Eerik Heine

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eerik Heine (11. september 1919 Tartu21. augustil 2008 Toronto) oli eesti vastupanuvõitleja ja metsavend, Arved Viirlaiu romaanide peategelase Eerik Hormi prototüüp. CIA ja Alfons Rebase kahtlustuse kohaselt oli Eerik Heine KGB agent[1].

Eerik Heine sündis Tartus klaverivabrikant Oskar Heine pojana. Ta õppis Treffneri Gümnaasiumis, kuulus Kaitseliidu õppurkompaniisse.

Heine organiseeris juunis 1940 Tartus illegaalse Nõukogude okupatsioonivõimude vastase ühingu. Ta jagas 25. juunil 1940 Tartu Raekoja platsil toimunud miitingul sinimustvalgeid linte.[2] Heine vahistati 30. oktoobril Tartus süüdistatuna Nõukogudevastases tegevuses.[3] Ta viibis vahi all Tartu vanglas. Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi otsusega 18. märtsist 1941 juurdlustoiming tema suhtes lõpetati ja ta saadeti 23. märtsil 1941 ümberasujana Saksamaale.[4]

Augustis 1941 astus ta vabatahtlikult pataljoni "Ostland". Detsembrist 1941 märtsini 1942 viibis ta pataljoniga valveteenistuses Ukrainas.  Märtsist augustini 1942 teenis ta Eesti Julgeolekupolitseis Tallinnas assistendina, tegeledes poliitvangide ülekuulamisega. Augustist 1942 aprillini 1943 oli ta väljaõppel SS-vägede õppelaagris Dębicas. Aprillist juulini 1943 oli ta SS-pataljoni "Narva" koosseisus rindel Ukrainas. Augustist 1943 märtsini 1944 oli ta SS-ohvitseride koolis Bad Tölzis Baieris. Pärast kooli lõpetamist saadeti ta SS-Untersturmführeri aukraadis 20. Eesti SS-diviisi 45. rügemendi 1. pataljoni käsundusohvitserina Narva rindele. Teda autasustati Raudristi 2. klassiga. Sai juulis 1944 Auvere lahingus haavata, septembris 1944 langes ta vangi Tartu juures Punaarmee vägede kätte. Kevadel 1947 põgenes ta sõjavangilaagrist ja elas illegaalina. Tegutses metsavennana Järvamaal Tamsalu ja Padaküla kandis. Vahistati 22. juulil 1950 Tallinnas lauluväljakul laulupeol. Kinnivõtmisel võeti talt ära parabellum padrunitega.

7. augustil 1951 mõistis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi juures asuv Erinõupidamine talle Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-4 ja § 182 l. 1 alusel 10 aastat tööparanduslikku laagrit. Ta saadeti Arhangelski oblastis asuvasse Kargopollagi.[5]

Heine vabanes 1956. aastal Lääne-Saksamaa kantsleri Konrad Adenaueri Saksa sõjavangidele saavutatud amnestiaga ja asus elama Lääne-Saksamaale. 1957. aastal asus ta elama ema juurde Torontosse Kanadas. Ta abiellus kirjanik Arved Viirlaiu naiseõe Ilse Hildegard Varresega. Heine jutustustele tuginedes kirjutas Viirlaid suure tähelepanu pälvinud romaani metsavendlusest "Vaim ja ahelad", mis ilmus 1961. aastal. Selle peategelane Eerik Horm on tegelikult Eerik Heine. Romaanile ilmusid järjed "Kustuvad tuled" (1965), "Sadu jõkke" (1965), "Kes tappis Eerik Hormi?" (1974) ja "Surnud ei loe" (1975). 1963. aastal vändati Kanadas Heine kirjutatud stsenaariumi alusel Eesti sõjajärgset metsavendlust kajastav amatöörmängufilm "Legendi loojad".

1963. aastal levis tema kohta Ameerika Luure Keskagentuuriga (CIA) seotud isikult lähtuv informatsioon Heine sidemetest Nõukogude luure KGB-ga. Heine poolt 1964. aastal algatatud kohtuprotsess oma nime puhastamiseks lõppes 1971. aastal Heine kaotusega. Ameerika Ühendriikide ülemkohus keeldus tema kaebust arutusele võtmast[1].

Heine töötas eestlastele kuuluvas pildiraamitööstuses Torontos, hiljem elas metsatalus Põhja-Ontarios. 2002. aastal autasustas president Arnold Rüütel Heinet Kotkaristi teenetemärgi IV klassiga[1][6]. Eerik Heine suri 21. augustil 2008 Torontos eestlaste vanadekodus "Ehatare".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Alfons Rebane purustas CIA ülesandel rahvuskangelase alibi Eesti Ekspress, 6. november 2008
  2. Eduard Sarve NKVD juurdlustoimik. ERAF.129SM.1.2154-1.2
  3. Eduard Sarve NKVD juurdlustoimik. ERAF.129SM.1.2154-3.9
  4. Erik Heine NKVD juurdlustoimik. ERAF.130SM.1.1620-1.28-30
  5. Erik Heine MGB juurdlustoimik. ERAF.129SM.1.23607
  6. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 2375

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hellar Grabbi. "Eerik Heine saaga ja Arved Viirlaiu romaanid". Looming, 1/2007