Vabaduse filosoofia

Allikas: Vikipeedia

"Vabaduse filosoofia" (Философия свободы) on Nikolai Berdjajevi raamat, mis ilmus 1911.

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Moto[muuda | muuda lähteteksti]

Ärgu ükski petku ennast! Kes teie seas tundub endale targana selles maailmas, see saagu narriks, et ta saaks targaks! Jumala juures on ju praeguse maailma tarkus narrus." 1Kor 3:18,19.

Eessõna[muuda | muuda lähteteksti]

Vabaduse filosoofia all mõeldakse siin vabade inimeste filosoofiat, mis lähtub vabadusest, vastandina orjade filosoofiale, mis lähtub paratamatusest. "Vaba filosoofia" on religioosne filosoofia, intuitiivne filosoofia, poegade, mitte võõraspoegade filosoofia. Raamat ei vii vabaduseni, vaid lähtub sellest. "Vabadust ei saa mitte millestki tuletada, vaid selles saab ainult algusest peale viibida. Ka jumalikku tõde ei saa tuletada, ta avaneb välgusähvatuses, ta on tervikuna antud ilmutuses." Tõde on antud müstilises tajus. Ei saa liikuda, tõusta ilma armu abita. Raamatus lähtutakse sellest, mis on valgusena nähtud, mitte ei jõuta selleni, mida pole veel nähtud ja mis on hämarusse mattunud. Seda teed on läinud kõik müstikutest mõtlejad, sealhulgas mulle vaimulähedane Franz Baader. Selle raamatu kristlik filosoofia ehk teosoofia ei pretendeeri "teaduslikkusele", vaid tõesusele. Teaduslikkus ei ole tõesuse ainus ega viimane kriteerium.

Raamatus on seesmine ühtsus ja järjekindlus, kuigi puudub väline ühtsus ja järjekindlus. Eri osad on kirjutatud eri aegadel ning nende katkendid on avaldatud ajakirjas Voprossõ Filossofii i Psihhologii. Need on nüüd ümber töötatud ja täiendatud. Raamat ei ole süstemaatiline, kuid peegeldab terviklikku maailmakaemust ja maailmatunnet. "Praegu ei ole aeg luua lõpuleviidud ja põhjendatud süsteeme. Praegu peab religioosne filosoofia olema elu väljendus ja looming. Praegu võib filosofeerimise paradoksaalsus olla usuelu antinoomilisuse õige peegeldus."

""Vabaduse filosoofia"" aluseks on jaotus kaheks maailmatunde ja maailmasse suhtumise liigiks – müstiliseks ja maagiliseks. Müstika viibib vabaduse sfääris, temas on transtsendentne sööst loomuse paratamatusest jumaliku elu vabadusse. Maagia viibib veel paratamatuse sfääris, ei välju nõiutud loomusest. Maagiline tee muutub kõigis valdkondades kergesti inimjumalikuks. Müstiline tee aga peab olema jumalinimlik. Vabaduse filosoofia on jumalinimsuse filosoofia.


I. OSA

Peatükk I. Filosoofia ja religioon[muuda | muuda lähteteksti]

Valitsevas teadvuses on ammendumas loomingujulgus. Mõeldakse, kirjutatakse millestki, aga olid ajad, mil mõeldi ja kirjutati midagi, mil oli see, millest praegu kirjutatakse uurimusi. Võib-olla sellepärast ongi meie ajastu nii teaduslik. Vähesed julgevad veel kirjutada oma, mitte erilise originaalsuse, vaid elu vahetu ilmutamise mõttes, nagu Augustinusel, müstikutel, vanema aja filosoofidel. Austusväärne on kirjutada Meister Eckhartist, Jakob Böhmest, kuid ebasünnis on kirjutada nii nagu nemad. Meie ajastut sööb haiglane refleksioon, igavene kahtlus eneses, oma õigustes omada tõde, madaldab usu loidus, väljavalimise nõrkus, ei julgeta liiga kirglikult ja vankumatult avaldada armastust millegi või kellegi vastu, pomisetakse, kõheldakse, kardetakse, oodatakse enda ja naabrite arvamust. Kahestumine ja tahtenõrkus teevad julguse võimatuks.

Need sümptomid on iseloomulikud kriitilistele ajastutele. Ainult orgaanilistel ajastutel julgetakse uskuda, armastada, välja valida. Diferentseerumine on läinud liiga kaugele ja küpseb integreerumise, orgaanilise terviklikkuse vajadus. Friedrich Nietzsche suur tähtsus meie ajale seisnebki selles, et ta söandas ennekuulmatu jultumusega öelda midagi. "Meie ajastu kuulus teaduslik hoolikus, teaduslik tagasihoidlikkus, teaduslik enesepiiramine on sageli vaid kattevari nõrkusele, argusele usus, armastuses, väljavalimise mitteotsustavusele. ... Ei ole miskit kui elu olemust, ja sellepärast peetakse sündsaks rääkida ainult millestki, lubatakse vaid üldkohustuslikku teadust millestki tahtetu, armastuseta skeptitsismi riigis, nõrga uskmatuse riigis. Subjekt ja objekt on haiglaselt lahknenud, ning kadunud on miski – noumenon, jäänud on vaid millestki – ainult fenomen. Kui inimestel ei ole absoluutset, kõigutamatut kindlust, siis on kergem ja parem rääkida ja kirjutada "millestki", mitte "midagi", – vähem vastutust."

