Bartolomé Esteban Murillo

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Bartolomé Esteban Murillo
Sünninimi Bartolomé Esteban y Pérez
Sünniaeg Detsember 1617
Sünnikoht Sevilla, Hispaania
Surmaaeg 3. aprill 1682
Surmakoht Sevilla, Hispaania
Rahvus Hispaanlane
Tegevusala maalikunstnik, arhitektuuri koostaja
Kunstivool barokk

Bartolomé Esteban Murillo (1617–1682) oli Hispaania kuldajastu maalikunstnik ning Sevilla Kaunite Kunstide Akadeemia (Academia de Bellas Artes) üks asutajatest. Murillo on peamiselt tuntud oma religioosse sisuga maalide ning igapäeva elu kujutavate žanrimaalide poolest, mis kajastasid toonase Hispaania igapäevaelu.

Kunstniku peamisteks patroonideks olid erinevad religioossed ordud Andaluusias.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Bartolome Esteban Murillo sündis 1617. aastal Sevillas paljulapselisse perre, kes elas linnas ühes renditud kloostrimajas. Rõõmus lapsepõlv ei kestnud kahjuks aga kaua, kuna 10-aastaselt suri poisi isa ning peagi ka tema ema. Orvuks jäänud poisi võttis pärast vanemate surma võttis enda juurde Murillo õde, kes kasvatas ta oma abikaasaga üles. Mõned aastad pärast õe juurde kolimist asus Murillo õppima oma sugulasest kunstniku Juan de Castillo juurde, kus ta sai ka oma esimese maalikunstipraktika. Soov õppida ja areneda viis poisi aga kodulinnast kaugemale Madridi, kus õukonnakunstnikuna töötav Diego Velazquez andis talle võimaluse uurida ja kopeerida Tiziani, Peter Paul Rubensi, Anthonis van Dycki ja Jusepe Ribera teoseid, mida hoiti linna kuninglikes paleedes.

Aastad 1642–45 jäävad kunstniku elu osas segaseks – on teada, et aastal 1645 naasis ta pealinnast sootuks teistsuguse kunstnikuna ning peagi sai ta oma esimese suure tellimuse kohalikule frantsiskaani ordu kloostrile maaliseeria loomiseks. Kloostri tsükli töö langeb laias laastus kokku perekonna loomisega: samal aastal abiellus ta Dona Beatrice Sotomayor y Cabreraga, kes sünnitas talle elu jooksul viis last. Õnnelik abielu ja isiklik edu aitasid kaasa ka arengule kunstnikuna, kuna just tollal lõi Murillo suurema osa oma maalidest.

Pärast naise surma aastal 1664 töötas kunstnik kaks aastat üsna aeglaselt. Inimese ja kunstnikuna elustas teda alles tellimus kaputsiinide Santa Maria la Blanca kirikule, millest oli saamas Sevilla katedraali abikirik. On teada, et tollal Murillo isegi lausa elas kirikus. Aasta hiljem võeti ta vastu Halastuse Vennaskonda – organisatsioon, mis juhtis samanimelist haigemaja–, mida juhtis tema sõber Miguel de Manyara, keda on peetud poeetilise Don Juani prototüübiks. Töö kloostrile ja elu kloostris mõjus kahtlemata ka mehe väärtushinnangutele: ta lasi varsti ka oma majas kasvanud orja vabaks ning elas tellimusest saadud suurest summast hoolimata pigem tagasihoidlikult ja mõõdukalt.

65-aasta vanuselt võttis Murillo vastu tellimuse Cadizi kaputsiinikloostrile, kes oli temalt palunud uut altarimaali („Püha Katariina õpetus“). Tööd tehes kukkus mees aga tellingutelt alla ja sai viga. Kukkumise tagajärjel suri Bartolome Esteban Murillo oma kodulinnas 3. aprillil 1682.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Loomingu üldiseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Üldiselt võib kunstniku loomingut iseloomustada kui elurõõmsat, suurepärase värvi ja chiaroscuroga. Loomingu algusperioodil oli Murillole omane itaalia maneristlik ning flaami realistlik käsitluslaad, ent pärast veneetslaste ning teiste flaami barokk-kunstnike töödega kokkupuutumist muutus tema maalikeel pehmemaks ning asus vaatajat rõõmustama värvikülluse ja luksuslike värvikombinatsioonidega. Julgus ja jõud, mida kunstnik Madridist tagasi tulles avastas, takistasid tal sageli aga kompositsioonidele tasakaalu leidmast. Loomingu keskperioodi alguses jõudis tema teostesse aga haruldased soojad, justkui valgusesse immutatud värvid, mis seejärel oskuste väljakujunemise perioodil taandatakse õhuliseks ja kergeks, sobitudes üleloomulike lugudega.

