Sõja seadused

Allikas: Vikipeedia

"Sõja seadused" (hiina keeles Sūnzǐ Bīngfǎ, lihtsustatud hiina kirjas 孙子兵法, traditsioonilises hiina kirjas 孫子兵法) on Hiina esimene ja kõige tähtsam sõjandusalane kanooniline teos, mille autoriks peetakse arvatavasti 6. sajandil eKr Kevadete-sügiste ajajärgul elanud Sunzid. Rööpnimena on arvatava autori järgi teose kohta käibel ka "Sunzi".

Hiina vahetut ja elulist mõttelaadi pole huvitanud üldiste seaduste ja eritunnuste määratlemine. Juba nende hieroglüüfkirjastki nähtub, et nad on püüdnud piiritleda elu üheste kujude ühiseid vorme. Nende kanoonid pole mõeldud niisama lugemiseks vaid süvenemiseks ja päheõppimiseks. Kaanonit tähistav sõna jing viitab elu enese lõputu vormipaljususe ja loovuskülluse ühismustri kirjanduslikule kujundile (metafoor). See ei sisalda endas ideid ja loogilist mõistete süsteemi, kuna ei taanda elutäiust mõistusele omastele kalduvustele. See õpetab vahetut ja terviklikku tunnetust, et anda inimesele elu sündmustevoolus tõene suund. Ta ei kuuluta ja nimeta, vaid suunab ja viitab. [1]

Koos Yi Jingi ning Laozi ja Kong Fuzi töödega iseloomustab Sunzi teos parimal viisil hiinaliku mõtte eripära.

Teose ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

The Art of War-Tangut script.jpg

Esimene kaudne viide raamatule pärineb 3. sajandist eKr legistist õpetlaselt Han Fei-zi'lt, kes kirjutas: "Sun'i ja Wu raamatuid võib kohata igas majas aga vägede olukord halveneb iga päevaga."

Sun Tzu järeltulija Sun Bin ( -316.) kirjutas sama nime all oma teose "Sõja seadused" ("Sun Bin Bin fa"). Pärast peaaegu kahe tuhande aastast unustust leiti teose tekst aprillis 1972. Shandongi provintsis. Raamatute eristamiseks on Sun Tzu raamatu pealkirja vene keeles tõlgitud "Sõjakunst'iks".[1]

1772. aastal tõlkis jesuiit Jean Joseph Marie Amiot Sunzi prantsuse keelde. 1905. aastal tõlkis Briti ohvitser Everard Ferguson Calthrop selle ka inglise keelde. Raamatu pealkirja on Läänes traditsonaalselt tõlgitud "Sõjakunstiks".

Raamatust on saanud tänapäeval inspiratsiooni sedavõrd erinevad liidrid nagu Mao Zedong , kindral Vo Nguyen Giap , parun Antoine-Henri Jomini ja kindral Douglas MacArthur.

Sunzi’d on tänapäeval kasutatud ka äri -ja juhtimisoskustega seotud strateegiate väljakujundamisel[2].

Jagunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Sõja seadused" jaguneb 13 peatükiks (篇 piān):[3]

  1. Plaanid (始計 shǐjì)
  2. Sõjategevus (作戰 zuòzhàn)
  3. Rünnakustrateegia (謀攻 móugōng)
  4. Võitlusvõime väe paigutus (軍形 jūnxíng)
  5. Võitlusvõime (兵勢 bīngshì)
  6. Tühjus ja täius (虛實 xū-shí)
  7. Võitlus ülemvõimu pärast (軍爭 jūnzhēng)
  8. Üheksa muutust (九變 jiǔbiàn)
  9. Vägede liikumine (行軍 xíngjūn)
  10. Maastiku kujud (地形 dìxíng)
  11. Üheksa maa-ala (九地 jiǔdì)
  12. Tulerünnak (火攻 huǒgōng)
  13. Salakuulajate rakendamine (用間 yòngjiàn)

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Running Press'i miniatuurne väljaanne. 1994 Ralph D. Sawyer'i tõlge, 2003

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 V.V.Maljavin Kitaiskaja vojennaja stratiegija. 2002 M. st 106
  2. Karen McCreadie, 52 geniaalset mõtet Sun Tzu raamatust "Sõjakunst" ISBN 9789949126583
  3. Sun Zi, Sun Bin. Sõja seadused. Tõlkinud Märt Läänemets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2001. ISBN 9985-811-07-0

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]