Taitsõ
| Taitsõ | |||||
|---|---|---|---|---|---|
|
| |||||
| |||||
| Elanikke | 2845 (2022) | ||||
|
| |||||
| Koordinaadid | 59° 40′ N, 30° 7′ E | ||||
  | |||||
Taitsõ on alev Venemaal Leningradi oblastis Gattšina rajoonis, Taitsõ linnaasunduse keskus.
Taitsõ asub Peterburist 33 km kaugusel lõunas[1] ja Gattšinast 10 km kaugusel põhjas Peterburi-Gattšina raudtee ääres.
Asulat on esmamainitud 1499 Vadja viiendiku maksuraamatus Staištša nime all. Nimi tähendas algselt allikaid[1].
Teise versiooni järgi on asula saanud nime soomekeelsest sõnast täysi ('täis').
Pärast 1617 läks Taitsõ Stolbovo rahu põhjal Rootsile. Rootsi koostatud Ingerimaa 1704. aasta kaardil on seda nimetatud Staitsahofi mõisaks. Hollandlase Adriaan Schoonebeeki 1705. aasta Ingerimaa kaardil nimetatakse Staisa mõisa.
Põhjasõja ajal vallutas Peeter I kogu piirkonna Venemaale tagasi ja andis Taitsõ Puškini isa vanavanaisale Ivan Mihhailovitš Golovinile. 18. sajandi keskel kuulus Taitsõ Puškini emapoolsele vanavanaisale Abram Hannibalile[1].
1773–1787 ehitati Taitsõ veejuhe (arhitekt mäeinsener F. Bauer), mis varustas näiteks Tsarskoje Selo ja Pavlovski parke veega. Asula lähedal asuvad ka Demidovi allikad (nendest allikatest toitub tänapäeval alevi veevärk) ja krahv Grigori Orlovi järgi nimetatud Orlovi allikad, millest toitub 20. sajandil Taitsõ veejuhtme asemele rajatud Orlovi veejuhe, mida Nõukogude ajal nimetati Volodari veejuhtmeks.
1770. aasta Peterburi kubermangu kaardil mainitakse Taitskoje asulat. Alexander Wilbrechti koostatud 1792. aasta Peterburi kubermangu kaardil on see märgitud Taitsa külana. Sõjaväe peastaabi koostatud 1817. aasta Peterburi ümbruskonna topokaardil on märgitud Taitskaja mõis, mis koosnes 8 talust ja veskist.
1770. aastatel läks Taitsõ mäetöösturi Aleksandr Grigorjevitš Demidovi omandusse[1]. Demidov rajas Taitsõ pargi (110 ha) ja Taitsõ mõisa (1774–1775, arhitekt Ivan Jegorovitš Starov) koos suure hulga abihoonetega, millest enamik ei ole säilinud[1]. 1838 nimetati mõisa Malotaitskajaks, see kuulus titulaarnõunik Kvašnin-Samarinile ning seal elas 32 meest ja 30 naist. 1856 nimetati mõisa tänapäevase nimega Taitsõks, see kuulus kindralmajor Demidovile ja seal elas 87 inimest. Seevastu 1862. aasta seisuga elas Taitsõ mõisas kõigest 15 meest ja 18 naist.
Mõisas on ajutiselt elanud sellised kultuuritegelased nagu kunstnik Semjon Štšedrin (1780. aastad, joonistas ka parki) ja helilooja Nikolai Rimski-Korsakov (1886, kirjutas seal oma III sümfoonia). Nõukogude ajal oli mõisas algul puhkekodu, seejärel oblastihaigla rehabilitatsioonikeskus (Sverdlovi-nimeline sanatoorium). 2009. aastal kuulus see inseneride ühingule.[1]
Taitsõs on raudteejaam.
1915 valmis Taitsõ Aleksiuse kirik (arhitekt Ivan Ekskuzovitš, Nikolai Postnikov). Kirikuaias on Suures Isamaasõjas langenud Nõukogude sõdurite ühishaud.
Taitsõs on Lenini büst (1957, skulptor S. Ahun). Büst kadus 1990. aastatel, praegu on alles ainult postament.
Aleviks sai Taitsõ 1960. aastal.
Taitsõs asub 54. õhukaitsekorpuse staap.