Mine sisu juurde

Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr. 1

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr. 1 (varasema nimega Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr. 1, kõnepruugis noortekolonn) on 20. detsembril 1987 Võrus kodanikualgatuse korras asutatud Eesti patriootide ühendus, mis ühendab ajaloo- ja kultuurihuvilisi inimesi, kelle eesmärk on Eesti riikliku iseseisvuse taastamine, hoidmine ja säilitamine.

Kolonni eesmärkidena pooldati asutamisel Eesti Vabariigi taastamist Tartu rahulepinguga määratud Eesti piirides[1], Eesti lipu avalikku väljatoomist ja soovi, et Eesti noored ei peaks minema aega teenima Nõukogude armeesse.

12. juulil 1988 heiskasid Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni Nr. 1 noored sinimustvalge lipu Suure Munamäe torni.[2]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Noortekolonni ajalugu algab 9. oktoobrist 1987, mil kolm Võru töölisnoort, 20-aastane Argo Männimets, 17-aastane Meelis Ivask ja võrulaste jaoks punkarina tuntud 19-aastane Ain Saar hakkasid Võru kalmistul Vabadussõjas langenute kalme korrastama. Päev-päevalt liitus nendega teisi noori, keda lõpuks oli üle 30.[2]

21. oktoobriks 1987 oli rühm noori kavandanud Võru kalmistul mälestusmiitingu Vabadussõjas langenute kalmudel. Võimud keelasid miitingu ning asusid tegema koolides ja töökollektiivides keelitustööd.[2]

21. oktoobri varahommikul viis Võru Sõjakomissariaat mälestusmiitingu korraldajad Tallinna. Vaatamata sellele kogunes õhtul kell 18.30 umbes 3200 inimest Võru kalmistu esisele platsile. Kalmistu olid ümber piiranud umbes 400 miilitsat ja julgeolekutöötajat. Tekkis vastasseis, milles rahvas haaras initsiatiivi. Kalmistut piiravast ahelikust murti läbi ja suunduti Vabadussõjas langenute kalmudele, mille noored varem korda olid teinud.[2][3][4][5]

Kuuldused, et juhid on ära viidud, vallandas pahameeletormi. Vihane rahvamass, kahanenud 500–600 inimeseni, suundus kalmistult Võru kesklinna Punaste Küttide väljakule. Tagasihoidlikust mälestusmiitingust kasvas välja Nõukogude-vastane meeleavaldus. Õhtul kell 21 liikus rahvas sõjakomissariaadi juurde ja viskas sisse kaks akent.[3]

Karistuseks saavutas KGB meeleavalduse juhtide lahtilaskmise töölt. Miilitsa ja KGB töötajad kuulasid neid korduvalt üle, kuid kellegi vastu kriminaalsüüdistust ei algatatud. Üks juhtidest viidi psühhoneuroloogiahaiglasse. Ühe osalenu vend vabastati töölt ainuüksi selle tõttu, et tal on "selline vend". Töölt vabastati ka miilitsatöötaja Aare Urm, kes oli keeldunud andmast käsku rahva vastu veekahureid ja pisargaasi kasutada.[2][6]

20. detsembril 1987 asutati Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr. 1. Valiti kolonni volikogu ja juht, keda hakati kutsuma koloneliks.

12. juulil 1988 heiskas kolonn sinimustvalge lipu Suure Munamäe torni. Kui see 14. juulil maha võeti, viidi 15. juulil sinna uus lipp, mida enam maha ei võetud.[2]

Vaba-Sõltumatu Kolonni tegevus hakkas soikuma 1988. aasta sügisel pärast seda, kui Ain Saar saadeti NSV Liidust välja Rootsi, ja lakkas 1992. aastal.[5]

2006. aastal Vaba-Sõltumatu Kolonni tegevus taaselustati. Kolonni juhib kolmeliikmeline kolleegium: Ain Saar, Kalmer Vaindlo ja Kaja Tullus.

Vabal-Sõltumatul Kolonnil Nr. 1 oli oma osa meie iseseisvuse taastamisel[7] ja ka tänapäeval[8].

2016. aastal avati Vana-Võromaa Kultuurikoja muuseumis Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni Nr. 1 ekspositsioon.

Kolonni asutajad ja juhid

[muuda | muuda lähteteksti]

Asutav Kogu

[muuda | muuda lähteteksti]

Asutav Kogu toimus 13. detsembrist 20. detsembrini 1987. Sellest võtsid osa Ain Saar, Meelis Ivask, Raul Koppel, Kaja Tullus, Tiina Zukevitš, Eve Zukevitš, Enna Raudpuu, Aigar Kuus, Marge Eimre, Kadi Kuus ja Jaanus Krusmaa.

Volikogu

[muuda | muuda lähteteksti]

I volikokku kuulusid Ain Saar (juht), Kadi Kuus, Raivo Paas, Kaja Tullus (juhi asetäitja), Raul Koppel, Peeter Reeman ja Marko Kööbi. Volikogu volitused kehtisid 20. detsembrist 1987 1. juunini 1988.

Kolonni juhid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kolonni juhti nimetati koloneliks. Sellel tiitlil pole mingit pistmist sõjaväelise auastmega.

