Torgu Apostel Johannese kogudus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Torgu Apostel Johannese kogudus oli aastatel 18491944 Saaremaal Torgu vallas IIde külas tegutsenud õigeusu kogudus.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Saaremaal algas soovijate üleskirjutamine õigeusku siirdumiseks 9. juunil 1846.

Torgu apostel Johannese õigeusu kogudus avati eestlastele 22. novembril 1849 Tiirimetsa Kristuse Sündimise kogudusest eraldamise teel [1]. Torgu õigeusu koguduse esimene vaimulik oli preester Kosma Muraveiski ja pühitseti ametisse Riia ja Miitavi ülempiiskopi Platon I poolt 25. oktoobril 1850 Torgu mõisa puuhoones. Koguduse liikmeid oli algaastail 341 inimest. Kuni 1854. aastani peeti jumalateenistusi üürihoonetes. Koguduse elus toimus aastatel 18541856 oma preestri puudumise tõttu seisak. Alates 1. juunist 1856 toimusid jumalateenistused Torgu mõisa puuhoones. Koos kirikuameti ruumidega tasuti üüri 250 rubla aastas. Kogudus kasutas alates 26. septembrist 1868 kirikuks kohandatud vana hoonet. Torgu kroonumõisa maadest eraldati kogudusele kiriku ja kirikuteenrite hoonete ehitamiseks ning kalmistu rajamiseks kokku üle 100 tiinu maad. Torgu õigeusu kirik ehitati tüüpprojekti järgi 1873. aastal ja pühitseti Riia ja Miitavi ülempiiskop Veniamini (Karelin)) poolt apostel Johannese auks.

1944. aasta sügisel sai kirik mürsutabamuse tagajärjel rängalt kannatada. Sõda pillutas laiali ka enamuse koguduse liikmetest: kes sai surma, kes küüditati, kes põgenes.

Nõukogude okupatsioonivõimu survel vähenes alates 1944. aastast[2] Saare- ja Muhumaal õigeusu vaimulike ja koguduseliikmete arv järsult. Valitsev võim pooldas eestlaste üleminekut õigeusu kirikust luteriusu kirikusse, et kontrollida uskkondi n-ö rahvuslikul alusel ehk siis venelastele õigeusk ja eestlastele luterlus.

9. septembril 1948 esitas praost Viktor Lind Eesti Piiskopkonna Nõukogule taotluse taastada Torgu Apostel Johannese kogudus ning võtta kasutusele säilinud kogudusemaja.

Vene Õigeusu Kiriku (VÕKN) usuasjade volinik selleks luba ei andnud. Usuasjade volinik "soovitas" liita Torgu koguduse liikmed Kuressaare Püha Nikolai kogudusega, kiriku varad natsionaliseeriti.

Praegu toimuvad Torgu piirkonnas õigeusu preestri talitused vastavalt vajadusele. Hingepalvus peetakse üks kord aastas Torgu kalmistul.

Torgu Apostel Johannese kirik asub Iide külas ja on tänapäeval varemeis. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik kavandab 2017. aastal kirikuvaremete ümbruse hooldustöid koos infotahvli paigaldusega.

[3] Koguduses teeninud vaimulikud[muuda | muuda lähteteksti]

  • pr Kosma Muraveiski
  • pr Joann Skoropostižnõi
  • pr Aleksander Kudrjavtsev
  • pr Peeter Festinski
  • pr Sergei Bõstrov
  • pr Peeter Požerevitski
  • pr Mihail Prooses
  • pr Joann Preobraženski
  • pr Mihail Prooses
  • pr Joann Tölp
  • pr Jakob Endrikson
  • pr Vassili Russ/Tammistu
  • üpr Vassili Ristkok
  • pr Matvei Oolma
  • pr Konstantin Kaus
  • pr Vassili Raavel

Koguduses teeninud köstreid[4][muuda | muuda lähteteksti]

  • Matteus Olman
  • Tadeus Puusepp
  • Gabriel/Garril Lindenberg
  • Madis/Maxim Mölder
  • Joann/Jaan Sepp
  • Emilia Oolma
  • Mefodi/Hristanof Kuldsaar
  • Konstantin Saar

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Tiirimetsa Kristuse Sündimise kirik

Torgu Apostel Johannese kirik

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Torgu Apostel Johannes kirik

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Õigeusu kirikutes (kogudustes) teeninud vaimulike nimekiri”. Tallinn, 1975. Koostaja preester August Kaljukosk. EAA.5437.1.64
  • "Eesti õigeusk X–XXI saj". Entsüklopeediline teatmik. Koostaja Vladimir Iljaševitš. Tallinn, 2014 (vene keeles), lk 527
  • Andrei Sõtšov. "Eesti õigeusu piiskopkond nõukogude religioonipoliitika mõjuväljas 1954–1965".
  • Anu Raudsepp. “Riia Vaimulik Seminar 1846–1918”. Tartu, 1998, lk 94-150
  • David Papp. “Eesti apostliku õigeusu vaimulikud“ – Biograafiline leksikon (16.–20. saj). EAA. 5410.1. 247–249
  • “Eestimaa uusmärtrite elulood”. Koostaja ülempreester Andreas Põld. Pärnu, 2013, lk 3-6; 7-8
  • Martin Toon. “EAÕK Kuressaare Püha Nikolai koguduse ajalugu”. Kuressaare, 1997, lk 37-41
  • Andrei Sõtšov. "Eesti õigeusu piiskopkond Stalini ajal aastail 1945–53". Tartu, 2004, lk 34-40; 51-57
  • Jaanus Plaat. "Saaremaa kirikud, usuliikumised ja prohvetid 18.-20.sajandil". Tartu, 2003, lk 75-85
  • Toomas Schvak. "Eesti õigeus kiriku lugu !9. sajandist tänaseni". Artikkel kogumikust "Mitut usku Eesti IV". Tartu Ülikooli Kirjastus. Tartu, 2015, lk 40-46
  • Jaanus Plaat/Arne Maasik."Õigeusu kirikud, kloostrid ja kabelid". Eesti Kunstiakadeemia. Tallinn, 2011, lk 760

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]