Troika (hobuveok)

Troika ehk Vene troika (vene keeles русская тройка) on Venemaal ja selle lähikonnas kasutusel olev kolmehobuserakend.

Klassikaline Vene troika on maailmas ainuke mitmeallüürne rakend. Troika loogahobune (vene keeles коренник) paikneb troika rakendis keskel. Troikarakendis peab loogahobune jooksma täpset ja kiiret traavi. Troikarakendis nimetatakse loogahobuse kõrval olevaid hobuseid priipassi hobusteks (vene keeles пристяжные). Priipassi hobused peavad troikarakendis jooksma galoppi.

Troikarakendi loogahobune rakendatakse aisade ja rangidega, priipassi hobused rangide või soridega. Eelistakse sorirakendeid, sest sorid annavad priipassi hobustele dekoratiivsuse. Priipassi hobused rakendatakse saani või suvise neljarattalise loomveoki ette trengide ja kolkide abil.

Ajalugu

Narva ja Peterburi vaheline postitee

Aleksandr Orlovski. "Reisija kibitkas". Litograafia, 1819

Narva ja Peterburi vaheline postitee oli Venemaa keisririigi esimene regulaarposti näidispostiliin. Seoses sellega koostas Narva posti peajärelevaataja, polkovnik A.M. Volkov 3. novembril 1770 järgmise dokumendi: "Расписание в какое время по скольку почтовых лошадей в упряжки брать проезжающим по Нарвской дороге по новоучрежденным почтовым станам" ('Sõidu plaan, mis ajal mitu postihobust rakendisse võtta, mis sõidavad Narva maanteel vastasutatud postijaamade kaudu'). See nägi ette, et talveperioodil (1. detsembrist kuni 15. märtsini) ja suveperioodil (15. maist kuni 15. septembrini) oli ühele või kahele reisijale ette nähtud postikibitka ette rakendada kaks hobust, kolmele reisijale aga kolm hobust. Ülejäänud aastaaegadel oli ette nähtud ühele reisijale kaks hobust ja kahele reisijale kolm hobust ning kolmele reisijale neli hobust . Peterburi ja Narva vahelise postitee kohta käiv dokument on esimene Venemaa keisririigi postialane dokument, kus lubatakse postiveoks kolm hobust ette rakendada. Hobused rakendati postikibitka ette järgmiselt: keskele loogahobune ja tema kõrvale kõrvalseisvad hobused. Nii sündiski klassikaline Vene troika.

Troikast kui Venemaa keisririigi peamine postiveovahend

Troikarakendist kujunes Venemaa keisririigi feldjäägrite ja postikullerite sõiduvahend, kellel oli vaja kiiresti postisaadetis adressaadini viia. Esialgu sõideti troikadega Peterburist Tsarskoje Selosse ja Narva, aga edaspidi jõudis troikasõit inimeste igapäevaellu.Termin "troika" võeti Venemaa keisririigi postidokumentides kasutusele 1807. aastal. 1808. aastal laiendati Narva ja Peterburi vahelise postitee kohta käivat dokumenti sättega, kui palju hobuseid võtta rakendisse kõikidele Vene keisririigi postitraktidele. Postipoisid sõitsid troikadega suhteliselt kiiresti. Venemaa keisririigis oli postiveoreeglites ette nähtud troika keskmine kiirus postiteedel: sügisel kaheksa versta tunnis, kevadel kümme versta tunnis, aga talvel, kui troikarakendit kasutati saani ees, kaksteist versta tunnis. Need kiiruse piirangud ei kehtinud feldjäägritele ja kulleritele, nemad võisid kihutada nii kiiresti, kui võimalik. Aleksandr Puškini andmetel võis väga hea ja kiire troika arendada kiirust 45 kilomeetrit tunnis ja vahel rohkemgi. Muidugi ei jõua ükski troika pidevalt sellist maksimaalset kiirust hoida, aga lühikest aega võib see sõitjatele anda sellise tunde, et troika "lendab" teel – siit tulebki Nikolai Gogoli poolt kasutusele võetud troika kirjanduslik nimetus "troikalind".

Troikadega sõit muutus Venemaal väga populaarseks – troikadega sõitsid riigiametnikud, eraisikud ja kõik, kes hindasid kiiret sõitu. Aga lõpuks tekitas see Venemaa teedel paraja segaduse, postijaamade ülemad ja personal ei saanud enam aru, kas maanteel sõidab kulleritroika või teeb kohalik mõisnik oma isikliku troikaga lõbusõitu. Nimelt oli probleemiks see, et kõik ühiskonnakihid soovisid sõita loogakelladega kaunistatud hoburakenditega.