Võidakse öelda, et asi on selles, et meie ajastul napib geeniusi ja talente. Ent meie ajastule on iseloomulik andetuse tahe, tahtlik seljapööramine geniaalsusele ja andekusele. Ka meie ajastul on palju andeid, kuid neile on antud vale suund. Õigus on Otto Weiningeril, kes ütleb, et igas inimeses on geniaalsuse alge ja igaüks võib mõnel eluhetkel olla geniaalne. Asi on elu kvaliteedis, noumenaalse tahte suunas, mitte andekuse kvantiteedis, ainult suurmeestes. Parem on olla kolmandajärguline Augustinus, "miski" vaimu realooja kui "millestki" vaimu esmajärguline kuulutaja. See ei ole õigus, privileeg, vaid kohustus. Inimene peab olema julge, tahte julgusega võidab ta Vaimu annid. Kui temas elab Vaim, siis langeb ära ennastarmastav ja edev küsimus annete suurusest. Inimesel on kohustus olla tõe kõrgema täiuse kuulutaja. Julguse aga annab üksnes usk. Aleksei Homjakov ütleb oma võimuka kindluse, oma julguse, oma ülemäärase pretensioonikuse kohta: "selle õiguse, selle jõu, selle võimu võlgnen ma ainult õnnele olla Kiriku poeg, üldse mitte mingile minu isiklikule jõule. Ütlen seda julgelt ja mitte ilma uhkuseta, sest ebasünnis on suhtuda alandlikult sellesse, mida annab Kirik." Kirik teeb inimese geniaalseks, Vaimu omajaks. Võlts alandlikkus ja enesepiiramine on vaid kirikliku eneseteadvuse ja enesetunde nõrkus. Oma jultumust selles raamatus öelda "midagi" õigustan samamoodi nagu Homjakov. "Ma ei tunne end mahajäetuna olemise tunnetuses, ja minu gnoseoloogia ei ole mahajäetuse gnoseoloogia. See määrabki minu vaate filosoofia ja religiooni vahekorrale."

"Kõik tunnistavad, et filosoofia on raskes kriisis, et filosofeeriv mõte on ummikusse jooksnud, et filosoofias on kätte jõudnud epigoonluse ja languse ajastu, et filosoofiline looming on ammendumas." Samas sünnib taas huvi filosoofiliste probleemide vastu, on tunda vajadust maailmanägemise filosoofilisi aluseid revideerida, taas teeb rahutuks igavikuliselt metafüüsiline. Peaaegu ei leidu enam neid, kes usuksid filosoofiasse nagu Vana-Kreekas, nagu Saksamaal sealse filosoofia õitseajal. Viimane, kes filosoofiasse tõeliselt uskus, oli Georg Wilhelm Friedrich Hegel, võib-olla suurim filosoof sõna ranges mõttes. Hegeliaanluses jõudis filosoofia enesejumalikustamiseni, hegeliaanlus on abstraktse filosofeeriva mõistuse ennenägematu uhkus. Hegel oli suurim ja viimane gnostik-ratsionalist. Elava Jumala asemel kummardas Hegel oma filosoofilist gnoosist, oma abstraktset mõistust. Kui Hegel oli filosoofia muutnud ebajumalaks, siis filosoofia hüljati ja ta kukkus nii madalale, kui ta pole inimese eneseteadvuse ajaloos kunagi olnud. Materialism oli jumalik kättemaks ebajumalakummardamise eest. Seejärel kõlas Saksamaal loosung "tagasi Kanti juurde" ja uuskantiaanluse eri vormides toimus otsekui filosoofilise mõtte taassünd. "Sakslane hakkas jälle filosofeerima, hakkas kirjutama lõputuid gnoseoloogilisi traktaate, jõudis selles asjas suure rafineerituseni." Kuid filosoofia paatos oli nähtavasti pöördumatult kaotatud, uuskantiaanluses pole enam filosoofilist erost. Ilmne on uuskantiaanluse epigoonlus ja dekadentlikkus, kese on kaduma läinud, kõik on laiali pudenenud. Mõned lähevad üle uusfihteaanlusse ning võimalik on tulevikus jõudmine uushegeliaanlusse. Kuid niiviisi ei liigu filosoofia loovalt edasi ega välju ummikust. Uusfihteaanlus ja uushegeliaanlus võivad jälle üle minna uusmaterialismiks ja uuspositivismiks, ja nõnda lõpmatuseni. Filosoofilise mõtte kõikvõimalikud tüübid ja kombinatsioonid on juba läbi proovitud ja geniaalselt väljendatud. Uut on peaaegu võimatu välja mõelda. Tuleb ringist väljuda, aga selleks tuleb teadvustada, et tegu pole filosoofilise kriisiga, nagu neid on palju olnud, vaid filosoofia kriisiga: kahtluse all on abstraktse ratsionalistliku filosoofia võimalikkus ja õiguspärasus.

