Sevilla Isidorus

Allikas: Vikipeedia
Isidorus (paremal) ja Saragossa Braulio 10. sajandist pärinevas Etümoloogiate käsikirjas

Sevilla Isidorus või ka Püha Isidorus Sevillast (hispaania keeles San Isidoro või San Isidoro de Sevilla, ladina keeles Isidorus Hispalensis) (umbes 5604. aprill 636) oli viimane ladina kirikuisadest, Sevilla peapiiskop, keskaegne kirjanik ja esimese põhjaliku entsüklopeedia Etymologiae autor.[1]

Sevilla Isidorus oli keskaja üks suurimaid õpetlasi, kes valdas nii ladina, kreeka kui ka heebrea keelt ning oli tuttav nii ilmaliku, vaimuliku kui ka patristilise kirjandusega. Ta oli ka katoliku kiriku energiline ja väärikas kõrgvaimulik, kes oli rahva seas imetletud ja austatud oma teadmiste, kõneosavuse ja vooruste poolest. Sevilla Isidorus mängis olulist rolli ka haridusvaldkonnas ning pani aluse vaimulikule õppeasutusele Sevillas, mis sai eeskujuks oma laiahaardelise õppekava poolest. Kõige tuntum on ta enda kompileeritud kirjaliku pärandi poolest, mis hõlmas tollal viljeletud teadmiste igat tahku.[2]

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lapsepõlv ja õpinguaastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Püha Isidorus sündis umbes 560. aastal Kagu-Hispaanias Kartageenas või Sevillas [2] Severianuse ja Theodora jõukasse ja mõjuvõimsasse perre. Tema isa Severian oli kõrgem ametnik ja tõenäoliselt Rooma päritolu, tema ema olevat aga lausa kuningas Theoderich Suure tütar[3]. Tegu oli igatahes austatud perekonnaga ja ka Isidoruse kaks venda ning õde olid seotud kirikuga ning hiljem nimetati nad kõik pühakuteks:

Isidoruse vanem vend Püha Leander oli Sevilla peapiiskop ja Sevilla Katedraali kooli lektor. Noorem vend Püha Fulgentius valitses Astiigi piiskopkonda, mis asub tänapäeva Écija linna piirkonnas Hispaanias. Õde Püha Florentina oli nunn ning mitmete kloostrite abtiss, kokku olevat ta valitsenud ligi tuhande nunna üle. [2]

Kui keiser Justinianus I (527565) sõjavägi 543. aastal visigootide Lõuna-Hispaania valdusi ohustama hakkas, põgenes Isidoruse perekond Cartagenast suuremasse keskusesse Sevillasse. Tõneäoline on, et just seal sündis 560. aasta paiku Isidorus. Tema vanemad surid aga varakult ning nende kohustused jäid Isidorusest kakskümmend aastat vanema venna Leandri kanda. [2]

Põhikoolihariduse omandas Isidorus Sevilla Katedraali koolis, ühes esimeses omataolistest koolidest, kus triviumi ja quadriviumi õpetasid tolle aja haritumad pead, nende seas ka Isidoruse vend Leander, kes oli selleks ajaks jubs Sevilla piiskopiks saanud. [4]

Noor Isidorus pühendus suure õhinaga õpingutele ning omandas tähelepanuväärselt lühikese ajaga nii ladina, kreeka kui ka heebrea keele. [4] Sevilla Katedraali koolist sai Isidorus põhjaliku ja mitmekülgse hariduse, mis andis soliidse aluse tema hilisematele teadmistele. Nii on Isidorust peetud üheks keskaja kõige mõjukamaks ja haritumaks isikuks. [1]

Preestriamet[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kohe kui Isidorus piisavalt vanaks sai, pühitses Leander ta ka preestriks. Vaimulikutööd raskendasid aga keerulised poliitilised olud. Hispaaniat valitsesid juba 200 aastat ariaanlikud visigoodid, kes üritasid ka katoliiklastele peale suruda enda versiooni kristlusest, mis eitab Kristuse jumalikkust. Keeruline poliitiline situatsioon raskendas mõnevõrra Isidoruse tööd, kuid tema kaasahaaravad jutlused olid rahva seas populaarsed ning võitsid kirikule palju uusi koguduseliikmeid, nende hulgas ka endisi ariaane. [3]