Selleks, et olukorda kontrolli alla saada, võttis Venemaa Keisririigi Valitsev Senat 18. detsembril 1836 vastu seaduse, et postiveokid varustatakse alates 1837. aastast loogakelladega ja eraisikutel keelatakse loogakellade kasutamine. Selle seaduse järgi kohustati eraisikuid vabastama tee postiveokile ning hoidma end teepeenra parempoolsele küljel.

Venemaa keisririigis rajati postijaamade hooned klassitsismiajastul, lähtudes ülevenemaalistest tüüpfassaadidest. Selliseid hooneid leidub ka Eestis, sest Balti kubermange läbis Venemaa keisririigi Suur Postitee ehk Miitavi–Riia–Peterburi postitee pikkusega 335 versta. Sellel teel oli 17 postijaama.

Postijaamas teenindati eelisjärjekorras feldjäägreid ja postikullereid. Hobuseid anti reisijatele vastavalt sellele, missugune oli nende ühiskondlik positsioon, kõik olenes inimese seisusest, mille määratles Teenistusastmete tabel. Postitroikade rakendites olid levinumateks hobusteks vjatka tõugu hobused. Rikkad mõisnikud ja kaupmehed eelistasid troikarakendis suursuguseid orlovi traavleid.

Postitroikade hiilgeaja lõpetas Venemaal raudteede ehitamine, mis viis selleni, et paljud postijaamad suleti ning postijaamapidajad ja postipoisid kaotasid oma igapäevase töö. Paljud postipoisid ehk venepäraselt jamžik'id suundusid linnadesse, kus vajati iga päev voorimehi. Aga osa endiseid postipoisse sulandus pärast postijaamade sulgemist talupoegkonna hulka.

Postitroika

Troikast kui Venemaa kultuuri sümbol

Venemaa keisririigi aegne foto: paraadtroikarakmetega esinduslik troika hoovis

Seoses massilise raudteede rajamisega kaotas loogakellade kasutamise piirang oma tähtsuse ja eraisikud hakkasid oma troikade lookadele kinnitama loogakellasid. Troika traavlite kaela riputati kuljused. Kuljused olid levinud sellepärast, et kuljustele ei rakendunud riiklikud kasutuspiirangud. Sellel ajastul kujunes troikast niinimetatud ямская гармонь, mida võiks eesti keelde tõlkida kui 'postipoisi karmoška' – rikkalikult kuljuste ja loogakelladega ehitud paraadrakmetes troika. 19. sajandi lõpus lõppes postiteedel hobustega posti ja reisijate vedu. Troikasid hakati kasutama rikaste linnlaste ja mõisnike sõidutamisel võinädalal ja muudel talvistel rahvaürituste rongkäikudel. Vanasti oli Venemaal kombeks, et noored tegid hommikusi võinädala, kirikupühadega seotud ja svjatkade saanisõite; noored naised võisid sõita pidude ajal saaniga igal ajal, aga abielupaarid ja eriti rikkad talupojad sõitsid pidude ajal saaniga õhtupoolsel ajal.

19. sajandil ja 20. sajandi alguses loodi troikadest ja postipoistest palju laule ja romansse. Näiteks Boriss Kustodijev maalis sellal pilte, mis kujutasid troikasõite laatadel ja võinädalal.

Troikade võiduajamised Venemaa keisririigis

Umbes 200 aastat tagasi hakati Peterburis ja Moskvas korraldama troikade võiduajamisi. Neid korraldati kinnikülmunud jõel ja hipodroomidel või linnast väljas olevatel aladel 15–45 versta pikkustel distantsidel. 1847. aastal asutati Vene troikade jaoks keiserlik auhind (Императорский приз).

2. juulil 1847 toimusid Moskvas Hodõnka väljal Vene troikade võiduajamised. Selleks puhuks oli Hodõnka väljale maha pandud kolme versta pikkune ringtee. Sellest sündmusest on säilinud V. Kopteva kirjeldus:

Peaaegu et iga päev sõitsid ja läksid Moskva elanikud avarale Hodõnka väljale, et imetleda väga häid traavleid, kes kaunilt ja kiirelt kihutasid jooksu ajal. Aga 2. juulil tuli väljale ja sõitis kohale veelgi rohkem uudishimulikke: nad täitsid tihedalt kogu välja, nad ronisid majade katustele, mis asusid raja ääres, ronisid korstnatele, hõivasid tarad, ja kõik nad ootasid üksmeelselt kõrgendatud tähelepanuga rahvalikku vaatemängu – tuliste ja kiirete troikade sõitu. Sõit koosnes üheteistkümnest ringist, see teeb 33 versta. Esimeseks tuli nelja pretendendi hulgast kaupmees Karaulovile kuuluv postitroika, läbides distantsi ajaga 1 tund, 21 minutit ja 11 sekundit.