Uusim filosoofia on näidanud oma võimetust tunnetada olemist, ühendada tunnetav subjekt olemisega. See filosoofia on jõudnud olemise tühistamiseni, "meonismini", nii et tunnetaja on kummituste riigis. Kriitiline gnoseoloogia on jõudnud järeldusele, et tunnetus pole pädev siduma tunnetajat tunnetuse objektiga, olemisega. Realistlik olemisetunne ja realistlik suhtumine olemisse on kaotatud paradiis, millesse nähtavasti filosoofilist tagasiteed ei ole. Immanuel Kant jättis tunnetaja omapead, reaalsusest äralõigatuks, ning otsis pääseteed praktilisest mõistusest. Kriitiline gnoseoloogia eitab juba tunnetuse algeesmärki – tunnetaja ühendamist olemisega, konstrueerib tunnetuse väljaspool tunnetava subjekti reaalset, elavat, seesmist suhet tunnetatava objektiga. Tunnetaja on iidsest ajast tahtnud ära mõistatada olemise mõistatust, tungida kõige reaalsema tegelikkuse saladusse, kuid filosoofilise mõtte tipus see eesmärk tühistati. Tunnetus polnud enam abielu, tunnetajalt võeti pruut ära. Tõe kriteeriumi hakati otsima tunnetaja seest, tema suhtest iseenda, mitte olemisega. Tunnetus muutus eneseküllaselt elavaks parasiidiks. Niisugused on abstraktse ratsionalismi tulemused. Tänapäeva filosoofia haigus on toitumishaigus. Toitumise allikad on kaduma läinud, selle pärast ei suuda filosoofia ühineda olemise saladusega. Filosoofia ei saa toituda iseendast, olla abstraktne, eneseküllane. Ta ei saa toituda ka ainult teadusest. Ja sõltuvus teadusest tähendab iseseisvuse kaotust. Väljapääs kriisist on toidu otsimine, taasühinemine lätete ja juurtega. Tänapäeva gnoseoloogia kuivatab tunnetuse puu ja katab selle parasiitidega. Ja filosoofia, selle ülesannete ja pädevuse radikaalne kriitika ei ole praegu gnoseoloogiline, vaid religioosne, see eelneb igasugusele filosoofiale ja juhib seda.

Vanaajal oli filosoofia toit religioosne. Filosoofia oli elu funktsioon ja elu oli orgaaniliselt religioosne. Sellel põhines Herakleitose ja Pythagorase filosoofia tarkus. Sellepärast oligi Sokratese-eelses filosoofias nii palju tervet realismi, oli hea primitivism, oli tunda maa lõhna. Ja Platoni tarkus on võib-olla seotud pühitsusega Eleusise müsteeriumidesse. Kirikuisad ja keskaja müstikud olid pühendatud kristluse saladustesse. Ilma pühitsuseta religioossetesse saladustesse ja osasaamiseta religioossetest salasustest ei ole toitu; teadmine muutub kuivaks ja abstraktseks, lahkneb elavast olemisest. Kogu uusaja filosoofia alates René Descartesist ja lõpetades uuskantiaanlusega eitab pühenduse ja osasaamise vajalikkust teadmise saamiseks, ja sellepärast olemise saladused ja elu salasused sulguvad filosoofiale. Filosoofia pole enam sakramentaalne nagu antiik- ja keskajal, ta on ilmalikustunud ning muutunud armuta politseifilosoofiaks. Puhtpolitseifilosoofia geniaalse näite andis Kant. Poitseifilosoofial on seos politseiriigiga, sekulariseerunud ühiskonnaga. Pühast gnoosisest on filosoofia muundunud abstraktse mõtte politseikorraks, kaitseks, linnavõimuks, millelt küsitakse luba ühe või teise asja rajamiseks mõtte ja tunnetuse riiki. Gnoseoloogia toimib ja teadvustab end politseina. Politseifilosoofia kaotab saatuslikult sideme elu juurtega, nagu politseiriikki; politseifilosoofial puudub realism ja ta muudab olemise kummituseks. Ainult sakramentaalne filosoofia saab olla elu orgaaniline funktsioon, politseifilosoofia on mehaaniliselt äralõigatud, abstraktselt surnud osa. Sellepärast filosoofia ongi ummikusse jooksnud, sellepärast tundubki tema kriis nii väljapääsmatu, et ta on lahti öelnud kõigist olemise saladusse pühitsuse vormidest ja filosoof on muutunud preestrist politseinikuks. Filosoofia peab naasma pühamusse ning üles leidma kaotatud realismi, saama uuesti pühitsuse elu saladustesse. Küsimus pole mitte selles, kas filosoofia peab olema autonoomne ja vaba, vaid selles, kas autonoomne ja vaba filosoofia peab vabalt teadvustama religioosse toidu, religioosse kogemustäiuse vajadust. Religioon saab läbi ilma filosoofiata, tema allikad on absoluutsed ja eneseküllased, kuid filosoofia ei saa läbi ilma religioonita, religioon on talle vajalik kui toit, kui elava vee allikas. Religioon on filosoofia eluline alus, religioon toidab filosoofiat reaalse olemisega. Filosoofia ei saa pretendeerida sellele, et ta on kõik, ta ei saavuta kõikainsust, nagu väitis Hegel, ta jääb alati eriliseks orgaaniliselt (mitte mehaaniliselt) allutatud sfääriks. Vladimir Solovjov tekitas arusaamatuse, andes ajendi arvata, et on võimalik filosoofiliselt universaalne süntees, kõikainsuse filosoofiline saavutamine. Siin on Solovjovis tunda hegeliaanluse röhitsust ja kalduvust gnostilisele ratsionalismile. Kõik olla saab ainult religioon, mitte filosoofia, ainult religioosselt võib saavutada universaalse sünteesi ja kõikainsuse. Filosoofia saab olla vaid religioosse elu orgaaniline süntees. Esimesed slavofiilid, Ivan Kirejevski ja Aleksei Homjakov, teadvustasid Vladimir Solovjovist selgemini, et üksnes religioosselt, mitte filosoofiliselt, üksnes elu täiuses, mitte gnoosises on saavutatav universaalne süntees, kõikainsus, sest nad olid ratsionalismist vabamad. Ent religioosne süntees ei saa olla antud alles lõpus, alles analüütilis-diferentseeriva protsessi tulemusena, ta on antud ka alguses, antud kõikide elanute ja elavate jaoks, antud tõena, mida hoiab universaalne Kirik, kui vana aja tarkus.

