Varajased pilvelõhkujad

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Alam-Manhattan – kõrghoonestuse sünnipaik, nähtuna umbes esimese maailmasõja aegu. Maailmalinna New Yorki domineeris sellal kaubanduskatedraaliks kutsutud uusgooti stiilis Woolworth Building
Eelmise illustratsiooni vaade vastassuunast

Varajased kõrghooned rajati modernismieelselt aastatel 18841939 enamasti Ameerika Ühendriikide põhiasustusega Idarannikul ja sisemaal Kesk-Läänes. Maailma liidriks tõusnud riigi suurlinnad arenesid kapitalistlikult – industrialiseerimine progresseerus ning Euroopa emigrantidega ülerahvastatud elanikkond sotsialiseerus. 19. sajandi lõppedes algas Manhattani saarel New Yorgis, mis oli Põhja-Ameerika peamine rahvusvaheline kaubanduse ja rahanduse sõlmpunkt, massiline kõrghoonete ehitus ja arendus.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ikooniline ja metropoliitne Flatiron Building Manhattanil, vahetult pärast valmimist aastal 1903
Home Insurance Building

Michigani järve läänekaldal alustati pärast 1871. aastal linna hävitanud tulekahjut kõrghoonete rajamist uuesti ülesehitavast ja kärsimatult kasvavast Chicagost.

Home Insurance Buildingit, mis valmis 1884. aastal, peetakse maailma esimeseks kõrghooneks. See oli 42 meetri ja 10 korruse kõrgune ehitis, kus kasutati uuenduslikult metallraamitisena teraskarkassi, kuigi konstruktsioon koosnes peamiselt malmist ja sepistatud rauast. Elevaatoritega hoone projekteeris arhitekt William LeBaron Jenney, kindlaks eesmärgiks oli materjalide tulekindlus. Väga oluliseks peeti müüritise kokkuhoidu, hoone kaalus selle võrra ka umbes kakskolmandiku vähem. Kuigi ehitisele lisati 1891. aastal kaks korrust (ehk 13 meetrit), lammutati see siiski kogunisti 47 aastat pärast avamist 1931. aastal, et Field Buildingile krunt loovutada.

Home Insurance Building, kui Chicago arhitektuurikoolkonna näidis, seadis pretsedendi tuleviku kõrghoonete projekteerimisele ja konstrueerimisele, esmajoones Ameerika Ühendriikide suurlinnades. New Yorgis alustati kõrghoonete rajamist mõned aastad hiljem, osa viivitusest põhjustas linnavalitsuse aeglus metalliraamitist puudutavate ehitustehnikate seadustamisel. 1894. aastaks, kui murti kõrghoonete 100 meetri kõrgusrekord (Manhattan Life Insurance Building), oli New Yorki kerkinud juba 47 ning tuulisesse linna 38 kõrghoonet. Viimaste seas domineeris 92 meetri ja 21 korruse kõrgune ning vabamüürlaste kogunemiseks kohandatud Masonic Temple (1892). New Yorgis oli sajandivahetuseks välja kujunenud ajalehetoimetusi hõlmav Park Row ärikvartal, kus kõrgus üheks esimeseks pilvelõhkujaks nimetatud Park Row Building. New Yorgi raekoja ümber oli kuhjunud kaalukas linnakeskus, otse mille kõrvalt kulgesid ajalooliste tuiksoontena Broadway ning Brooklyni silla trammiveondus Manhattani ja Long Islandi saarte vahel.

Gustave Eiffeli poolt projekteeritud, sepistatud raudvõrest ja vaieldamatult maailma kõrgeim 300-meetrine ehitis oli valminud juba 1889. aasta Pariisi maailmanäituseks. Hoolimata kõigest – Euroopas leidus veel mitukümmend kesk- ja uusaegset torni, kiivrit ja kuplit, mis olid kõrgemad kui alles nn laineid lööma hakkavad kõrghooned Atlandi ookeani taga. Kirikuid ja katedraale, nagu ka kõiki teisi rajatisi, ei peeta mahult kõrghoonestavateks. Sakraalehitiste kõrgusrekordid olid 1901. aastaks löödud viimaseks kõrgeimaks müüritisehitiseks jäänud Philadelphia raekojaga (167 m). 1908. aastal valminud pilvelõhkuja Singer Building (186,6 m) lõi kõrghoonena kõik senised rekordid, jätteski maailma ainsamaks kõrgeimaks rajatiseks Eiffeli torni. Viimase kõrguse ületasid jäädavalt Kesk-Manhattani pilvelõhkujad: Chrysler Building 1930. aastal ning Empire State Building 1931. aastal.

Üleminek[muuda | muuda lähteteksti]

Suur depressioon ja teine maailmasõda tõmbasid kõrghoonete ehitamisele jäigalt pidurit, uute projektide arendamine jäi aastateks soiku. Vahepeal uuenenud tehnoloogiakäsitlused soosisid üha enam teiseseid ehk modernseid käsitlusi (vaata rahvusvaheline stiil), mida hakati massiliselt rakendama alates 1950. aastate algusest (esimeseks modernseks klaaskast-kõrghooneks peetakse Lever House'i).