1911. aasta Festival of Empire'l võisid londonlased näha helehalli troikat. Londonlastele esitletud troika oli suurepärane. Loogahobuseks oli orlovi traavel Ratnik Turetski (Ратник Турецкий), kes oli eelnevalt võitnud võiduajamistel Venemaa keiserliku auhinna. Priipassi hobusteks olid streletski tõugu hobused. Londoni näitusel sai see troika esimese auhinna.

Troikarakendi kultuur NSV Liidus

Vladimir Fominiga (Владимир Иванович Фомин, 1928–2010) on seotud Vene troika kultuuri taaselustamine Nõukogude Liidus. 1954. aasta alguses tuli Vladimiri Riikliku Hobusekasvatuse Talli direktor M.A Mogilevkin (М.А. Могилевкин) Moskvast koju Vladimiri lähedal olevasse Zakljazminski (Заклязьминский) asulasse. Direktor tuli ettepanekuga taastada Vene troika kultuur ja valmistada ette 1955. aastal Moskvas toimuva Üleliidulise Põllumajandusenäituse jaoks ette troikarakend. Sellel ajal olid troikad säilinud võibolla ainult Siberis, aga Venemaa keskosas oli sellajal troikade kultuur väljasurnud. Direktori meelest oli ainult Vladimir Fomin võimeline troikaga ümber käima. Taastatava Vene troika eeskujuks võeti vanade piltide reproduktsioonid, kus oli kujutatud Vene troikade rakmeid ja hobuserakmete müügikataloog "Каталог русской упряжи: Шорная торговля И. И. Климова". Taastatava Vene troika väljanägemise kiitis heaks Fomini vanaisa. Vene troika sai valmis, et esineda Moskvas Üleliidulisel Põllumajandusnäitusel ja troikat juhtis Vladimir Fomin. 1959. aastal tegi Vladimir Fomin Ameerika Ühendriikides ja Euroopa suurlinnades troikaga demonstratsioonsõite, esinedes New Yorgis, Ottawas, Leipzigis ja Budapestis. Kümme aastat hiljem esines ta Ameerika Ühendriikides edukalt enda väljaõpetatud helehallide orlovi traavlite troikaga. Ajakirjandus nimetas troikat "hallideks liiliateks aasal" ja Fominit Vene troikade kuningaks.

1957. aastal toimus Moskva hipodroomil Vene troika sõidu tšempionaat. Tšempionaadi võitjaks tuli Moskva hipodroomi troika, mille loogahobuseks oli Nagib (Нагиб) ja troikajuhiks Aleksandr Roštšin (Александр Романович Рощин, 1907–1977).

1982. aastal esindas Essenis Saksamaal Nõukogude Liitu rahvusvahelisel hobuste müüginäitusel Equitana helehall Moskva hobusekasvanduse troika. Loogahobuseks oli orlovi traavel Pjostrõi Palas (Пёстрый Палас) ja priipassi hobusteks terski tõugu hobused. See troika tunnistati Essenis mitmikrakendite meistriks.

1989. aastal esines Essenis hõbehall troika. Loogahobuseks oli orlovi traavel Valss (Вальс) ja priipassi hobusteks terski tõugu Tsegel (Цегель) ja Tsiemir (Циэмир). Aga sama aasta sügistalvise hooaja rahvusvahelisel hobuste näitusel Pariisis tekitas see troika suure sensatsiooni – Prantsusmaal nähti esimest korda troikat.

Troikarakendi kultuur tänapäeva Venemaal

Venemaa praeguse aja troikarakend

1990. aastatel oli Vene troikasõidu kultuuris ja orlovi traavlite kasvatuses Venemaal suur langus, kuid alates 2000. aastast võib rääkida uuest tõusust. 2000. aasta detsembris ja 2001. aastal esinesid Pariisi hipodroomil Hippodrome de Vincennes korraga kolm Vene troikat. Troikad demonstreerisid Pariisis "Vene troikade balletti" – troikade sünkroonitud vigursõitu ja demonstratiivset troikade võidusõitu. 2004. aastal tegi Prantsusmaa telekanal Equidia Vene troikadest filmi. Filmis ei pööratud tähelepanu mitte ainult Vene troikale kui välimuselt väga efektsele rakendile, vaid ka Vene troika rakendi kirjeldamisele ja sellele, kuidas troikat juhitakse.

Tänapäeval peetakse Venemaal hipodroomidel võistlusi, mille komponentideks on troikade võidusõit ja vigursõit.

Troikarakendi komponendid

Troika rakmed

Troika rakmed valmistati Venemaal reeglina musta värvi naharibadest. Rakmed kaunistati väikeste metallplaadikestega ja sadade metall-litritega. Troikarakmete kõige iseloomulikumaks detailiks olid nahkribade otsas olevad tutid. Rikkalikult kaunistatud rakmeid kutsutigi Venemaal paraadtroikarakmeteks (упряжь троечная парадная).