Reaalsuse probleemi, vabaduse probleemi, isiksuse probleemi tõene lahendamine on iga filosoofia proovikivi. Võimetus seda lahendada või väär lahendus näitab, et tegu on halva, seesmiselt impotentse, valel teel oleva filosoofiaga. Kahtlane on filosoofia, mille jaoks reaalsus, vabadus ja isiksus on kummitused. Ärge uskuge niisugust filosoofiat, otsige teist. Tänapäeva filosoofia eitab reaalsust, vabadust, isiksust või jaatab neid kummituslikult. Tänapäeva filosoofia on peamiselt illusionistlik, tema filosoofia ei eita mitte ainult seda, et suhe olemisega on reaalne, vaid ka olemise enda reaalsust, jätab inimese ilma algsest mõõtmatust ja põhjatust vabadusteadvusest, lagundab isiksuse murdosadeks, eitades selle algset substantsiaalsust. Tänapäeva filosoofia oskab reaalsuse, vabaduse, isiksuse alati kummituslikult päästa, selleks on tal arvukad sofistika ja gnoseoloogilise ekvilibristika vahendid. Elaval inimesel ei hakka nendest gnoseoloogilistest kavalustest kergem. Kuid ülekohtune on kõiges süüdistada tänapäeva filosoofiat. Kogu uusaja filosoofia on käinud abstraktset ratsionalistlikku teed. Filosoofilises ratsionalismis on peegeldunud vaimu patune tükeldatus. Reaalsuse, vabaduse ega isiksuse loomust ei saa ratsionalistlikult taibata, need ideed ja esemed on igasugusele ratsionalistlikule teadvusele täiesti transtsendentsed, neil jääb alati irratsionaalne jääk. Ratsionaalne reaalsus, ratsionaalne vabadus, ratsionaalne isiksus on vaid abstraktse, eneseküllase mõtte kummitused. Isegi 19. sajandi saksa idealism, Johann Gottlieb Fichte, Hegeli ja Friedrich Wilhelm Joseph Schellingi idealism, ei suutnud kogu oma loova võimsuse juures toime tulla nende igasugusele filosoofiale saatuslike probleemidega. Fichte ja Hegel eitasid idealistlikult ja ratsionalistlikult reaalsust, jaatasid vabadust vaid kummituslikult ja illusoorselt, nende ontoloogias ei jäänud ruumi konkreetsele isiksusele. Isegi Schelling, kes püüdis ratsionalistliku idealismi nõiaringist välja murda konkreetse olemise ja müstika juurde, ei suutnud nende probleemidega toime tulla. Tal pole tõelist vabadust, isiksust, reaalsust, ta jääb panteistlikuks idealistiks. Aga panteistlikus idealismis upuvad nagu ookeanis isiksus, vabadus ja konkreetne reaalsus. Nende probleemidega tuli toime üksnes Franz Baader, kellel oli eriline tee. Saksa idealism viis äärmuseni, absurdini, idealistliku voolu, milles reaalsus, vabadus, isiksus muutusid kummituseks ja abstraktsuseks. Reaalsuse, vabaduse ja isiksuse probleemi saab tõeliselt püstitada ja tõeliselt lahendada üksnes kristluse saladustesse pühitsetu jaoks, üksnes usu aktis, milles antakse tõeline reaalsus ja konkreetne gnoosis. Ainult kristlik metafüüsika jaatab olemise reaalsust ja olemise juurde viivate teede reaalsust, taipab vabaduse, mis ei ole millekski lagundatav ega taandatav, suurt saladust, ja tunnistab konkreetse isiksuse substantsi, millele on alus pandud igavikus. See on antud üksnes kristluse müstilises gnoosises, mis viib transtsendentse realismini, konkreetse personalismini, vabaduse filosoofiani. Just vabadus on kristliku filosoofia hing, just vabadus ei anna end kätte ühelegi teisele, abstraktsele ja ratsionalistlikule filosoofiale. Kuid mis on religioosne filosoofia, kristlik gnoosis?

