Pāvils Rozītis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Pāvils Rozītis (1. detsember 1889 Liepa vald, Võnnu kihelkond, Võnnu kreis20. veebruar 1937 Riia) oli läti kirjanik, ajakirjanik ja tõlkija.

Pāvils Rozītis sündis Liepa vallas, Võnnu kihelkonnas Võnnu kreisis (tänapäevase haldusjaotuse järgi Liepa vallas Priekuļi piirkonnas) talupidaja perekonnas; oma isa kaotas ka nelja-aastaselt. Ta omandas alghariduse Liepa kihelkonnakoolis. 19011902 õppis ta Valmiera linnakoolis, 19021907 Valmiera progümnaasiumis. Rozītis jätkas hariduse omandamist 19081909 Peterburis kooliõpetajate kursustel ja 19101914 Moskvas A. Šanjavski Rahvaülikoolis.[1]

19141915 töötas Pāvils Rozītis ajalehtede Jaunākās Ziņas ja Līdums toimetustes. Esimese maailmasõja ajal aastatel 19151918 elas ta Bakuus ja töötas Nobeli naftaettevõttes. 1918. aastal pöördus Rozītis Lätisse tagasi. 1919. aastal valiti ta Läti Kirjanike ja Ajakirjanike Ametiühingu esimeheks, 19201926 kuulus ta selle juhatusse. 19191921 oli ta Läti armee peastaabi informatsiooniosakonna tsensor. Hiljem oli ta haridusministeeriumi kunstiosakonna juhataja. 19211926 oli ta ajakirja Ritums ja 19271928 ajalehe Pēdējā Brīdī toimetaja. Rozītis õppis Läti Ülikoolis aastatel 19211926 õigusteadust, kuid stuudium jäi lõpetamata. Pärast vabakutselise kirjanikuna tegutsemist juhatas ta 19321934 Rahva Heaolu Ministeeriumi haritlaste töötuse osakonda. 19331934 oli ta ajalehe Dienas Lapa toimetaja, 1935–1937 Riia linna 3. raamatukogu juhataja.[2]

Pāvils Rozītis on maetud Riia metsakalmistule.

Kirjanduslik looming[muuda | muuda lähteteksti]

Pāvils Rozītise esimesed luuletused avaldati ajakirjanduses 1910. aastal. Esimene luulekogu Kaijas" ("Kajakad") ilmus samal aastal. Esialgu oligi Rozītis tuntud rohkem lüürikuna. Tema esimene lühiproosakogu "Es un viņas" ("Mina ja nemad") ilmus 1919. aastal. Psühholoogilises romaanidiloogias "Divas sejas" ("Kaks nägu", 1920) ja "Uguns ceļi" ("Tuli tõuseb", 1924) kujutas ta lõhestunud isiksuse traagikat. Romaanis "Ceplis" (1928, eesti keeles 1967) kritiseeris ta teravalt tõusikkodanluse tumedaid mahhinatsioone ja moraalitust. Romaanis "Valmieras puikas" (1936, eesti keeles "Valmiera poisid", 1984) kujutas ta kooliõpilaste elu ja 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi Valmieras. Rozītise viimane romaan "Zemes prieks" ("Maa rõõm", 1937) jäi lõpetamata.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]