Kalessi ette rakendatud troika

Troikarakmete metalldetailid tehti vasesulamitest. Sulamid, millest tehti rakmete ehisdetailid, kandsid järgmisi nimetusi: niinimetatud Poola hõbe (польское серебро) ja roheline vask (зеленая медь) ja tombak. Poola hõbedaks nimetati melhiori, mis koosnes vasest (79%) ja niklist (21%). Tombak ja niinimetatud roheline vask on vase ja tsingi sulamid. Tombak, millest tehti rakmete ehisdetaile, sisaldas 15% tsinki, aga roheline vask sisaldas 30% tsinki. Algul tehti rakmete metalldetailid valumeetodil, hiljem aga hakati neid stantsima. Poola hõbedast detailid on hõbedase läikega, tombakist ja rohelisest vasest detailid on aga kollase läikega.

Venelased välismaal: vürst Menšikov oma troikaga Baden-Badenis

Rangid

Tänapäeval valmistatakse Vene Föderatsioonis troikarakmeid koos loogahobuse rangidega. Venemaal on kasutusel järgmine rangisuuruste numeratsioon (vahemikus 0–11).

Venemaal kasutatavate rangide mõõdud millimeetrites

Rangi number	Rangi pikkus	Rangi laius
0	440	210
1	460	230
2	485	240
3	510	250
4	535	260
5	555	270
6	585	280
7	610	310
8	640	340
9	670	360
10	710	380
11	740	400

Valjad

Paraadtroikarakmeid iseloomustavad plaadikeste ja litritega kaunistatud valjad. Väga iseloomulik on Vene troika valjastele lõuaalune dekoratiivne lisarihm mille küljes on ilututt.

Venemaal kasutatavate valjaste mõõtmed millimeetrites

Valjaste number	Põserihma pikkus
0	–
1	415
2	435
3	455
4	475

Sorid

Vene troika rakendis kasutatakse sorisid priipassi hobuste rakendamisel. Sorid koosnevad rinnarihmast ja kanderihmast.

Venemaal kasutatavate soride mõõdud millimeetrites

Soride number	Kanderihma pikkus	Rinnarihma pikkus
1	450	800
2	580	1100

Sedelgad

Vene troika rakendis hoiab sedelgas koos sedelgarihmaga loogahobuse rangid, looga ja aisad õiges asendis. Sõltuvalt hobuse turja kujust kasutatakse lame- või looksedelgat. Looksedelgat kasutatakse rohkem loogahobuse rakendamisel. Kui on tegu paraadtroikarakmetega siis on ka loogahobusel dekoratiivne lamesedelgas. Priipassi hobuste turjadele pannakse dekoratiivsed lamesedelgad. Vene troika lamesedelgate otstes on dekoratiivrihmad koos tuttidega. Paraadtroikarakmete puhul kinnitatakse priipassi hobuste lamesedelgate külge sedelgakellad.

Venemaal kasutatavate lamesedelgate mõõdud millimeetrites

Lamesedelga number	Lamesedelga katteosa (покрышка) pikkus	Lamesedelga katteosa (покрышка) laius
1	650	150
2	750	180

Venemaal kasutatavate looksedelgate mõõdud millimeetrites

Looksedelga number	Looksedelga katteosa (покрышка) pikkus	Looksedelga katteosa (покрышка) laius
1	440	185
2	440	185

Leid

Vene troika rakendis on tähtsal kohal leid. Leide abil saavad hobused pidurdada ja tagurdada. Leid koosnevad küljerihmast, mis paikneb ümber hobuse keha ja kinnitub roomadele. Leide seljarihm ja põikrihmad hoiavad küljerihma õiges asendis.

Venemaal kasutatavate leide mõõdud millimeetrites

Leide number	Küljerihma pikkus	Põikrihma pikkus
1	4000	980
2	4400	1030
3	4900	1080
4	5400	1180

Peremjot '​id

Paraadtroikarakmetele on iseloomulik priipassi hobuste leide külge kinnitatavad ja vajadusel eemaldatavad kolmnurgakujulised nahkribadest valmistatud rippekaunistused peremjot '​id (vene keeles перемёт). Kolmnurgakujulisest peremjot '​ist ripnevad kolm nahkriba, mille otsas on tutid. Aga peremjot '​i keskel olevad nahkribad moodustavad dekoratiivse ruudu. Peremjot kinnitatakse priipassi hobuse välispoolsete leide külge. Kokku on Vene troika paraadtroikarakmete komplektis kaks peremjot '​i mis paiknevad priipassi hobuste leide väliskülgedel.