Kristlik filosoofia ei ole "gnoosis" Valentinuse mõttes ega "teosoofia" Rudolf Steineri mõttes, kuigi ta on nii gnoosis kui ka teosoofia. Gnostitsism tunnistab tunnetuse tee pääste teeks. Puhtgnostiline tee on teatud mõttes lutsiferlik. Gnostitsism õpetab tõe tunnetamist, mitte tõe saamist, gnostitsism jutlustab julgust tunnetuses ilma loobumise vägiteota. Gnostitsism on hoolimata oma müstilisest rüüst rafineeritud, raskesti äratuntav ratsionalism. Gnostitsismi jaoks on religioon salajane ja avalik teadmine, pühitsus õpetusse. Gnostitsism asendab religiooni okultse teadmisega, kuna aga okultset teadmist tuleb võtta teadmise vormina, laiendatud teadusena, mitte religioonina. Gnostiku ideaaltüüp on õpetaja, targa tüüp. Kristluses ei avane tõde mitte tarkadele, vaid lapsukestele, ja gnoosis on religioosse elu vili. Kristuse tões on jumalik lihtsus. Tõde saadakse elu ja vägiteoga, tahtepingutuse ja tervikliku vaimuga, mitte ainult tunnetusega. Tunnetus on vaid religioosse elu funktsioon. Kristlase ideaal on pigem pühaku kui targa õpetaja ideaal. Kristlik gnoosis nõuab enesesalgamise, gnostilisest uhkusest, mõistusliku tunnetuse pretensioonidest lahtiütlemise akti. Kristlik gnoosis on endale mõistuse saamine jumaliku narrusena. Temas pole enam jälgegi ratsionalismist ja naturalismist, mis rafineeritud vormis on olemas gnostitsismis. Tänapäeva teosoofia on üks gnostitsismi vormidest, ja gnostiliste pretensioonide kogu viljatus annab end seal tunda veel tugevamalt kui vanas, klassikalises gnostitsismis. Teosoofia jaoks on religioon universaalne gnoosis, mis antakse põlvest põlve edasi pühitsuse teel, tarkadelt õpetajatelt õppimise teel. Religioossed dogmad ja religioossed salasused omandavad teosoofias puhtgnostilise iseloomu. Targa, pühendatu jaoks osutuvad religioosse elu tõed, usu tõed teadmiseks. Kõike tõlgendatakse rafineeritud evolutsioonilise naturalismi vaimus. Ainult pööbli jaoks on imeline, imeline on esoteeriline mõiste. Imelist ei ole tõelise gnostiku ja teosoofi, esoteerilisse teadmisse pühendatu jaoks. Tema jaoks on ka Kristuse ülestõusmine loomuse fakt, mis on taibatav näiteks eeterkeha oletades. Gnostikud ja teosoofid on paremad kui metafüüsikud ja filosoofid, sest nad nõuavad pühitsust tõe religioosseks avamiseks, kuid nad on ära rebitud juurtest, elavad intellekti hüpertroofiast, nad on armust ilma. Kristlik usk on viimses sügavuses gnoosis, pühitsetute teadmine lahtiütlemise läbi, kuid gnostiline teosoofia selle sügavuseni ei jõua.

Kristlikud dogmad ei ole intellektuaalsed teooriad ega metafüüsilised õpetused, vaid faktid, nägemused, elav kogemus. Dogmad räägivad läbielatust ja nähtust, dogmad on müstilised faktid. Suurimal inimestest, apostel Paulusel, olid vapustava jõu ja reaalsusega kohtumised ja nägemused, ta väljendas neid lunastuse dogmas. Katoliikliku modernismi filosoof Édouard Le Roy võitleb vaid katoliikliku skolastikaga, vaid teoloogilise intellektualismiga, eitades dogmade intellektuaal-teoreetilist iseloomu. Kirik ei ole kunagi kinnitanud dogmade intellektuaal-teoreetilist iseloomu, seda on teinud ainult teoloogiline skolastika. Filosoofilist, intellektuaalset, teoreetilist iseloomu ei saa avastada kirikudogmadest, seda võib avastada gnostilistest ketserlustest, mis on alati enam või vähem ratsionalistlikud. Kiriku dogmad ei ole kunagi olnud ratsionalistlikud ja intellektualistlikud, nad on avastanud vaid müstilisi fakte, ratsionalistlikud ja intellektualistlikud olid ketserlikud õpetused. Isegi suur Origenes, kuivõrd ta hoidus kõrvale Kiriku oikumeenilisest tõest, oli intellektualist ja ratsionalist, langes väärasse gnostitsismi. Arianism oli täiesti ratsionalistlik. Peaaegu kõik ketserlused lükkasid tagasi kirikudogmade narruse ja müstilisuse ja püüdsid väljendada tõde mõistlikumalt ja ratsionaalsemalt. Arianism oli muidugi ratsionalistlikum kui Nikaia usutunnistus. Monofüsitism on muidugi ratsionalistlikum kui kiriklik õpetus inimliku ja jumaliku loomuse ühendusest Kristuses. Kirikudogmades on alati maksimaalselt müstikat, maksimaalselt narrust, maksimaalselt antinoomilisust. Ketserlustes on alati ratsionalism, antinoomilisuse nõrgenemine, narruse kartus, liikumine vähima vastupanu teel. Kirikudogmade narr müstika ei kartnud väita Jumala Kolmainsust, julges öelda ühe ja sama kohta ühel ja samal ajal – üks ja kolm. Ratsionalistlikud ketserlused on alati vältinud raskusi ja antinoomilisusi, ei ole julgenud väita narrust ning on öelnud üks ühe kohta, kolm teise kohta, üks ühel ajal, kolm hoopis teisel ajal. Kiriku narr müstika julges öelda, et Kristus oli nii täielik inimene kui ka täielik Jumal, et mõlemad loomused olid Temas täielikult ühendatud, et inimlik tahe oli temas muudetud Teda Läkitanu tahteks; ratsionalistlikud ketserlused ütlesid alati, et Kristus oli ainult Jumal, aga inimlik loomus oli Temas kummituslik või et Kristus oli ainult inimene, et tahe Kristuses oli ainult üks. Ketserlik teadvus ei talunud antinoomilisust. Adolf von Harnacki teooria, et dogmad olid kristluse ratsionaliseerimine, intellektualism, kreeka filosoofia algete sissetoomine, kummutab kogu Kiriku ajalugu, mis õpetab, et kõik dogmad olid müstilised ja narrid, kogemuslikud ja inimmõistuse jaoks antinoomilised, ketserlused aga olid ratsionalistlikud, inimmõistusega kõrvaldati antinoomilisus, olid inimeste väljamõeldis. Kas Athanasios Suur ratsionaliseeris kristluse kreeka filosoofia abil? Ta sai oma tarkuse kogemuslikult valguse saanud kõrbeelanike askeetlikelt vägitegudelt. Filosoofia ei ole vajalik religiooni dogmadele, kuid religiooni dogmad on vajalikud filosoofiale, toidavad teda, pühendavad ta viimsetesse saladustesse.

