 1988. aastast muutus Variuse töö sihipäraseks. Eesmärgiks oli tutvustada vähetuntud, väärt kirjanikke ja kirjandust. “Arbujate” etendust vaatasid mitmed väliseesti kirjanikud, tekkisid isiklikud kontaktid, kirjavahetus paljude kirjameestega võõrsil. Rootsis elavate kirjanike (Kalju Lepik, Raimond Kolk, Ilmar Talve, Karl Ristikivi, Bernard Kangro, Arvo Mägi) elu ja loomingu põhjal valmis lavastus "Umbsed tõed", mida mängiti 1989. aastal ka Stockholmis. Nii tekkisid kontaktid Rootsi kirjarahva ja muusikutega, kellega koostöös valmisid lavastused "Samas paadis", "Vana torukübar", "Mängumehe teekond", Legend Graalist", "Külakost", "Sinine puri". Eriti viljakas oli koostöö Toomas Tuulse, Mart Jürisoo, Susann Veghi, Hele Lüüsi, Ingo Laasi ja Mare Rebasega. Tõlgiti eesti keelde tekste ja luulet, Toomas Tuulse kirjutas lavastustele palju uut muusikat.

Mängupaigad[muuda | muuda lähteteksti]

Variusel puudub oma maja või püsiv mängukoht.

2001. aastal leiti Karin Boyest jutustava näidendi "Surnud amatsioon" tarbeks sõjaaja olusid edasi andva mänguruumina Eesti Rahvusraamatukogu kasutamata seisnud räämas keldrisaal. Kirjandusteatri vormi kasutamine sobis hästi ka raamatukogule ja nii hakati otsima võimalusi saali väljaehitamiseks. Statsionaarse mängupaiga omamisest oli huvitatud ka VAT Teater. Nüüdseks on etendused teatrisaalis muutunud regulaarseks ja mõlemad teatrid üürivad saali nii proovideks kui etendusteks. Omaette etenduste vormiks on olnud "Kellaviieteater" Eesti Rahvusraamatukogu kohvikus, kus supi ja kohvi kõrvale on pakutud ka vaimutoitu (“Paul Pinnat otsimas”, “Austatud Riigikogu liikmed!”, “Olaf Kopvillem”, “Nils Ferlin”).

Tallinna Keskraamatukogu saalis on mängitud lavastusi "Kui me elasime raamatukogus" ja "Vihmapiisad ja kuupaiste".

Oluline koht on muuseumietendustel. Lisaks Kristjan Raua majamuuseumile on etendustepaigaks valitud Vilde ja Tammsaare muuseum Kadriorus, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus Nõmmel, Teatri- ja Muusikamuuseum Tallinnas.