1897. aastast pärit troika foto. Külgmisel priipassi hobusel on näha tüüpiline rippekaunistus peremjot

Look

Vene troika kõige esinduslikum ja pilkupüüdvaim detail on loogahobuse look. Hästi valmistatud look teenis omanikku mitukümmend või koguni sada aastat ning pärandati isalt pojale.

Hobuseloogad valmistatakse noorepuutüvest. Vanasti valmistati hobuseloogad ainult teatud puuliikidest. Nendeks puuliikideks olid harilik jalakas, harilik tamm, hõberemmelgas ja harilik toomingas. Loogameistrid arvestasid puude valikul paljusid peeneid nüansse. Näiteks aega kuna võib puud langetada ja kasvupinnase niiskuse omadusi. Harilikust jalakast ja harilikust tammest, sai väga vastupidavaid hobuselookasid, kuid need olid rasked. Hõberemmelgast ja harilikust toomingast sai kergemaid hobuselookasid. Harilikust toomingast valmistatud loogad kippusid külma talvekorral suurte koormuste korral purunema. Seega sai harilikust toomingast valmistatud lookasid kasutada ainult suvel ja Venemaa Keisririigi lõuna kubermangudes.

Kõige vanemad troikarakendi rangid olid kaunistatud sisselõigatud geomeetriliste kujunditega, milleks olid rombid, kolmnurgad, ringid ja jooned.

19. sajandil oli Venemaa postipoiste hulgas suur nõudlus ilusate ja dekoratiivsete lookade järele. 1840. aastatel lauldi Venemaal populaarset rahvalaulu, mis algas sõnadega: "Золотую дугу заложить не могу". Sel ajal olid moes kullaläikelised loogad. Need pidid visuaalselt looma efekti, et look nagu põleks kauguses ja eristuks hästi metsa või põllu taustal. Hiljem hakati kuldsetele lookadele kandma musta ja punase värviga taimornamente, mis kujutasid lillevarsi ja sakilisi taimelehti.

1860. aastatel toimus lookade moes muutus – kuldset värvi loogad suruti välja maalingutega lookade poolt. Maalingutega lookadel kujutati siniseid viinamarjakobaraid, punaseid roose ja rohelisi lehti.

19. sajandi lõpus maitse jälle muutus – raske look asendus peenikese loogaga. Selliste lookade puhul jäi vähe ruumi sisselõigetele ja kunstilisele puulõikele. Sel ajal kujutati musta värvi loogal värvikirevaid naturalistlikke lillekimpe. Kokkuvõttes halvenes sel ajal maitse ja asi läks koguni niikaugele, et ühevärviline look kaunistati lihtsalt erivärviliste lintidega.

W. Winansi troika

Troika loogakellad ja kuljused ning sedelgakellad

Eesti rahva kultuuris tunneme me loogakella aisakella nime all. Aga kui juttu tuleb Vene troikast, siis peaks kasutama sõna "loogakell", sest troikarakendis kinnitati loogakellad nahkribaga loogahobuse looga ülemise osa külge.

Posti-loogakell võeti kasutusele Venemaa keisririigi senati kindral-prokuröri vürst Aleksandr Vjazemski (Александр Алексеевич Вяземский, 1727−1793) ettepanekul 1770. aastal. Esialgu üritati Venemaa postipoistele õpetada ka postisarve kasutamist. Selleks kutsuti kohale koguni Klaipedast pärit postipoiss, kelle ülesandeks oli õpetada oma Peterburi kolleegidele postisarve kasutamist. Aga postisarve kasutuselevõtmine edenes visalt – Venemaa postipoisid armastasid teatada oma kohalejõudmisest endiselt vilega. Neid trahviti küll selle eest, aga ikkagi läks nii, et postisarv jäi pelgalt sümboolseks elemendiks Venemaa postitalituses.

Loogakellad võeti Venemaa postipoiste poolt suure vaimustusega omaks ja need asendasid edukalt postisarve. Venemaal räägiti loogakellade kohta rahvalikke legende: postipoisikellad pärinevat Novgorodi veetše kella tükkidest. Seega sümboliseeris loogakell rahvale vabadust ja sõltumatust.

Venemaa kõige kuulsam loogakellade valmistamise keskus oli Valdai. Valdai loogakellade edu põhjuseks oli see, et Valdai asus Peterburi ja Moskva postitee keskel. Aastatel 1817–1834 sai see tee esimese kõvakatte.