Abstraktne, omaette olev filosoofia, mis ammutab oma tarkuse iseenesest, lakkab olemast. Positivism on üks selle olemast lakkamise vormidest: ta allutab filosoofia positiivsele teadusele ning käsib toitu otsida ainult seal. Müstitsism on selle olemast lakkamise teine vorm: ta allutab filosoofia positiivsele religioonile ja käsib toitu otsida sealt. Positivism hukutab filosoofia lõplikult, müstitsism taaselustab selle, annab talle tagasi kaotatud eesmärgi ja elulise väärtuse, lastes tal osa saada olemisest. Filosoofia saab selleks, mis ta oli vanaajal, saab pühaks, taas ühendatuks elu saladustega. Ta ei pea saama teoloogia toatüdrukuks, võib-olla teoloogiat ei peagi olema. Filosoofia peab olema religioosse elu orgaaniline funktsioon, mitte teoloogia toatüdruk. Filosoofia ei saa ega pea olema teoloogiline apologeetika. Ta avastab tõde, kuid saab seda teha ainult pühendatuna religioosse elu saladustesse, saades osa elu teest. Filosoofia, mis otsib toitu religioossest kogemusest, on skolastikale vastandlik. Skolastikaks võiks nimetada pigem abstraktset filosoofiat ja tänapäeva gnoseoloogiat, sest nad on end elu vaimust lahutanud, vastandanud end elule. Meie aga tahaksime anda filosoofiale tagasi täisverelisus, vabastada ta lõplikult skolastikast. Skolastiline teoloogia on religioosse elu saladustest osasaamise lõpetamine, ta annab tunnistust sellest, et religioosse elu kogemus on ammendunud, ning asendab kogemuse abstraktse mõtlemisega. Keskaja filosoofia ei olnud sugugi selline lootusetu skolastika, nagu tänapäeval arvatakse, selle juurde pöördutakse ikka ja jälle tagasi. Praegugi ju piinab keskaegne nominalismi ja realismi probleem. Tänapäeva gnoseoloogidel on palju rohkem kuiva skolastikat kui keskaegsetel mõtlejatel. Uusim gnoseoloogia on õigupoolest skolastiline teaduse apologeetika. Ta on sama mittevaba kui skolastiline teoloogia. Apologeetiline suhtumine teadusesse on sama kahjulik kui apologeetiline suhtumine ususse. Religioosne filosoofia peab võitu saama nii gnoseoloogilisest kui ka teoloogilisest skolastikast, igasugusest abstraktsest ratsionalismist.

Kui filosoofia taastab oma religioosse toitumise, saab ta vabaks filosoofiaks. Kui filosoofiale antakse tagasi eesmärk ja selle saavutamise tee, siis see ei ole filosoofia orjastamine. Tõde teeb vabaks, aga tee tõe juurde avab ainult pühendamine religioosse elu saladustesse. Filosoofia "autonoomia", enesessesüvenemine, abstraktsus, ratsionalism viisid ta mitteolemise ja tühjuse õudusesse, kummituste riiki. Elust ja olemisest ärarebitus on orjastatus paratamatusele ja illusionismile. Religioosne usk on vabastus ja pääste, ja kõik, mis seob end religioosse usuga, otsib sellest toitu, kõik see vabaneb ja pääseb. Mittevabastav religioon on vale ja pettus. Individuaalne mõistus, individuaalne jõupingutus ei saa avastada universaalset tõde. Individuaalse teadvuse ülemäärased pretensioonid saavad lüüa. Iseendaga ja oma "inimlikuga" omaette jäetud inimene on jõuetu, talle ei avane tõde, olemise mõte, asjade mõistus. Oikumeeniline tõde avaneb vaid oikumeenilisele, kogulikule, kiriklikule teadvusele. Filosoofia, see on oikumeenilise tõe avamine mõistusega, ei saa olla ainult individuaalne ega ainult inimlik asi, ta peab olema üleindividuaalne ja üleinimlik, kogulik, kiriklik asi. Ainult oikumeenilisele kiriklikule teadvusele avanevad elu ja olemise saladused, ainult osasaamises kiriklikust mõistusest on võimalik tõeline julgus, ainult seal on tagatis igasuguse illusionismi ja kummituslikkuse vastu, seal on tõeline realism, müstiline realism. Filosoofia peab olema kiriklik, kuid see ei tähenda, et ta peab olema teoloogiline või klerikaalne. Filosoofia peab olema vaba, ta ongi vaba, kui ta on kiriklik, sest ainult Kirikus on vabadus, vabanemine orjusest ja paratamatusest. Kiriklik filosoofia on maailmahingest osa saav filosoofia, millel on maailma mõte – Logos, sest Kirik ongi Logosega ühinenud maailmahing. Abstraktne, ratsionalistlik, "gnoseoloogiline", skolastiline filosoofia katkestab sideme maailmahingega ja kaotab tee selle juurde. Ainult kiriklik filosoofia suudab lahendada neetud küsimused, ainult talle on jõukohased vabaduse ja kurjuse, isiksuse ja maailmamõtte, realismi ja tunnetuse abielusaladuse probleemid.

