Mine sisu juurde

Thomas Pynchon

Allikas: Vikipeedia
Thomas Pynchon Ameerika Ühendriikide mereväes. Autor Albert Love Enterprises, 1955

Thomas Ruggles Pynchon (sündinud 8. mail 1937 Glen Cove'is New Yorgi osariigis[1]) on Ameerika Ühendriikide kirjanik. Ta on üks tunnustatumaid postmodernistlikke kirjanikke.[viide?]

Ta on võitnud National Book Awardi 1974. aastal romaani "Raskusjõu vikerkaar" ("Gravity's Rainbow") eest.[2] Ta on tuntud eraklikkuse poolest: ei ole kunagi andnud ühtegi intervjuud ning on vältinud fotodele jäämist.[3]

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Pynchoni erakliku eluviisi tõttu ei teata tema elukäigust kuigi palju. Tema isa Thomas Ruggles Pynchon Sr. oli tööstusettevõttes ülevaataja. 16-aastaselt lõpetas Pynchon Oyster Bay gümnaasiumi ning hakkas Cornelli Ülikoolis tehnilist füüsikat õppima. Kuigi Pynchon oli koolis edukas, jättis ta õpingud pärast esimest kursuust pooleli ning astus mereväkke. Mereväes Vahemerel ning Suessi kriisis kogetu mõjutasid tema hilisemate teoste kirjutamisel. Hiljem ta naasis Cornelli ülikooli ja lõpetas selle 1959. aastal inglise filoloogia erialal bakalaureusekraadiga.[2] Umbes sel ajal ilmusid tema esimesed lühijutud ning ta tegi katset kirjutada ooperilibretot. Kuulduste järgi võttis ta ülikoolis olles osa ka ühest Vladimir Nabokovi juhendatud kursusest, kuid Nabokov ise pole seda kinnitanud.[1]

Pärast ülikooli töötas ta lühikest aega Boeingus ja elas Seattle'is, kus lõpetas ka oma esikromaani "V", mis ilmus 1963. aastal. Seejärel olevat ta elanud Californias, Mehhikos ja Oregonis. 1965. aastal ilmus tema teine romaan "The Crying of Lot 49" ning 1973. aastal suurteos "Raskusjõu vikerkaar".

1960. aastate lõpu ja 1970. aastate alguse loominguliselt viljakale perioodile järgnes mitmekümneaastane paus. Selle jooksul avaldas Pynchon ainult ühe teose, varasemate lühijuttude kogumiku "Slow Learner". Kogumiku autobiograafiline sissejuhatus on teadaolevalt ainus kord, kus Pynchon on avalikkuse ees oma elu ja mõtteid kommenteerinud.[2] 1990. aastatel ilmusid romaanid "Vineland" ja "Mason & Dixon".[1]

1996. aastal sai ajakirjanik Nancy Jo Sales teada Pynchoni elukoha New Yorgis, kus ta elas koos naise ja pojaga. Pynchon jäi mitmele fotole ning ta üritas asjata võidelda fotode ilmumise vastu. Sellegipoolest on Pynchon ka vabatahtlikult avalikkuse ette astunud. 2004. aastal kujutati teda animasarja "Simpsonid" kahes jaos, kus Pynchon oma tegelaskujule peale rääkis.[2] 2006. aastal ilmus temalt romaan "Against the Day"[3], 2009. aastal "Inherent Vice" ja 2013. aastal "Bleeding Edge".[4]

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Varajased lühijutud

[muuda | muuda lähteteksti]

Pynchon hakkas lugusid kirjutama keskkooliõpilasena. Oyster Bay keskkooli ajalehes ilmus tema esimene lühijutt "Voice of the Hamster", mis parodeeris inglise kuulsat ajaloolist poeemi "Sir Gawain and the Green Knight". 1959.–1964. aastal kirjutas Pynchon kuus juttu: "The Small Rain", "Low-lands", "Entropy", "Under the Rose", "The Secret Integration" ja "Mortality and Mercy in Vienna". Need kõik peale viimase sisaldusid ka tema 1984. aastal ilmunud lühijutukogumikus "Slow Learner".[1]

"V"

[muuda | muuda lähteteksti]

Mereväest saadud kogemuste abil valmis Pynchoni esimene romaan "V". Teos ilmus 1963. aastal ning suure menuga võitis Faulkner Foundationi auhinna. Teose narratiiv on jaotatud kaheks: esimese peategelane on mereväelane Benny Profane ja tegevus leiab aset 1950. aastate New Yorgi boheemlaste kommuunis; teise peategelane on Herbert Stencil ja kajastatakse kriisiolukordi Euroopas ja Aafrikas 20. sajandi esimesel poolel, kusjuures tegevuspaigad vahelduvad Namiibiast Pariisini.[1]

"The Crying of Lot 49"

[muuda | muuda lähteteksti]

