Eugen Bleuler

Allikas: Vikipeedia
Eugen Bleuler (1857–1939)

Paul Eugen Bleuler (30. aprill 1857 Zollikon15. juuli 1939)[1] oli Šveitsi psühhiaater, kes võttis kasutusele terminid skisofreenia[2][3], skisoidne[4] , autism[5] ja Freudi meelest õnnestunult valitud ambivalentsuse.[6]

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bleuler sündis Šveitsis, Zürichi lähedal Zollikoni linnas jõuka talupidaja Johann Rudolf Bleuler ja tema naise Pauline Bleuleri perre. Pärast arstiteaduskonna lõpetamist 1881. aastal Zürichis asus Waldau psühhiaatriakliinikus tööle Gottlieb Burckhardti assistendina, kes ühena esimestest viis oma haiglas läbi psühhoneuroloogilise operatsiooni.[7] Pärast mõne aastast tööd Bernis Gottlieb Burckhardti käe all (1884) suundus ta õppereisile Prantsusmaale, Saksamaale ja Inglismaale, mille käigus tutvus teiste hulgas tänapäevase neuroloogia isaks peetava Jean-Martin Charcoti ja Emil Kraepelinile neuroanatoomiat õpetanud Bernhard von Guddeniga.[7] Pärast aastast eemalolekut naases Bleuler Zürichisse ning asus praktikandina tööle ülikooli haiglas.

1886. aastal alustas ta Reini jõe saarel endises kloostris Rheinau psühhiaatriakliinikus tööd direktorina. Kliiniku käekäik polnud kiita ja Bleuler soovis sealsete haigete olukorda parandad. 1898. aastal naases ta Zürichisse ja võttis vastu direktori koha Burghölzli ülikooli kliinikus, kus ta rohkem kui kümme aastat tagasi praktikandina oli töötanud.

Bleuler ja Freud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bleuler tundis huvi psühhoanalüütilise introspektsiooni vastu[8] ja kirjutas poolehoidva arvustuse Josef Breueri ja Sigmund Freudi raamatule hüsteeriast (skasa keeles: Studien über Hysterie). Bleuler uskus sarnaselt Freudile mitteteadvustatud keerukate mentaalsete protsesside olemasolusse. Ta julgustas ka oma Burghölzli kliiniku töötajaid alateadvslikesse ja psühhootilistesse nähtustesse süvenema.

Sellele vaatamata leidis ta, et Freudi loodud lähenemine on liialt dogmaatiline ning 1911. aastal astus ta Rahvusvahelise Psühhoanalüütilise Assotsiatsioonist hulgast välja. Kirjas Freudile põhjendas ta oma käitumist järgnevalt: „ [...] taoline „kõik või mitte midagi“ suhtumine on minu meelest vajalik religioossetele kogukondadele ja poliitilistele liikumistele... teaduse seisukohalt, aga pean seda ohtlikuks.“.[9]

Bleuler astus küll assotsiatsioonist välja kuid tsiteeris endiselt Freudi populaarset õpikut Textbook of Psychiatry (1916) ja toetas viimase püüdlusi Nobeli Preemiale.[10]

Dementia Praecox[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laiemale avalikkusele tutvustas Bleuler skisofreenia terminit 1908. aasta 24. aprillil Berliinis antud loengus. Lähedamalseisev teadusringkond võis terminit kohata siiski mõnevõrra varem, sest on teada, et umbes 1907. aastal diskuteerisid Bleuler ja kolleegid Zürichis Kraepelini Dementia Praecoxi asendamise otstarbekuse üle skisofreeniaga. Mõned aastad hiljem (1911) avaldades Bleuler teedrajava töö: Dementia Praecox, oder Gruppe der Schizophrenien. Erinevalt Kraepelinist lähtus Bleuler psüühiliste funktsioonide lõhestatusest skisofreenia puhul ning segasuse ja dementsuse teket nägi ta teisejärgulistena. Olulisteks primaarseteks sümptomiteks pidas ta ennekõike assotsiatiivse mõtlemise häireid ja sekundaarsetena hallutsinatsioone ja luulumõtteid. Bleuler toetas skisofreeniahaigete eugeenilist steriliseerimist[11] kuna uskus, et tegu on tugevalt geneetilise haigusega, mis viib paratamatult inimrassi genotüübi allakäigule.[12]

Vaata lisaks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eugen Bleuler. www.whonamedit.com. URL: http://www.whonamedit.com/doctor.cfm/1294.html. Accessed on: May 2, 2007.
  2. Berrios G E (2011) Eugen Bleuler’s Place in the History of Psychiatry. Schizophrenia Bulletin 37(6): 1095-1098
  3. Yuhas, Daisy. "Throughout History, Defining Schizophrenia Has remained a Challenge". Scientific American Mind (March 2013). Vaadatud 2. märts 2013. 
  4. Details recorded by Salman Akhtar in Schizoid Personality Disorder: A Synthesis of Developmental, Dynamic, and Descriptive Features. American Journal of Psychotherapy, 41, 499-518
  5. Peter Gay, Freud: A Life for Our Time (1989) p. 198
  6. Sigmund Freud, On Sexuality (PFL 7) p. 118
  7. 7,0 7,1 Dalzell, Thomas G. (2011). Freud's Schreber Between Psychiatry and Psychoanalysis On Subjective Disposition to Psychosis.. London: Karnac Books. p. 2-1. ISBN 978-1-85575-883-4. 
  8. Mayer, Andreas (2001). "Introspective hypnotism and Freud's self-analysis: procedures of self-observation in clinical practice". Revue d'Histoire des Sciences Humaines 5 (2): 171–96. doi:10.3917/rhsh.005.0171. 
  9. Quoted in Gay, p. 215
  10. Gay, p. 456 and p. 486
  11. Joseph, Jay (2004). The Gene Illusion: Genetic Research in Psychiatry and Psychology Under the Microscope. Algora Publishing. p. 160. ISBN 0875863442. 
  12. Bleuler E. (1924). Textbook of Psychiatry. New York: Macmillan. p. 214.  See: Read J, Masson J (2004). "Genetics, eugenics and mass murder". peatükis Read J, Mosher RL, Bentall RP (eds.). Models of Madness: Psychological, Social and Biological Approaches to Schizophrenia. Hove, East Sussex: Brunner-Routledge. p. 36. ISBN 1583919058.