Siin arendatav seisukoht ei vaja "gnoseoloogilist" õigustust, ja vastuoluline oleks sellelt seisukohalt nõuda puhtgnoseoloogilist põhjendust. Gnoseoloogia on liiga harjunud kohtuniku, uurija, prokuröri rolliga, kuid ka tema peab süüpinki istuma. Gnoseoloogia valitsemine ja ülimus, talle kõrgeima kontrollifunktsiooni jätmine, temalt ühe põhjendamise ja õigustamise, teise taunimise ja tagasilükkamise ootamine – kõik see on juba intellektualism ja ratsionalism, mille vastu tõstetaksegi ülestõusu lipp. Kõrgeimaks kohtuinstantsiks tunnetuse asjades ei saa olla ega pea olema ratsionalistlik ja intellektualistlik instants, vaid ainult vaimu täielik ja terviklik elu. On lubatud kahelda selles suvalises eelduses, et tõe kriteerium peab olema tingimata intellektualistlik ja ratsionalistlik. Abstraktselt intellektuaalne tõde on fiktsioon. Loogiliselt absurdne oleks nõuda gnoseoloogilist põhjendust seisukohale, mis algusest peale lükkab tagasi gnoseoloogia sellise pädevuse. Võib mitte vastu võtta gnoseoloogia kutset duellile, sest lubatud on mitte duelleerida politseiametnikega. Ma lõpetan algusest peale igasuguse jutu puhtgnoseoloogilisel pinnal, sest ma eitan seda pinda ennast. Gnoseoloogia esimest sõna pean juba valeks, kallakuks, lükkan tagasi koha, millel ta seisab. Mitte religioosset filosoofiat ei pea õigustama gnoseoloogia kohtu ees, vaid gnoseoloogiat peab õigustama religioosse filosoofia kohtu ees. Jutt ei ole gnoseoloogia õigustamisest psühholoogia, metafüüsika, ontoloogiaga. Gnoseoloogia nõuab elulist õigustamist, õigustamist vaimu täieliku ja tervikliku elu ees. Vaimu täielik ja terviklik elu ongi religioosne elu, ja sellepärast nõuab gnoseoloogia religioosset, mitte teoloogilist ega metafüüsilist, vaid religioosset, elulist õigustamist.

Tänapäeva pragmatism omamoodi läheneb sellele teadlikkusele teadmise elulisest õigustamisest. William Jamesil ja Henri Bergsonil ei ole pragmatistlik vaatekoht veel religioosne, Édouard Le Royl muutub ta juba religioosseks. Ma ei poolda pragmatismi, kuid leian, et tal on suur sümptomaatiline tähtsus. Ta kuulutab abstraktse teadmiseideaali, gnoseoloogia, ratsionalismi ja intellektualismi kriisi, naasmist elutäiusesse toodud teadmise juurde. Pragmatism loobub abstraktselt ratsionalistlikest teadmise kriteeriumidest, intellektualistlikust gnoseoloogiast. Gnoseoloogia all mõistan kogu ae krititsismi gnoseoloogiat, Kanti ja uuskantiaanide gnoseoloogiat. Seda gnoseoloogiat ma eitan, kuid gnoseoloogiat üldse muidugi tunnistan. Ilma gnoseoloogiata filosoofiat ei saa olla ega pole kunagi olnud. See vaade filosoofia ja religiooni seosele, mida ma siin esitan, saab leida ja peab leidma gnoseoloogilise väljenduse. Minu vaatekoht eeldab ka teatud gnoseoloogiat, mis on "kriitilisest" gnoseoloogiast järsult erinev. See gnoseoloogia ei ole ülim instants, seda ei saa rajada ilma eeldusteta, see on teisene. Gnoseoloogia, nagu kõik siin ilmas, nõuab õigustust religioosses elus. Gnoseoloogia on hea vaid siis, kui ta on pühendatud religioossesse tõesse. Ainult siis mõistab gnoseoloogia nende kategooriate mõtet, mille üle kriitiline gnoseoloogia jõuetult reflekteerib. Teadusliku tunnetuse jaoks ma jaatan pragmaatilist positivismi, kõrgema tunnetuse jaoks müstilist realismi, kriitilise gnoseoloogia – selle halva metafüüsika jaoks – ei jää ruumi.

