Väino Rajangu
Väino Rajangu (sündinud 6. novembril 1945 Salla vallas Virumaal) on eesti majandus- ja haridusteadlane.
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Lõpetas Tallinna Polütehnikumi tehnik-elektrikuna cum laude 1964; Tallinna Polütehnilise Instituudi elektrotehnika teaduskonna automaatika ja telemehaanika eriala 1970; TPI aspirant 1972-1975. Ta on täiendanud oma teadmisi Leningradi Insenermajanduse Instituudis masinaehituse ökonoomika alal 1972; Berliini Kõrghariduse Keskinstituudis jt Saksamaa ülikoolides. [1]
Teaduskraad ja kutse[muuda | muuda lähteteksti]
Majandusteaduste kandidaat 1976 Eesti NSV TA Majanduse Instituut (Экономическая эффективность специализации и концентрации капитального ремонта электродвигателей (по материала ЭССР); dotsent 1981; majandusteaduste doktor 1983 (kinnitus 1984 Eesti NSV ja Valgevene NSV Teaduste Akadeemia Majanduse Instituut (Перспективная потребность народного хозяйства в кадрах и структура их подготовки в системе образования); professor 1986. [2]
Teenistus[muuda | muuda lähteteksti]
Tehase Punane RET valve- ja insener-elektrik 1963-1969.
TPI/ TTÜ töökorralduse laboratooriumi vanemlaborant 1969-1970; õppelaboratooriumi juhataja 1970-1972; tootmise ökonoomika ja organiseerimise kateedri assistent 1975; vanemõpetaja 1976-1980; dotsent 1980-1984; tööstusökonoomika kateedri professor 1984-1991; humanitaar- ja sotsiaalteaduste instituudi hariduspoliitika erakorraline professor 1992-1995; hariduspoliitika professor ja õppetooli juhataja 1996-2009; humanitaarteaduskonna dekaan 1977-2004; kõrgkooliökonoomika uurimisgrupi teaduslik juhendaja 1992-1994; haridusuuringute keskuse professor, juhataja 1995-2009; TTÜ emeriitprofessor 2010.[1]
EKP KK teaduse ja õppeasutuste osakonna juhataja asetäitja 1981-1986; Eesti NSV kõrg- ja keskerihariduse minister 1986-1988; Eesti NSV Riikliku Hariduskomitee esimees 1988-1990.
Teadustöö põhisuunad[muuda | muuda lähteteksti]
Väino Rajangu on olnud TTÜ kõrgkooli uurimisrühma rajajaid, arendas selle TTÜ haridusuuringute keskuseks ja laiendas uurimistemaatika kogu haridussüsteemile. Haridusökonoomika, -planeerimine, -korraldus ja -statistika; tööturg ja haridussüsteem.
Ta on avaldanud üle 600 trükise, neist raamatuid ja brošüüre 58. Tema juhendamisel on kaitstud 2 doktori- ja 7 kandidaadiväitekirja, 31 magistritööd, 28 bakalaureuse ja rakenduskõrghariduse diplomitööd. [1]
Teadusorganisatoorne ja -administratiivne tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
On olnud TTÜ nõukogu ja TTÜ Tallinna Kolledži nõukogu liige; TTÜ Vilistlaskogu asutajaliige 1993.
Ta on olnud ühiskondliku leppe foorumi haridustoimkonna ja mitme MTÜ liige; Eesti-Poola ja Eesti-Saksa Ühingu 1994-… liige; Saksamaal stipendiaadina õppinute ühingu DAAD liige; Tallinna Teadlaste Maja 1996-… ja Eesti Majandusteaduse Seltsi liige NSV Liidu Ministrite Nõukogu sotsiaalse arengu büroo teadusnõukogu liige; Eesti NSV Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudi doktoritööde kaitsmisnõukogu esimehe asetäitja; Laulupeo peakomisjoni liige 1986-1989.
Mitmete rahvusvaheliste konverentside programmkomitee, kogumike ja ajakirjade toimetuse kolleegiumi liige Eestis, Leedus, Poolas, Slovakkias ja Tšehhis.[1]
Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]
- Rahvusvaheliste Kõrgkoolide Teaduste Akadeemia akadeemik (Международная академия наук высшей школы). Moskva 1994
- TTÜ teenetemedal Mente et Manu 1995[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013, lk. 964–965
- Eesti Teadusinfosüsteem
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.