Troika looga külge kinnitati reeglina kolm loogakella: looga keskele kinnitati suurem kell ja tema kõrvale seoti väiksemad. Loogakellad valmistati vasesulamist .Kaasajal loetakse parimaks kirikukella sulamiks sellist pronksi, mis koosneb 78–80% vasest ja 20–22% tinast, ning lisandeid on mitte üle 1-2% (vastutusrikastel juhtudel ei tohi olla üle 1% lisandeid). Loogakellad jagunesid tüüpideks, eri tüüpe iseloomustas vorm ja kella seina paksus. Tihti said loogakellad valamise käigus omale numbri. Ühesugust tüüpi loogakellasid eristasid numbrid. Numbrid iseloomustasid loogakella läbimõõtu ja kõrgust: mida suurem oli number, seda väiksem oli kella suurus. Mõnedel loogakelladel oli peal märge С серебром ('hõbedaga'). Loogakellade spektraalanalüüs on aga näidanud, et hõbeda sisaldus loogakellades, millel oli märge С серебром on enamvähem samasugune kui neil, millel polnud seda märget. Hõbeda kogus sulamis oli nii väike, et see näitab, et hõbe oli sulamisse sattunud lisandina (venekeelne sõna примесь 'lisand' tähendab siin metallivalu tehnoloogilises protsessis sulamisse sattunud metalli). On pakutud välja palju seletusi, mida tähendas loogakelladel märge С серебром. Kõige tõenäolisemaks peetakse versiooni, et loogakellad olid alguses hõbetatud. Aja jooksul on hõbedakiht kelladelt ära kulunud, kuid kiri С серебром on säilinud. Sellepärast nimetati preiskurantides (Venemaa keisririigis nimetati hinnakirja preiskurandiks) loogakellasid kollasteks ja valgeteks. Valged loogakellad olid meie versiooni järgi hõbetatud, kollased aga hõbetamata.

Kuljuserihma külge kinnitati 7, 9 või 11 kuljust. Kuljused valmistati vasesulamist. Vasesulamist kuljuseid oli mitut tüüpi. Valmistati kollaseid (hõbetamata) ja valgeid (hõbetatud) kuljuseid. Vasesulamist kuljuste tüüpe tähistati numbritega; mida suurem number, seda suurem oli kuljuse suurus. Kõige väiksemad hobuse kuljuserihma kuljused kandsid numbreid 1 kuni 4/0, kõige suuremad kuljused numbreid 7 kuni 14. Rauast valmistatud kuljustel oli numeratsioon vastupidine: kuljuse suurenedes number vähenes kolmest või kahest kuni üheni või nullini.

Kõige hiljem võeti kasutusele sedelgakellad – siis, kui troikasõidu kultuur hakkas juba hääbuma. Pole täpselt teada, kas see toimus 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses. Sedelgakellade kohta on teada, et Moskva voorimehed sõitsid nendega veel 1930. aastatel. Troikarakendis kasutati sedelgakellasid priipassi hobuste sedelgate küljes.

Sedelgakella heliorgan oli metallist (pronksist või terasest) sfääriline 6–8 cm läbimõõduga poolkera, mille sees olid heli tekitavad tilad. Valmistati kahe, kolme ja koguni nelja helielemendiga sedelgakellasid. Kolme või nelja helielemendiga sedelgakella kaunistuselemendiks oli varda otsas tiibu sirutav kotkakuju või lüüra ja hobusejõhvidest valmistatud tutid.

Ilulindid

Troika hobuste lakkadese punutakse värvilised lindid. Lintide värvus valitakse nõnda, et need sobiksid rakmetega. Lakkadesse punutud lindid annavad troikale võluva väljanägemise.

Pinded

Pinded peavad olema sellist värvi, et nad sobiksid troika rakmetega.

Troikade võistlused tänapäeval

Troikade võistlused koosnevad kahest osast, troikade vigursõidust ja võidusõidust. Suvel rakendatakse troika spetsiaalselt valmistatud nelja rattaga võidusõiduvankri ette. Talvel rakendatakse troika spetsiaalse troikasaani ette. Venemaal valmistatakse troikade jaoks spetsiaalseid saane.

Troikade vigursõit

Troikade vigursõit toimub 200 × 20 meetrisel, ristkülikukujulisel alal. Troika peab sellel alal tegema kohustuslikud vigurelemendid ettenähtud skeemi järgi. Kutsar ja tema kaks abilist riietuvad tavaliselt traditsioonilistesse Vene rahvariietesse. Mehed riietuvad suvel Vene rahvariietele iseloomulikku särki, püksid on ilusti saapasääres. Peas on Vene rahvariietele iseloomulik nokkmüts. Troika kutsar võib mütsi külge kinnitada tuti või lille. Naised kannavad sarafani ja peas on neil kokošnikud või mõnikord lillepärjad. Talvel kannab vigursõidu ajal kutsar uhket tulup-kasukat, mille peale on seotud lai vöö ja peas on tal karvamüts ning käes on kindad. Kui talvel istuvad saani tagaistmel vigursõidu ajal nais- või meesabilised, siis riietuvad nad ka talvistesse Vene rahvariietesse. Vigursõidu ajal istuvad ekipaažis kaks abilist, kellel on keelatud osa võtta troika juhtimisest. Kutsar ei tohi vigursõidu ajal kasutada piitsa.