Ainult gnostilis-ratsionalistliku uhkuse alandamine sünnitab religioosse gnoosise kui religioosse elu, vaimu tervikliku elu küpse vilja. Tõde pole võimalik taibata ratsionaalselt. Sellepärast on vaimse terviklikkuse religioosne taastamine tunnetava mõistuse vabastamine, mis avab teed tõe, olemise juurde. Filosoofial ei pea olema religioosset tendentsi; tendents on filosoofias sama halb nagu kunstis. Filosoofia peab teenima ainult tõde. Filosoofia peab vabalt teadvustama, et ta saab tõde teenida ainult siis, kui tal on religioosne toit, kui tema "kogemus" on avaram ja sügavam kui see, mida kasutab ratsionalism, positivism ja krititsism. Abstraktne tõde on kummituslik, selle sünnitab ratsionalistlik hulkumine mööda abstraktse mõtlemise kõrbeid. Tõde on elav, tõde on ka tee ja elu. Mõistus peab lõpetama isoleeritud, äralõigatud elu ning orgaaniliselt taasühinema vaimu tervikliku eluga, siis alles on võimalik kõrgemas mõttes mõistuslik tunnetus. Olemine on antud ainult kogemuses, kuid mitte kunagi ratsionaliseeritud, arulises kogemuses. Olemine on antud enne vaimu ratsionalistlikku lõhestamist ja enne kahestamist subjektiks ja objektiks. Enne kahestamist subjektiks ja objektiks on tõde antud ainult religioosses, müstilises kogemuses. Ainult sealt tulebki otsida filosoofia toitu, tema materjali. Religioon ja müstika on filosoofia juur, selle eluline alus. Filosoofia saab eluliseks, saab eluks ja saab õpetuseks elust. Selline ta oli enne ja selliseks ta peab uuesti saama pärast kõiki katsumusi ja eksirännakuid. Filosoofia ei saa olla ei abstraktselt intellektualistlik ega abstraktselt voluntaristlik, ta peab olema konkreetse vaimu filosoofia, milles on taastatud terviklikkus. Ratsionalismist saadakse võitu alles siis, kui seda teadvustatakse meie intelligiibli tahte patuna. Siis tunnistatakse patuseks ka tänapäeva kriitiline gnoseoloogia. Saatuslik eksitus oleks arvata, et tänapäeva filosoofia kriisi ja tänapäeva gnoseoloogia patu saab ületada uue filosoofia ja gnoseoloogiaga. Ületada saab ainult uus elu, uus kogemus. Muidu me ei välju ratsionalistlikust nõiaringist.

"Gnoseoloogia roll uusima filosoofia viimastes viljades on taandunud lakei- ja politseifunktsioonidele. Kriitiline gnoseoloogia tuleb teile eeskojas vastu ega lase elutubadesse. Uusim gnoseoloogia peab liiga kaua eeskojas kinni ning lõpuks kuulutab, et pererahvast näha ei saa ja et neid isegi üldse polegi. See on eeskodade filosoofia. Aeg on üle minna eluruumide filosoofia juurde. Samal ajal võib gnoseoloogia rolli võrrelda politseifunktsiooniga. Ta koostab protokolle, jälgib, et filosoofilist korda ei rikutaks, ei luba, viib jaoskonda." Lakei-politseialgete triumf filosoofias muutub väsitavaks ja solvavaks. Loov vaim kustub. Pärast tunnetuse abielusaladuse hülgamist muutus filosoofia parasiidiks. Tunnetuse objekt, selle igavene saladus – olemine ja selle saladused – on arulises ja kriitilises filosoofias kaotatud. Alles siis saabub filosoofia loov taasünd, kui ontoloogia probleemid hakkavad otsustavalt domineerima gnoseoloogia probleemide üle, see on kui filosoofia hakkab taas tegelema olemisega, mitte iseendaga. Gnoseoloogia valitsemine ongi haiglane refleksioon, kahestatus, enesekindluse puudumine. Lõppude lõpuks on gnoseoloogia võim skepsise sünnitis. Elav ja tugev usk välistab haiglase refleksiooni, järelikult ka tahet söövitava gnoseoloogia võimalikkuse. Igavesti reflekteeriv gnoseoloogia on tahtetus, ja tahe peab sellele lõpu tegema. Loov tahe peab taas tegema ruumi ontoloogiale, olemise saladuste uurimisele ilma selle igavese ringivaatamiseta, kahestumiseta, refleksioonita, ilma igavese kahtlemiseta tunnetuse võimalikkuses ja olemise reaalsuses. Meie tahte, meie tervikliku vaimu seisund peab olema algusest peale kindel, sihikindel, kõikumatult enesekindel, välistades igasuguse skepsise, igasuguse refleksiooni, igasuguse söövitava kahtluse. Intellektuaalselt pole võimalik skepsisest ja skeptilisest refleksioonist võitu saada, saab neid ainult kinnistada. Skeptilise refleksiooni võidab terviklik vaim ja kindel tahe. Tahteskepsis ongi ohtlik, ta annabki intellektualismi ja ratsionalismi võimu alla, ta viib "gnoseoloogia" võimuni elu ja olemise üle. Sellepärast tuleb "gnoseoloogia" võimule, ratsionalistliku teadvuse söövitavale refleksioonile vastu seada võimukas ja kindel "ei taha", "lükkan algusest peale tagasi", "tahan muud". Tõe saatus ei sõltu mitte ainult arust, vaid ka tahtest. Otsuse, valiku teinud tahte aktiga tuleb kuulutada, et me ei võta vastu, elu täiusega ei võtta vastu "gnoseoloogilist" probleemiseadet ennast, seda tasandit ennast, milles see kõik aset leiab. Skeptitsism, refleksioon, igavene enese peale vaatamine tunnistatagu häbiväärseks ning uue orgaanilise ajastu tahe pühkigu need maa pealt. Kriitilisest nõrkusest saab võitu ainult orgaaniline vaim, ainult otsuse teinud tahe. Ainult usk teab, et kriitilise gnoseoloogia refleksioon selle üle, kas olemine on reaalne ja kas ta on tunnetatav, on vale. Mis siis on juhtunud, miks inimkonna eesrindlik teadvus laskis end ahvatleda reflekteerivast krititsismist, missugune on selle nähtuse religioosne aluspind?

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]