Pynchoni teine romaan avaldati 1965. aastal.[1] Teos ilmus Ameerika Ühendriikide 1960. aastate paranoilises õhkkonnas ning sai samuti palju mõjutusi hipiliikumisest. Teose põhitemaatika on paranoia: peategelane Oedipa Maas avastab end võimaliku vandenõuteooria keskmes. Sealjuures ei ole kindel, kas vandenõuteooria on tegelik või peategelase hulluse kujutlus.[5] Teos võitis Rosenthal Foundationi auhinna.[1]

"Raskusjõu vikerkaar"

[muuda | muuda lähteteksti]

"Raskusjõu vikerkaar" ilmus 1973. aastal.[1] Teost peetakse üheks õnnestunumaks postmodernistliku kirjanduse ja maksimalistliku romaanitüübi näiteks.[6] Tegevuse sündmustik toimub Euroopas teise maailmasõja viimastel aastatel. Peategelane Tyrone Slothrop, Ameerika sõdur Suurbritannias, otsib mõistatuslikku Saksa raketti ja põgeneb eri riikide luureorganisatsioonide eest. Teose pealkiri sümboliseerib sõjaraketi lasketelje parabooli.[7] Teos võitis National Book Awardi ning oli nomineeritud ka Pulitzeri preemiale.[1]

Hilisem looming

[muuda | muuda lähteteksti]

1990. aastal ilmus Pynchoni romaan "Vineland", mille peategelane on vananev hipi oma tütrega. Teos valmistas kriitikutele pettumust, kuna Pynchon ei olnud mitukümmend aastat uut teost avaldanud ning "Vineland" erines tema varasemast loomingust.[8] Romaan "Mason & Dixon" ilmus 1997. aastal. Teos on ajalooline romaan 18. sajandi astronoomist Charles Masonist ja tema partnerist, maamõõtja Jeremiah Dixonist ning nende ühisest ettevõtmisest, mille käigus tõmmati piir Ameerika Ühendriikide Marylandi ja Pennsylvania osariigi vahele.[9] 2006. aastal ilmus Pynchoni romaan "Against the Day". Romaan käsitleb esimest maailmasõda ja sellele eelnenud sündmusi.[10]

2009. aastal ilmunud "Inherent Vice" on detektiivromaan, mille tegevus toimub 1960. aastate hipiliikumise keskuses Californias.[11] Pynchoni romaan "Bleeding Edge" ilmus 2013. aastal. Teos käsitleb 11. septembri terrorirünnakuid Ameerika Ühendriikides ning selle mõju Ameerika ühiskonnale.[4]

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "V" (1963)
  • "The Crying of Lot 49" (1965)
  • "Gravity's Rainbow" (1973); eesti keeles: "Raskusjõu vikerkaar", Koolibri, 2017, tõlkinud Olavi Teppan[12]
  • "Slow Learner" (1984)
  • "Vineland" (1990)
  • "Mason & Dixon" (1997)
  • "Against the Day" (2006)
  • "Inherent Vice" (2009)
  • "Bleeding Edge" (2013)
  • "Shadow Ticket" (2025)

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 Dalsgaard, Inger H., Luc Herman, Brian McHale (eds). 2012. The Cambridge Companion to Thomas Pynchon. New York: Cambridge University Press.
  2. 1 2 3 4 Cowart, David. 2011. Thomas Pynchon and the Dark Passages of History. Athens, Georgia: The University of Georgia Press.
  3. 1 2 Jury, Louise. 2011. A literary recluse: The mystery of Pynchon. Independent, 17 August 2006.
  4. 1 2 Kakutani, Michiko. 2013. A Calamity Tailor-Made for Internet Conspiracy Theories. The New York Times, September 10.
  5. ↑ Meinel, Tobias Julian. 2010. The Reader’s Progress: Thomas Pynchon’s Novels as Allegories of Critical Reading Practices Since 1945. Tuscaloosa, Alabama: University of Alabama Libraries.
  6. ↑ Herman, Luc, Robert Hogenraad, Wim van Mierlo. 2003. Pynchon, postmodernism and quantification: an empirical content analysis of Thomas Pynchon's Gravity's Rainbow. Language and Literature, 12: 1, 27–41.
  7. ↑ Locke, Richard. 1973. One of the Longest, Most Difficult, Most Ambitious Novels in Years. The New York Times, March 11.
  8. ↑ Meinel, Tobias. 2013. A Deculturated Pynchon? Thomas Pynchon's "Vineland" and Reading in the Age of Television. Amerikastudien/American Studies, 58: 3, 45–464.
  9. ↑ Kakutani, Michiko. 2012. Vintage Pynchon Goes Electronic. The New York Times, June 21.
  10. ↑ Menand, Louis. 2006. Do the Math. The New Yorker, November 19.
  11. ↑ Lane, Anthony. 2014. Swinging Seventies. The New Yorker, December 8.
  12. ↑ Ala, Janar. 2018. Thomas Pynchoni võimatu mõõtmatus. Postimees, 2. märts.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Thomas_Pynchon&oldid=7170041"