  • 20.12.1987 – 26.08.1988 kolonel Ain Saar
  • 26.08.1988 – 14.09.1988 kolonel Heino Pilv
  • 27.10.1988 – 22.11.1988 kolonel Ain Saar
  • 22.11.1988 – 1991 kolonel Kalmer Vaindlo
  • 1991–1992 kolonel Ain Saar

Kolonni praegune kolleegium

[muuda | muuda lähteteksti]

Ain Saar, Kaja Tullus, Kalmer Vaindlo

Ettevõtmised

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr. 1 korraldas okupeeritud Eestis esimese avaliku ürituse (21. oktoobril 1987), kus laiade rahvahulkade ees kasutati sinimustvalget lippu, mida okupatsioonivõimude käsilased ei söandanud maha rebida[9] (üksikud varasemad sinimustvalge lipu kasutamise juhtumid ei toimunud avaliku ürituse käigus[10]). Esimesel korral oli lipp küll ebastandardne ja selle kasutamine ürituse juhtidega kooskõlastamata.[2] Vaid korra, Lydia Koidula sünniaastapäeva tähistamisel F. R. Kreutzwaldi pargis, varastasid KGB töötajad pingi najale asetatud sinimustvalge ära. Lipp asub tänapäeval hoiul Võrumaa muuseumis.

Esimesena Eestis asuti taastama kommunistide poolt õhitud Vabadussõja monumenti (27. märtsil 1988 Võrus).[2]

1. mail 1988 esitati esimesena Eestis avalikult Võrus Vabaduse väljakul nõudmine taastada Eesti iseseisvus.[2]

20.–22. mail 1988 korraldati esimesena Eestis üle-eestiline rahvuslaste poliitiline kokkusaamine nimetusega "Kevadkool ’88".

23. juunil avas Noortekolonn taastatud Vabadussõja monumendi Võru kalmistul.[2]

Esimesena taasiseseisvumise käigus heisati sinimustvalge rahvuslipp Suure Munamäe torni.

21. oktoobril 2007 tähistas kolonn Võru linnavõimude toetusel esimest korda Võrulaste tahteväljenduspäeva 20 aasta taguste sündmuste mälestuseks. Sellest loodetakse iga-aastast traditsiooni.[11]

2008. aastal algatas ja administreeris kolonn kodanikualgatuse korras Eesti Rahva Tänumedali sisseseadmist. Esimesena pälvis Tänumedali Rüütliristi kavaler Harald Nugiseks.[12]

Kolonni oma teave

[muuda | muuda lähteteksti]

Vabal-Sõltumatul Kolonnil Nr. 1 on internetis oma koduleht[13], samuti väljastab kolonn oma häälekandjat Avalik Arvamus. Kolonni kunagine juht Ain Saar on kirjutanud ja avaldanud (1998) kolonni ettevõtmisi ja töid kirjeldava raamatu "Aktsioonide aeg".[14] Detailse ülevaate kolonni tegevusest annab ka Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr. 1 XX juubeliks (2007) välja antud raamat "Võru veri ei värise".[15]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Vaba-Sõltumatu Noortekolonni eesmärk". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. november 2010. Vaadatud 7. jaanuaril 2010.
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 Maris S. Kaasik. 20 aastat tagasi murti Võrus okupatsioonivõimu selgroog Lõunaleht, 18. oktoober 2007. (Vaadatud 11.09.2015)
  3. ↑ 3,0 3,1 Merle Ermel: "Sinimustvalge taassünd"[alaline kõdulink] Maaleht, 18. oktoober 2001
  4. ↑ Aare Urm: "Võru 1987–1988"[alaline kõdulink] Noorte Hääl, nr. 170 (13 468), lk 3, 23. juuli 1988
  5. ↑ 5,0 5,1 Aavo Savitsch. Võru fenomen
  6. ↑ "Rindelinn Võru", toim Mika Raudvassar, Võro Instituut, 1999, lk 103-104
  7. ↑ Jüri Adams. "Veel kümne aasta tagustest asjadest" Postimees, Arvamus ja kirjad, 17. aprill 1998
  8. ↑ Ivi Eenmaa. "Võru Linnavalitsuse vastus Kolonni pöördumisele"[alaline kõdulink] Võru Linnavalitsus, 2006
  9. ↑ Eesti Lipu Selts: [1] Viktor Niitsoo, Müürimurdjad, lk 23–24
  10. ↑ Eesti Lipu Selts: Eesti lipp
  11. ↑ Kaile Kabun:"Võrulaste tahteväljenduspäev tipnes tõrvikurongkäiguga" Võrumaa Teataja, 23. oktoober 2007
  12. ↑ "Järvamaalt pärit vabadusvõitleja pälvib tänumedali"[alaline kõdulink] Järva Teataja, 21. september 2008
  13. ↑ "Noortekolonn". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. september 2007. Vaadatud 2. jaanuaril 2010.
  14. ↑ Ain Saar. Aktsioonide aeg 1987–1988. New York : Korp! Sakala U.S.A. Koondise Kirjastus, 1964. – 444, [2] lk.
  15. ↑ Heiki Suurkask:"Intsident sinimustvalge värvikombinatsiooniga" Eesti Päevaleht, 20. oktoober 2007

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vaba-Sõltumatu_Kolonn_Nr._1&oldid=6383507"