Oskar Heine

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Oskar Heine (29. september 1892 Kuressaare28. aprill 1956 Toronto) oli eesti klaverimeister, klaveri- ja mööblivabriku tegevjuht ja omanik.

Oskar Heine õppis tisleriks aastatel 19071911 isa mööblitööstuses Kuressaares ja klaveriehitust aastatel 1911–1914 "Schröderi" klaverivabrikus Peterburis.[1] Aastatel 1914–1916 oli ta Riias. Osales Esimeses maailmasõjas. 1918. aastal Eestisse naastes ostis ta üles Johannes Moritza klaverivabriku Tartus[2], mis hakkas 1922. aastast tööle O. Heine Klaverivabriku nime all. 1928. aastal omandas ta Tartus veel Pressi mööblitööstuse, kuhu viis üle ka oma klaverivabriku. Klaverite tootmine laienes kiiresti, sest ehitatud pillid olid hea kõlakvaliteediga ja pälvisid Tallinna ja Tartu näitustel mitmeid kõrgema ja esimese järgu auhindu. 1939. aastal oli Oskar Heinel oma kauplus Tartus Karlova tänaval ja Tallinnas Rataskaevu tänaval. Oskar Heine klaverivabrikus valmistati peamiselt pianiinosid, vähemal määral ka tiibklavereid. Pianiinosid eksporditi isegi Soome, Lätisse ja Leetu. Heine oli Eestis esimene, kes hakkas klaverite sisemehhanisme ja klaviatuure ise valmistama, varem telliti need välismaalt. Nii mööbli kui ka klaverite valmistamise alal pälvis ta Tartu Töösturite Keskühingult ja hiljem ka Tartu Tööstusliku Kutseoskuse Ametilt meistridiplomi. O. Heine Klaverivabrik tegutses 1941. aastani, mil Heine lahkus ümberasujana Saksamaale.

Oskar Heine osales Vabadussõjas 2. jalaväepolgu koosseisus sõjaväeametniku ja ohvitseri asetäitjana.

Ta abiellus 1918. aastal Margarethe Kuusikuga. Nende poeg Eerik Heine oli Saksa sõjaväelane, Nõukogude sõjavang ja metsavend, Arved Viirlaiu romaanide "Vaim ja ahelad", "Kustuvad tuled", "Sadu jõkke", "Kes tappis Eerik Hormi" ja "Surnud ei loe" peategelase Eerik Hormi kirjanduslik prototüüp.

Oskar Heine suri 28. aprillil 1956 Torontos[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Alo Põldmäe. Eesti Vabariigi klaveritest – Sirp, 21. veebruar 2013.
  2. Madis Kokla and Anatoli Stulov. Grand Piano Manufacturing In Estonia: Historical Review www.cs.ioc.ee (vaadatud 5.08.2013)
  3. Vaba Eestlane. 2. mai 1956. lk. 5 (surmakuulutused)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]