Eesti Noorte Mereklubi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eesti Noorte Mereklubi on Eestis NSV Liidu okupatsiooni ajal asutatud ja peamiselt Tallinnas tegutsenud merendushuvilistele noortele mõeldud riiklik huvikool, kus sügisest kevadeni toimus õppetöö ja suviti toimusid merelaagrid rannas ning sõidud õppelaevadel.

Pärast Eesti taasiseseisvumist klubi tegevus lõppes rahastamise lõppemise tõttu. Klubi baasil moodustati siiski mittetulundusühing Noorte Mereklubi, mis on jätkanud suviseid merelaagreid.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude aeg[muuda | muuda lähteteksti]

1959. aastal alustas Tallinna Pioneeride Palee juures tööd noorte meremeeste ring, millest kujunes 1961. aastal välja Tallinna Pioneeride ja Koolinoorte Palee Noorte Meremeeste Klubi.

1963. aastal lisandusid paadijuhtide ringile motoristide ja signalistide ringid ning klubi kolis Pirita jõel asuvasse laeva. Klubil oli oma laevastik, mis koosnes kaatritest, päästepaatidest ja baaslaevast SBR 107. Järgnevatel aastakümnetel lisandus klubi laevastikku veel mitmeid laevu.

1971. aastast hakkasid toimuma ka regulaarsed merelaagrid, mis aasta pärast said oma kindla asukoha Muhu saarele Simiste külas.

1972. aastal moodustati klubist Vabariiklik Noorte Meremeeste Keskklubi. Erialaringid olid madrus-roolimees, masinist-motorist, laeva radist, laeva elektrik, raadiotehnik, laevamudelite ehitaja, veemootorisport ja allveesport, millele hiljem lisandusid film ja foto, purjetamine, merebioloogia ning meresõiduajalugu. Ringe loodi ka majavalitsuste, koolide ja kolhooside juurde. Täiustati ja remonditi laagripaika Simistes.

Nõukogude perioodi lõpukümnendeil asus klubi baas Tallinnas praeguse Lahesuu sadama läänesopis aadressil Paljassaare tee 6. Baaslaev oli algul auru-kaubalaev Koit. 1980. aasta olümpiamängudeks toodi Tallinna–Helsingi liinile uus reisilaev Georg Ots. Senine liinilaev Tallinn anti üle klubile, kus see sai pärast mõningast kohandamist (näiteks reisijakajuteid ühendati klassideks) klubi uueks baaslaevaks. Laevas oli nüüd piisavalt ruumi ringidele ja seal oli isegi väike lasketiir.

Klubi nimeks sai lõpuks Eesti Noorte Mereklubi. Tegevustes osales juba kuni 700 noort, kellest paljud sirgusid hiljem meremeesteks ja kuni 40 juhendajat. Ringid olid näiteks laevajuhtimine, laevamehaanika, veemotosport, fotoring, bioloogia, raadioside, laevamudelism, allveesport, purjetamine. Suviti toimusid kolmes vahetuses 1-2-nädalased laagrid Simistes ja laevasõidud väikeste õppelaevadega Eesti rannikul. Laagris oli ühes vahetuses 70–90, laevadel korraga umbes 35 õpilast. Laevadega külastati mõnikord ka kaugemaid sihtsadamaid Läänemere ääres Nõukogude Liidus ja välismaal. Viimasena saadi klubile veel üks PTS-tüüpi kalalaev, mis plaaniti ümber ehitada õppelaevaks, kuid tööde valmimiseni ei jõutud.

Viimane klubi direktor nõukogude aja lõpul ja ka iseseisvusaja algusaastail oli Tõnu Meltsas. Õppelaevade kaptenid olid pikemalt Vello Näkk (Junga), Viktor Ude (Juku) ja Ago Laak (Suurlaid).

Taasiseseisvumise järgne aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Mereklubi laevad Kalasadamas

Suurte ühiskondlik-poliitiliste muudatuste tuultes ja riikliku rahastamise vähenemise surve tingimustes oli klubil järjest raskem oma kohta leida ja hoida. Simistes lõpetas 1992. a töö merelaager, mille taristu oli kas maareformiga tagastatav või vallavalitsuse otsusel teise kasutusse minev valdus. Eesti Noorte Mereklubi oli seni allunud otse Haridusministeeriumile. 1994. a allutati klubi (koos teiste Eesti mereharidusasutustega) aga Eesti Mereakadeemiale. Klubi väikesi õppelaevu kasutati edaspidi osaliselt ka merehariduse õppetöös. Väidetavalt polnud aga Mereakadeemia juhtkond eriti rahul klubi töökorraldusega. Klubist ei sirgunud ka enam eriti järelkasvu merendusõppeasutustele. Samuti nägi Mereakadeemia mereklubis suurt eelarvelist kulu ja soovis seda optimeerida.