Isidoruse vend Leander kutsus oma ametiajal kokku distsiplineerivaid sinodeid ja kirikukogusid ning tema otsused mängisid suurt rolli ariaanide pöördumises katoliiklusesse. Otsustavaks sammuks ariaanluse hääbumise poole oli 589. aastal Toledo rahvussinodil Leandri poolt vastu võetud otsus toetada visigootide kuninga Rekkaredi astumist katoliiklusesse. [3]

Sevilla peapiiskopi amet[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Leandri surma aastal 600 (või 601) valiti Isidorus ühehäälselt tema järglaseks Sevilla peapiiskopi ametisse. Isidoruse tööd raskendas Hispaanias elavate erinevate rahvuste ja hõimude disintegreeritus, kakssada aastat valitsenud visigootide barbaarsed kombed ning puuduv huvi hariduse vastu. Hispaania vanade traditsioonidega õppeasututused ja Rooma riigi klassikalised teadmised olid hävinemas ning visigootide mõjud ähvardasid lämmatada nii riigi kultuuri kui ka arengu. [4]

Isidorus pidas hingelise kui ka materiaalse ühtsuse saavutamise jaoks kõige olulisemaks võõrelementide sulandumist hispaania kultuuriga. Selleks jätkas ta Leandri poolt sisse seatud praktikat kutsuda kokku kiriku tööd distsiplineerivaid kirikukogusid, kus tema eestvedamisel võeti vastu olulisi otsuseid hariduse edendamiseks. [2] Nii toetas ta koolihariduse taseme parandamist koolitatud vaimulike õpetajate näol, koolide rajamist ning korralike raamatukogude rajamist. [5]

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Räägitakse, et kui Isidorus tundis surma lähenevat, lasknud ta kahel piiskopil enda juurde tulla. Koos läksid nad kirikusse, kus üks piiskoppidest riietas Isidoruse kotiriidesse, teine aga puistas talle tuhka pähe. Patukahetsuseks tõstnud ta käed taeva poole ja palunud oma pattudele andestust. Seejärel võttis ta vastu viimsa armuleiva, palus koguduse eestpalvet, manitses inimesi ligimesearmastusele ja annetas oma maise vara vaestele. Seejärel pöördus ta tagasi kiriklasse, kus ta rahulikult suri. [2]

Isidorus maeti Sevilla toomkirikusse oma venna Leandri ja õe Florentina vahele. [3]

Kirikukogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isidoruse eestvedamisel toimunud tähtsamad kirikukogud olid:

Sevilla teine sinod[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kohaliku tähtsusega sinod, mis toimus 13. novembril 619. aastal. [2]

Toledo neljas kontsiil[muuda | redigeeri lähteteksti]

5. detsembril 619. aastal aset leidnud Hispaania suurim kirikukogu, kohal olid kõik riigi piiskopid. Sellel oli ka suur poliitiline tähtsus, kuna oli kokku kutsutud uue kuninga Sisenandi poolt, kes palus neil vastu võtta määrused kirikuseaduse korrigeerimiseks. [2]

Kirikukogu juhtis juba elatanud Isidorus, kes sai selle au osaliseks (mis oleks pidanud langema Toledo peapiiskopile) tänu oma suurele panusele Hispaania haridusmaastikul. Isidorus tegi enamuse ettepanekutest, mis vastu võeti ja need vastuvõetud määrused ongi ehk tema suurim panus kaasaja religiooni ja poliitikasse. Tema mõjuvõim aitas kaasa usutunnistuse filioque lisa omaksvõtule rahva seas. [2]

Vastu võeti määrused: [2]