On arvatud, et Murillo on oma elu jooksul loonud üle 450 (olenevalt allikast 481 või 478) teose. Suuremas osas on kunstnik maalinud religioosse sisuga teoseid, ent on ka teada, et ta tegeles ka portreede, olustikumaalide ning vähesel määral maastikumaalidega. Nii religioossete kui teiste maalide puhul on alati tegelased valatud realistlikesse, rahvuslikesse vormidesse, mistõttu tundub, nagu oleks tema maalidel alati tegemist konkreetsete tollal elanud isikutega.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Tellimused kirikutele ja kloostritele[muuda | muuda lähteteksti]

1645. aastal Sevilla frantsiskaani kloostrile loodud tellimus kujutas endast 11-maalist koosnevat tsüklit, millel oli kujutatud erinevaid frantsiskaani ordu pühakuid. Nendest tuntuimad on „Püha Diego vaeseid toitmas“ (Madridi Kunstiakadeemias), „Püha Diego ime“ või nn „Inglite köök“ (Louvre’i muuseum), „Püha Clara surm“ (Dresdeni kunstigaleriis). Toonide raskustest hoolimata on juba ka neis varastes töödes väljendunud Murillole omane koloristlik kalduvus ning otsesed eeskujud kohalikest inimestest.

Sujuvamad ja harmoonilisemad olid aga keskmisest loominguperioodist ehk 1650. aastaist pärinevad teosed Sevilla katedraalile: „Püha Leander“ ja „Püha Isidorus“ (hoiul katedraali sakristeeriumis), „Neitsi sündimine“ (Louvre’i muuseum), „Padova Püha Antoniuse nägemus“ (Sevilla katedraal).

Santa Maria la Blanca jaoks loodud töödest võib olulisemaks pidada nelja poolringikujulist maali: „Kiriku triumf, „Pärispatuta ostamine“ (Louvre’i muuseum), „Santa Maria Maggiore’i basiilika asutamine Roomas“ (Madridi Academia de Bellas Artes), „Rooma senaatori unenägu“.

1674. aastal telliti Murillolt kaheksa suurt maali Cariadi kirikule, millel kujutati erinevaid kiriku heategevusliku tegevusega seotuid teemasid. Kolm neist „Janu“, „Leivaime“ ja „Püha Juan de Dios haigeid kandmas“ jäid oma algsesse kohta, teised paiknevad erinevates kogudes.

Sevilla kaputsiinide kloostri jaoks valmis 20 maali, neist tähelepanuväärseimad on „Aususe puhtaim Neitsi“, „Püha Antonius koos Jeesuslapsega“ ja „Püha Franciscus ilmutushetkel“.

Madonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Madonna roosikrantsiga (umbes 1650–1655)

Religioosse sisuga teostest moodustavad märkimisväärse rühma moodustavad tema loodud eri tüüpi maalid, mis on pühendatud Neitsi Maarja ülistamisele (näiteks „Pärispatuta eostamine“ ja „Ülestõus“). Sellistes töödes ilmub Maarja noore naise või neitsina, seistes või hõljudes õhus, olles ümbritsetud imikute ja inglitega. Sageli oli ta jalge all poolkuu või gloobus ning poos edastas puhtust, rahulikkust, hellust ja õndsust.

Tänavalapsed[muuda | muuda lähteteksti]

Olulise osa kunstniku loomingust moodustasid Sevilla tänavaelust loodud ülirealistlikud maalid, mida tuntakse ka kui „Murillo tänavalapsi“ – poisid ja tüdrukud söömas, mängimas täringumänge, lugemas, puuvilju müümas. Suurem osa tänavalastest ja igapäevaelu kujutavaid maale paikneb Louvre’is, Müncheni Pinakothekis ning Ermitaažis.

Tähtsus ja mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Bartolome Esteban Murillo oli üks aktiivsemaid Hispaania barokk-kunstnikke, kel oli juba oma eluajal palju õpilasi ja jäljendajaid. Õpilastest silmapaistvamamad olid M.Osorio, S. Gomes ja Villavincencio, jäljendajatest A. M. de Tobar. Ta oli esimene hispaania kunstnik, keda saatis üleeuroopaline edu ning 19. sajandi alguseni oli ta ainuke hispaania kunstnik, kelle töid teati nende sentimentaalsuse tõttu ka Hispaaniast väljaspool.

Olulisena on Murillo kunstiajalukku jäänud ka selle poolest, et koos arhitekt Francisco Herrera Nooremaga asutas ta 1660. aastal populaarse Kaunite Kunstide Akadeemia (Academia de Bellas Artes), kus esmakordselt tunnistati ametlikult alasti inimkeha uurimist.

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]