Põhja-Ameerika linnade esmane kõrghoonestus[muuda | muuda lähteteksti]

Lääneranniku kõrgeim hoone Central Tower (1898) San Franciscos loovutas oma kõrgusrekordi Smith Towerile (1914) Seattle'is

1939. aastaks olid varajaselt kõrghoonestatud USA linnad lisaks põhiliselt New Yorgi ja Chicago kõrval veel: Philadelphia, Detroit, Los Angeles, Cleveland, Boston, Saint Louis, Baltimore, Pittsburgh, San Francisco, Buffalo, New Orleans, Minneapolis, Cincinnati, Newark, Houston, Seattle, Rochester, Columbus, Dallas, Memphis, St. Paul, Toledo, San Antonio, Providence, Oklahoma City, Miami, Hartford, Tulsa, Albany, Kansas City ja Atlantic City.

Kanada linnadest kõrghoonestati esimestena Montréal, Toronto ja Vancouver.

Arhitektuuristruktuurid[muuda | muuda lähteteksti]

Nood kõrghooned, mida kõnekeeles hakati kutsuma pilvelõhkujateks, olid enamasti rohkete ornamentide ja skulptuuridega kaunistatud ning neil puudusid kaasaegsed postmodernistlikud klaaslahendused. Hoonete aknaavadega fassaadid olid valmistatud kivimaterjalidest, mida toetasid terasest raamsõrestikud.

Arhitektuuristiilid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade, mida Atlandit ületavatelt ja silduvatelt ookeaniliinilaevadelt nägid miljonid Põhja-Ameerikasse emigreeruvad immigrandid ning sajad tuhanded turistid

Kunstiliselt olid läbivad prantsuspäraselt toretseva beaux-arts ning eksootiliselt elegantse art déco arhitektuuristiilide iluideaalid, või muud historitsistlikud esteetikad, nagu algselt populaarne uusgootika, hiljem uusbarokk ja uusklassitsism. Tänapäeval kannavad need hooned endas ajaloomälestusmärgilist tähendust möödunud ajastustest.

Statistika[muuda | muuda lähteteksti]

McKay Toweri tarindamine Grand Rapidsis 1920. aastate alguses

Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

1939. aasta lõpuks oli üle maailma teadaolevalt kokku tarindatud 3901 vähemalt 45 meetri kõrguseni ulatuvat kõrghoonet[1]. Nendest 3610 (92,5%) ehitati tsiviilrevolutsiooni läbinud kapitalistlikes Ameerika Ühendriikides[2], pilvelõhkujate kodulinnas ja maailmasadamas New Yorgis omakorda 1789 (45,9%)[3]. Ülejäänud maailmas oli ehitatud vaid kokku 291 kõrghoonet. Teise maailmasõja eel oldi Euroopas tarindatud 96 kõrghoonet (millest kõik jäid kõrguselt alla 100 meetri piiri), Kanadas lisaks 89 kõrghoonet (millest 5 ületasid kõrguselt 100 meetri piiri). Lõuna-Ameerikas olid samas loendatavad 39, Austraalias 33, Aasias 16 ja Aafrikas (Lõuna-Aafrika Liidus) 6 kõrghoonet. Mehhikol oli kõrghooneid kokku 11, Kuubal 1. Ameerika Ühendriikides oli 270 kõrghoonet üle 100-meetrise kõrgusega, millest 132 asusid või asuvad siiani New Yorgis.

Destruktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Moderniseerimine

440 esikõrghoonet (11,3%), 412 neist (10,6%) Ameerika Ühendriikides, on tänaseks kas lammutatud, õhitud või hävinud[4][5]. Üks nondest oli maailma üheks ilusaimaks ehitiseks arvatud ja kunagine maailma kõrgeim hoone – Singer Building. Nagu enamuses teised, jäi see ette linna moderniseerimisele, olles siiani läbi aegade kõrgeim ettekavatsetult lammutatud hoone.

Läänemere-äärsed esikõrghooned[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis modernismieelseid kõrghooneid ei olnud, küll aga võib ainukestena Helsingist ja Riiast näiteks tuua 13-korruselised: Hotell Torni (valmis 1931; kõrgus 69,5 m) ja Dzirnavu iela 57 (valmis 1939, kõrgus 51 m). Stockholmi linnapilti domineerisid kirikute kõrval kaksikkõrghooned: Södra Kungstornet (valmis 1925; kõrgus 61 m) ja Norra Kungstornet (valmis 1924; kõrgus 60 m). Peterburis kõrghooned puudusid.

Märkimisväärne on siiski historitsistlik Tartu Veetorn (32 m). See valmis 8-korruselise veetorni ja elamuna, 1938. aastal koostatud projekti järgi, 1941. aastal.[6]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]