Seoses eraettevõtluse arenguga nägid Lahesuu sadama omanikud klubi senist asukohta Paljassaares oma plaanides teise funktsiooniga. Klubile tuli hakata otsima uut asukohta. Kaaluti ka kolimist ruumidesse maismaal ja kuluka ning vananenud baaslaeva maha kandmist. Klubi juhtkond seisis sellele vastu, pakkudes ise uueks asukohaks Linnahalli juures ja soovides alluvust Tallinna linnale. 1998. a viidi klubi laevastik Lahesuu sadamast ära Miinisadamasse, kus samal territooriumil asus ühtlasi Eesti merevägi. Riiklikust asutusest sai mittetulundusühing Noorte Mereklubi. Veebruaris 2000 andis Haridusministeerium Eesti Mereakadeemia struktuuriüksuse Eesti Noorte Mereklubi üle Tallinnale. Üleantava vara hulgas oli ka reisilaev Tallinn ning selle ülalpidamiskulud 2000. ja 2001. aastaks.[1] 2000. aastaks oli klubil neli laeva: Tallinn, Suurlaht, Juku ja Junga.

Aastatuhande vahetuse paiku otsustati klubi laevastik kolida tolleks ajaks tühjenenud ja lagunenud vanasse Kalasadamasse Linnahalli kõrval, mis teostati 2000. aasta suveks. Reisilaeva Tallinn asukohana oli näidatud koht Kalasadamas, kus puudus kai.[2] Samas leppis Tallinna linnapea Jüri Mõis kokku Kalasadama ja Ilmarise kvartali omaniku esindaja Ernesto Preatoniga, et laev Tallinn saab Kalasadamas alalise kaikoha.[3] Baaslaeva hakati remontima ja püüti kohandada noorsootööks sobivamaks, kuid siis klubile ootamatult otsustati see koos Jungaga hoopis vanarauaks lõigata. Tallinna Linnavalitsus müüs laeva Tallinn 2001. aastal vanarauaks ja see lammutati samas Kalasadamas 2003. aastal. Junga jõudis aga eravaldusse Soome. Suurlaht ja Juku jäid Tallinna linna omandusse.

Rahastamise lõpetamine ja muutumine suviseks laagriks[muuda | muuda lähteteksti]

2001. aastal koliti klubi tegevus üle 38 aasta täiesti kuivale maale aadressil Uus-Kalamaja tänav 6. 2004. aastal ostis MTÜ Noorte Mereklubi Tallinna linnalt 13 000 krooni eest laeva Suurlaht, mis oli juba üsna viletsas seisus ja sõidukõlbmatu. Klubis tegutsesid edasi laevamudelismiring, meremeeste ring, jungade meisterdamisring ja veemotoring. Samuti tegutsesid vahepeal merenoorkotkad. Suviseks uueks laagripaigaks kujunes Laoküla.

2005. aastal lõpetas Tallinna linn Noorte Mereklubi rahastamise ning klubi oli sunnitud tegevuse lõpetama.[4] Viimane Tallinna linna poolne rahaeraldus oli 170 000 krooni 2005. a märtsis (võrdlusena 2004. a eraldati veel 800 000 krooni), millega lõpetati hädapäraselt jooksev õppeaasta. Klubis oli selleks ajaks kehtestatud ka õppemaks 50 krooni kuus. Kirjas oli viimasel aastal veel 80 õpilast.

Pärast klubi põhitegevuse sulgemist jäi tegutsema veemotoring Harku sõudebaasis ning jätkuvalt on korraldatud suviti noorte seas populaarset merelaagrit Laokülas. Merelaager on üks väheseid Eesti noorte merendusliku huvi rakendamise võimalusi.

Laevastik[muuda | muuda lähteteksti]

  • SBR 107 (1963–1971)
  • kuunar Bakan (ristiti ümber Jungaks; 1964–1972)
  • mootorpurjekas Läänemaa (1965–?)
  • reisilaev Sulak (ristiti ümber Jungaks; 1968–1972; hilisem vetelpäästeseltsi Laine).
  • aurik-kaubalaev Verhojansk (ristiti ümber Koiduks; 1971–1980)
  • STB tüüpi kalapüügitraaler Suurlaid (ristiti 1991 ümber Suurlaheks; 1972–2000, 2004–)
  • STšS tüüpi kalalaev Junga (1972–2000)
  • reisilaev Tallinn (1980–2001)
  • STB tüüpi kalapüügitraaler Juku (1976–2000, ümber ehitatud ja veesatud 1980)

Nimekiri ei pruugi olla täielik, sh loetlemata on väiksemad alused.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Haridusministeeriumi ja Tallinna Linnavalitsuse ühise tegutsemise leping, 8. veebruar 2000
  2. Tallinna Noortelaevastiku asukoha leping. 13. juuni 2000
  3. Deklaratsioon Tallinna Linnavalitsuse ja Kalaranna AS koostöö põhimõtete kohta. 13. juuni 2000
  4. Katrin Mellis. Noorte Mereklubi ringitöö jääb rahapuudusel seisma. Meremees 2005, nr 2

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]