Tiirimetsa Kristuse Sündimise kogudus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Tiirimetsa Kristuse Sündimise kogudus on endine õigeusu kogudus Saaremaal, mille kodukirik oli Tiirimetsa Kristuse Sündimise kirik.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi keskel Liivimaal alanud usuvahetusliikumise ajal tekkis Anseküla kihelkonda luteri kogudusele lisaks ka apostliku õigeusu kogudus. Aastatel 1846–1848 salviti siin õigeusku 304 inimest, seega 15% kihelkonna elanikest.

Üks Saaremaa väiksemaid õigeusukogudusi – Anseküla Kristuse Sündimise kogudus – asutati Riia Sinodi otsusega aprillis 1848. aastal ja see hõlmas peale Anseküla kihelkonna ka Abruka saart.

Esimene jumalateenistus peeti Tiirimetsa mõisa küünis 21. novembril 1847. aastal preester Joann Veleiski poolt, kes teenis kogudust kuni 1850. aastani. Seejärel rajati kirik ja koolihoone Järvele, Niidiotsa talu maadele ning koguduse kasvades rajati kihelkonna õigeusu keskuseks Tiirimetsa. Uus kirik valmis 1873. aastal ja pühitseti Kristuse sündimise auks.

1913. aastal oli koguduses 599 ja 1933. aastal 244 liiget.

1919. aastal sai kogudus endale uue nime – Tiirimetsa Kristuse Sündimise kogudus. Koguduse maad reformiti koos Tiirimetsa mõisaga 1920. aastal ja asundati 1921. aastal, rajati ka Läätsa ja Salme küla vahele Massinõmme kalmistu, mis on aktiivses kasutuses tänaseni.

Enamik Tiirimetsa koguduse preestreid ja köster-kooliõpetajaid oli Riia Vaimulikust Seminarist saadud hea haridusega ning osales aktiivselt kohalikus elus.

Koguduse jaoks saatuslik aeg algas Teise maailmasõjaga. Nõukogude ja Saksa sõja ajal maeti suvel 1941 kiriku müüride äärde lahingutes hukkunud Saksa sõdureid. Saksa sõjavägi rekvireeris 1943. aastal kirikukellad. Sügisel 1944 maeti kirikuaeda hukkunud Nõukogude sõdureid.

1944. aastal rüüstasid kiriku Nõukogude sõjaväelased. Viimane jumalateenistus kirikus peeti 1. oktoobril 1944, seejärel võõrandas Nõukogude sõjavägi kirikla hooned ja varad.

Pärast sõda taastati kogudus 1945. aastal. Kogudus oli vähenenud 50 inimeseni, ülempreester Vladimir Paivel oli sunnitud elama Lümandas. Kirikuhoone kordategemiseks oleks kulunud kuni 30 000 rubla, seega puudusid kogudusel hoone uuesti kasutuselevõtmiseks majanduslikud võimalused.

Kogudus likvideeriti ametlikult 26. juunil 1952 VÕKNi usuasjade voliniku P. Kapitonovi avalduse alusel. Likvideerimise peapõhjendusena toodi kirikuhoone puudumine. Riigimakse koguduselt ei nõutudki, kuna kohalikud võimuorganid ei tundnud hääbuva koguduse vastu mingit huvi.

Koguduse preestrid[muuda | muuda lähteteksti]

Joann Veleiski, Pjotr Festinski, Aleksei Bellavin, Kirill Venger, Vassili Hvoinski, Martin Podrjadtšikov, Andronik Teppaks-Pavlov, Nikolai Lebedev, Aleksander Tamm, Aleksander Vassiljev, Vsevolod Mutovozov, köster-preester Timoteus Roi. Ülempreester Vladimir Paivel oli koguduse viimane preester – ta teenis kogudust aastatel 1898–1900 ja uuesti 1913–1952.

Koguduse koolid[muuda | muuda lähteteksti]

Usuvahetusliikumise algusjärgus kinnitas Vene keiser 25. aprillil 1845 instruktsiooni, mis nägi ette usuvahetajatele õigeusu kirikute juures kihelkonnakoolide loomist.

Kalmistud[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]