Sedelgas
Sedelgas (vene sõnast седёлка, mille sisevorm on 'sadulake') on hoburakendi osa.
Sedelgas võeti vene eeskujul Eestis ja Lätis kasutusele 19. sajandil, ta oli vajalik pikematel sõitudel või vedudel. Lääne- ja Saarte murdes nimetatakse sedelgat telka.[1]
Sedelgas oli kahest vildiga vooderdatud puuplaadist ning neid puidust või metallist kaarega ühendav hobuseriist. Ta kinnitati hobuse turja taha seljale sedelgavööga. Sedelgarihmaga, mis toetus sedelgale läbi metallaasade, reguleeriti aiste ja rangide asetust ning välditi nende loksumist.[2] Sedelga ülesanne oli osa koorma raskust üle kanda hobuse seljale ning hoida range õigel kõrgusel, et need hobuse kaela ülaosa ei rõhuks ega hõõruks. Sedelgarihma abil sai ka koormat pidurdada.
Tänapäeval kasutatakse spetsiaalset käepidemega sedalgat abivahendina ilma sadulata ratsutamisel. Sedelga külgedel olevate rõngaste külge on võimalik kinnitada ka jalused.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2000. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn. Lk 261.
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn, AS Pakett trükoda. Lk 190
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Sedelgas, Eesti Põllumajandusmuuseum [1]