  • piiskoppidele seminarikoolide sisseseadmisest võttes eeskuju Sevilla Katedraali kooli ülesehitusest ja õppekavast
  • kiriku ja riigi liidust
  • juutide tolereerimisest
  • ühise hispaania missa sisseseadmisest
  • ühe korra ristimisvette kastmisest ariaanide poolt kasutatava kolme korra asemel
  • mungakohustusest loobumise keelu kohta

Need otsused tugevdasid kristlust ja haridussüsteemi ning aitasid kaasa ariaanluse väljajuurimisele. Kuninga käsul vabastati vaimulikkond kõigist riigimaksudest ja sõjakohustustest. [2]

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ühiskonna harimiseks kirjutas Isidorus mitmeid olulise tähtsusega teoseid. Tema kirjutised olid suure tähtsusega ka tollase ja hilisema keskaja teaduse arengule, koondades endas eelkõige antiigi teadmisi ning samuti on nad olulised erinevate autorite teoste säilitamise seisukohalt. Ta ei kirjutanud oma loomingut enda teadmistest, vaid kompileeris oma teosed teiste kirjanike raamatute põhjal. Tema panusest erinevatesse valdkondadesse annab hea ülevaate raamatute jagamine kategooriatesse. [2]

Piibliteemalised teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Allegoriae quaedam Sacrae Scripturae: varasematest piiblikommentaaridest kokku pandud teos, mis sisaldab allegoorilisi selgitusi Piibli nimede ja osade kohta.
  • De ortu et obitu patrum qui in Scriptura laudibus efferuntur: sisaldab Piibli pühakute lühibibliograafiad
  • In libros V. ac N. T.: sissejuhatus Vanasse ja Uude Testamenti
  • Liber numerorum qui in S. S. occurunt: teos pühakirjas esinevatest numbritest
  • V. et N. T. quaestiones: vastused tihtiesinevatele küsimustele seoses Piibliga, koostatud muuhulgas Origenese, Ambrosiuse, Augustinuse ja Gregorius Suure teoste põhjal
  • De fide catholica ex V. et N. T. contra Judaeos: kahest köitest koosnev teos, seletab lahti kristliku usu põhitõed ja kaitseb selle seisukohti, koostatud juutide ümberpööramise eesmärgil
  • Sententiarum libri tres: teoloogia kompendium, mis oli äärmiselt populaarne kogu keskaja vältel
  • Synonyma de lamentatione animae peccatricis: kahe köiteline teos, dialoog patuse ja meeleheitel inimese ning ülema teadmise (logos) vahel
  • De ordine creaturarum liber: räägib loomisest, kolmainsusest, kuradist ja deemonitest, paradiisist, langenud inimesest, põrgutulest ja edasisest elust

Kiriklikud ja kloostritega seonduvad teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • De ecclesiasticis officiis: kahes köites vana hispaania liturgia, reeglid vaimulikele, pühendatud oma vennale Fulgentiusele
  • Regula monachorum: hispaania kloostritele loodud reeglistik, mis põhines vanematel eeskujudel

Ajaloolised teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Chronicon: ajalooline ülevaade aegade algusest kuni 616. aastani
  • Historia de regibus Gothorum, Wandalorum et Suevorum: gootide, vandaalide ja sueevide valitsemise ajalugu
  • De viris illustribus: teos kuulsatest meestest läbi aegade

Hariduse ja filosoofiaga seonduvad teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Differentiarum, sive de proprietate sermonum: kahes köites teos, mis käsitleb sõnade erinevust ja lühikest teoloogia sõnastikku.
  • De natura rerum: raamat asjade olemusest, sisaldab ka illustreerivaid diagramme. Üks olulisemaid teoseid, mis oli keskajal äärmiselt populaarne.
  • Etymologiarum libri XX, tuntud kui ka Etymologiae või Originum: Isidoruse elutöö, 20 köitest koosnev erinevaid valdkondi haarav entsüklopeedia.

Varia[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Epistolae: 13 lühikest kirja. [2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]