Neuroleptikumid

Allikas: Vikipeedia

Neuroleptikumid on grupp keemilisi ühendeid, mis omavad head ravivat efekti psühhoosile. Tihtipeale võrdsustatakse mõiste neuroleptikum mõistega antipsühhootikum.

Neuroleptikumid on ravimid, mis kõrvaldavad mõtlemishäireid, suruvad maha tajumishäireid, hallutsinatsioone ja sundmõtteid; samal ajal ei teki üldanesteesiat ega kujune tugevat uimasust, kuigi mõningane rahustav ehk sedatiivne toime kaasneb. Nende ravimite toime ühiseks omaduseks on psüühiliste protsesside aktiivsuse pidurdamine, koos sellega aeglustub ka liikumine. Ravi eesmärgiks on nn positiivse sümptomaatika kõrvaldamine. Niinimetatud negatiivset sümtomaatikat vähendav toime on tagasihoidlik, kuid mitte olematu ja ilmneb sõltuvalt konkreetsest isikust, haigusest, ravimist, ravidoosist ja ravi kestusest. Neuroleptikumid jagatakse kaheks üldrühmaks – traditsioonilised ehk konventsionaalsed ehk vanad neuroleptikumid ja uued neuroleptikumid. Mõlemasse rühma kuuluvad ravimid on tegelikult praktikas kasutuses olnud suhteliselt pikka aega.

Neuroleptikumide (nt antipsühhootilised ained) toime raviannustes manustatuna halvendab tähelepanu, vähendab motivatsiooni ning võimetust kogeda naudingut.

Pikaaegsest kasutusest on tingitud tardiivdüskineesia (hiline düskineesia) (pöördumatu liikumishäire).[1]

Jaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Keemiliselt on neuroleptikumid väga erinevad:

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lambert M, Schimmelmann B, Karow A, Naber D (2003). "Subjective well-being and initial dysphoric reaction under antipsychotic drugs – concepts, measurement and clinical relevance". Pharmacopsychiatry 36 (Suppl 3): S181–90.