Troikade võidusõit

Troikade võidusõit toimub 1800-meetrisel distantsil. Ühe sõidu ajal lastakse rajale korraga ainult neli troikarakendit. Selle piiranguga soovitakse vältida kokkupõrkeid ja muid ebameeldivusi. Võidusõidu ajal riietuvad troikajuht ja ta kaks abilist spetsiaalsetesse võidusõidukombinesoonidesse, peas on neil kiivrid ja jalas mugavad jalatsid. Võidusõidu ajal peab ekipaažis olema troikajuht ja tema kaks abilist. Võidusõidu reeglid näevad ette seda, et troikajuht juhib loogahobust ja tema abilised juhivad priipassi hobuseid. Piitsa võib kasutada ainult troikajuht.

Troika väljaõpetamine

Traavlite valik

Hobused rakendatakse troika rakendisse ainult alates 4.–5. eluaastast. Sest sellises vanuses on traavleid juba treenitud ja katsetatud hipodroomidel traavlikäruga ning loogarakendis (Venemaa autorid nimetavad loogarakendid Vene rakendiks). Troikad mille eesmärk on sport, seal valitakse hobused nõnda, et nad oleksid sama stiili. See tähendab seda et hobused valitakse troikarakendisse nõnda, et nad oleksid enamvähem ühte värvi ja suurusega. Ning vanus oleks ka enamvähem samasugune. Tähtis on see, et troikas olevatel hobustel oleks omavahel hea läbisaamine.

Esimest korda troika rakendis

Enne troikarakendisse panekut priipassi hobuseid kordestatakse või õpetatakse töötama saduldatuna, nii et hobune on rakendatud troika sorirakmetesse. Seda tehakse selleks, et priipassi hobune harjuks rakmetega. Enne troika rakendisse panekut hobuseid harjutatakse loogakelladega ja kuljuste helinaga. Ning hobuseid harjutatakse voogavate ja lipendavate erivärviliste troika kaunistus lintidega. Ja harjutatakse vilega ning hõigetega toime tulema. Alguses rakendatakse hobused üheviisi rakendisse ja hobused töötavad eraldi, kuid üksteise lähedal . Enne seda, kui hobused pannakse kõik korraga Vene troika rakendisse, peab kutsar olema veendunud, et loogahobuse valik on õige. Selleks rakendab ta loogahobuseks valitud hobuse saani või tarantassi ette ja sõidab temaga ühe nädala või kaks nädalat. Sõita tuleb loogahobusega eri allüüre.

Esimest korda kolme hobuse rakendamisel troika rakendisse väsitatakse loogahobust natukene aega ekipaaži ees sõites. Aga priipassi hobuseid kordestatakse pool tundi, ajades neid ringi joostes traavi ja galoppi. Seda tehakse selleks, et nad poleks rakendisse paneku ajal väga tulised ja närvilised. Ja seejärel rakendatakse nad ettevaatlikult troikarakendisse. Seejärel võtab kutsar loogahobuse ja priipassi hobuste ohjad kätte. Priipassi hobuseid võivad juhtida ka kaks ekipaaži istunud abilist – kumbki juhib omapoolset priipassi hobust. Abilised, kui nad ei istu veel kutsari taga, võivad joosta priipassi hobuste kõrval, ja kui näevad et kõik on korras, istuvad ekipaaži.

Troika Eestis

1893. aasta 7. juulil ilmunud Лифляндские губернские въедомости, mille number oli 74, mainib troikat seoses sellega, et lehes avaldati vene, saksa ja eesti keeles Tartu linna voorimeestele esitatud uued nõuded. Lehe eestikeelses osas kandsid nõuded pealkirja: "Reeglid Jurjewa linna woorimeestele". Sõna "troika" esineb voorimeestele esitatud nõuete kolmandas punktis:

3) Kutsar sab politseist sõidokarti; ühhe hobuse woorimehed ei tohi, kahhe hobuste troskadega sõita, aga kahe hobuse woorimeestel on kül se õigus, kaa ühe hobuse troskat sõitma sada. Kutsarid kes troikasid ja suurembad sõidud söidawad peawad kaa Politseist endale sõidu karti muretsema.

Baltisaksa üliõpilase Clas von Rammi mälestustes meenutatakse Vene keisririigi aegse Tartu Ülikooli baltisaksa üliõpilaste talviseid troikasõite järgmiselt: „Uljaid saanisõite troikaga mööda Emajõge kihutades." Vene keisririigi ajal oli troikadega sõitmine moes, näiteks Tartu voorimees hüüdnimega Vana Naelapea võis korraga välja panna kolm või neli troikat.

