Raimond Kolk

Allikas: Vikipeedia

Raimond Kolk (8. veebruar 1924 Saru vald, Võrumaa3. november 1992 Stockholm) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Raimond Kolk sündis Võrumaal vallasekretäri pojana. Ta lõpetas 1943. aastal Tartu Õpetajate Seminari.[1] 14. jaanuaril 1944 põgenes Soome, kust siirdus Rootsi. Õppis Stockholmi Ülikoolis aastatel 1958–1963, kus omandas kõrghariduse riigiteaduse, rahvamajanduse ja statistika alal. Töötas Rootsi Põllutööministeeriumis ametnikuna.[1]

Kolk kuulus vabatahtlikuna Soome armee jalaväerügementi JR 200.

Raimond Kolk kuulus kirjandusrühmitusse "Tuulisui" ja Eesti Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei Välismaise Koondise juhatusse.[1]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Triloogia
Luuleraamatud, valdavalt võrumurdelised
Kogud
  • "Väikemees miks sa nutad?" Novelle ja jutustusi (1950)
  • "Müüdud sõrmus" (1959)
  • "Kiri" (1977)
  • "Võõral maal kirjutatud laulud 1940-1983" (1984)
  • "Tulisui ja teised" Mälestusi (1980) Stockholm
Romaanid
Lasteraamat
  • "Vähikuningas" (1957)

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 "Raimond Kolk surnud". Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet. 06.11.1992. Lk 7. Vaadatud 19.08.2018.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hellar Grabbi, "Paar haugatust vai ka näugatust Raimond Kolgi iin" (luule koondkogu "Võõral maal kirjutatud laulud" arvustus) – Mana 1986, nr. 55 ja Hellar Grabbi raamatus "Tulgu uus taevas", Virgela, Tallinn 1999, lk. 88–94
  • Endel Mallene, "Võru- ja eestikeelne poeet Raimond Kolk" – Keel ja Kirjandus 1989, nr. 5, lk. 264–268
  • Oskar Kruus, "Tagasivaade Raimond Kolga tööle" – Keel ja Kirjandus 1993, nr. 2, lk. 67–72
  • Valev Uibopuu, "Luuleline elulähedus ehk Raimond Kolka mälestades" – Keel ja Kirjandus 1993, nr. 2, lk. 113–115
  • Oskar Kruus, "Kirjanik Raimond Kolk: elukäik ja looming". Kuldvillaku kirjastus, Tallinn 1995, 175 lk.
  • Jaan Kolk, "Raimond ja Vähikuningas" (kirjaniku poja mälestusi oma isast) – raamatus "Võro kirändüse luumine", Võro Instituut, Võru 2000, lk. 190–193

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]