Petserimaal sõideti troikadega kuni 1940. aastani Petseri linnas võinädalal – tol ajal kuulus troikadega sõitmine võinädalal petserimaalaste võinädala tähistamise kultuuri juurde. Petseri linnas sõitsid võinädalal hobusaanidega noored poisid ja tüdrukud. Petserimaal oli levinud rahvapärimus, et mida pikemad sõidud tehti hobustega võinädalal, seda pikemaks kasvab suvel põllupeal harilik lina.

1983. aastal, kui tähistati Tallinna hipodroomi 60. aastapäeva, demonstreeriti hipodroomi juubelipidustustel kolme pruuni traavli täkuga klassikalist troikat. Kui 2006. aasta 18. juunil tähistati Tori hobusekasvanduse 150. aastapäeva, siis seal näidati ka troikat.

Baltisaksa kunstniku Oskar Georg Adolf Hoffmanni pilt "Saanisõit". Troikat juhtiva postipoisi müts on tüüpiline Venemaa Keisririigi aja postipoisi punase ülaosaga müts

Varia

Eesti NSV-s valmistas Liviko viina Сибирская водка (eesti keeles 'Siberi viin'). Viin oli 45% ja pudel pooleliitrine. Viinapudeli etikett oli venekeelne. Etiketil oli kujutatud talvist Vene troikat kihutamas majade taustal.

Vaata ka

• Orlovi traavel

Kirjandus

• Татьяна Константиновна Ливанова. "Лошади". Москва: издательство Астрель, 2004 ISBN 5-17-005955-8
• Т. К. Ливанова, М. А. Ливанова. "Все о лошади". Москва: издательство АСТ-ПРЕСС СКД, 2003 ISBN 5-94464-059-6
• А. А. Ганулич, А. М. Ползунова. "Лошадь в русской упряжке: Основы сборки и управления". Москва: издательство Аквариум-Принт, 2016, ISBN 978-5-4238-0321-6
• А. Ганулич, А. Ползунова. "История Центрального московского ипподрома: Традиции и современность". Москва: издательство Аквариум Принт, 2015 ISBN 978-5-4238-0288-2
• А. К. Ганулич. "Слышен звон бубенцов издалека…". Москва: издательство Советская Россия, 1990, ISBN 5-268-00817-X
• Виктор Семенович Моня. "Мчатся тройки по России: колокола, колокольчики и бубенчики". Санкт-Петербург: издательство Серебряный век, 2008, ISBN 978-5-902238-42-3
• Публ. и авт. вступ. ст. О. В. Фомина "Каталог русской упряжи: Шорная торговля И. И. Климова". Москва: издательство Грифон, 2014, ISBN 978-5-98862-163-8
• Ласков Арнольд Аркадьевич, Кошаров Анатолий Никитич, Соколов Юрий Анатольевич, Гусев Юрий Петрович, Ковешников Валентин Сергеевич, Карелин Алексей Иванович, Анашина Наталья Васильевна, Фомин Андрей Борисович, Ремизов Алексей Алексеевич, Фомина Ева Львовна. "Коневодство. Справочник". Москва: издательство Колос, 1992 ISBN 5-10-002006-7
• Н. И. Владинец, Л. И. Ильичёв, И. Я. Левитас, П. Ф. Мазур, И. Н. Меркулов, И. А. Моросанов, Ю. К. Мякота, С. А. Панасян, Ю. М. Рудников, М. Б. Слуцкий, В. А. Якобс; под общ. ред. Н. И. Владинца и В. А. Якобса. "Большой филателистический словарь". Москва: издательство Радио и связь, 1988 ISBN 5-256-00175-2
• Шангина Изабелла Иосифовна. "Русский традиционный быт. Энциклопедический словарь". Санкт-Петербург: издательство Азбука-классика, 2003 ISBN 5-352-00337-x
• Шангина Изабелла Иосифовна, "Русский народ. Будни и праздники. Энциклопедия" Санкт-Петербург: издательство Азбука-классика, 2003 ISBN 5-352-00650-6
• Борис Викторович Раушенбах, Юрий Васильевич Пухначев. "Колокола: История и современность". Москва: издательство Наука, 1985
• Александр Николаевич Вигилев. "История отечественной почты" (Вторая часть). Москва: Издательство Связь, 1979
• А. К. Ганулич. "Поддужный колокольчик", журнал "Наука и жизнь", номер журнала 7, 1982 год, Москва: издательство Правда, ISSN 0028-1263
• А. К. Ганулич. "Русская троечная упряжь – музыкальный инструмент", журнал "Наука и жизнь", номер журнала 12, 1983 год, Москва: издательавда Правда, ISSN 0028-1263