Oskar Abori
| Oskar Abori | |
|---|---|
 Oskar Abori (1940) | |
| Sünniaeg |
3. juuni 1907 Rakvere |
| Surmaaeg | 7. september 1958 |
| Rahvus | eestlane |
| Kodakondsus |
Eesti Nõukogude Liit |
| Elukutse | kingsepp |
| Organisatsioonid | Eestimaa Kommunistlik Partei |
| Abikaasa | Hilda Abor |
Oskar Abori (3. juuni 1907 Rakvere – 7. september 1958) oli Eesti kommunist ja Eesti NSV poliitik.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Abori sündis Rakvere linnas. Alghariduse sai ta kohalikus algkoolis, hiljem täiendas end iseõppimise teel. Õpingute lõpetamise järel asus ta tööle kingsepana, mida pidas 1940. aastani. 1932. aastatel hakkas Abori Rakveres osa võtma enamlasi toetavast Virumaa Tööliste Üldühingust, kuhu ta juhatusse valiti.[1][2] 1935. aastal suleti Abori juhitud töölisliikumine ja määrati Abori politseidirektori otsusega väljasaatmisele, kuid enne kui otsus jõustus, hankis ta välispassi ja lahkus Eestist.[3]
Veel samal aastal naasis Abori Tallinna, kus tegutses Nahatööliste Ametiühingu ja Tallinna Ametiühisuste Tarvitajate Ühisuse juhatuses töölisi organiseerides. Sellele lisaks võttis ta osa MOPR-i tegevusest, vabatahtlike värbamisest Hispaania kodusõtta ja kommunistliku kirjasõna levitamisest. Kokku tegutses Abori Tallinnas kolm aastat, mis päädis 1938. aasta mais arreteerimisega. Seejärel saadeti Abori siseministri otsusega asumisele Viljandisse.[3]
Viljandis jätkas Abori ametiühingutes tegutsemist, osaledes spordiseltsis Võitlus ja kultuuriühingus Idee. 1938. aasta juunis liitus ta Eestimaa Kommunistliku Parteiga.[1][2] Juunipöördest peale oli Abori aktiivne organisaator Viljandi punase töölisliikumise korraldamises. EKP legaliseerimise järel töötas ta partei maakonna-organisaatorina. Ta osales 14.-15.07 toimunud Riigivolikogu valimistel Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaadina ja osutus valituks Viljandis valimisringkonnas Riigivolikogu II koosseisu ning jätkas tööd ümberkorraldatud ajutises ENSV Ülemnõukogus.[3]
1940–1941 oli Aberi EK(b)P Viljandimaa Komitee esimene sekretär, kuid sakslaste sissetungi järel aitas ta korraldada Viljandimaa hävituspataljonide organiseerimist. Sakslaste lähenedes taganes ta koos hävituspataljoniga Narva, kus ta määrati formeeritava Narva töölispolgu ühe pataljoni komandöriks. Sealt taganes ta edasi Leningradi, kust ta 1941. aasta oktoobris haigena evakueeriti Nõukogude tagalasse. Tagalas liitus Aberi 1942. aasta jaanuaris vabatahtlikult Punaarmeega, kus asus tööle Eesti korpuses ühe laskurpolgu parteibüroo sekretärina.[4] 1942. aastal ta haigestus, pärast paranemist töötas Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu volinikuna abistama evakueerituid Tatari ja Udmurdi autonoomsetes vabariikides.[1][2]
Pärast Eesti taasokupeerimist oli Aberi aastatel 1944–1945 taas EK(b)P Viljandimaa Komitee esimene sekretär. Seejärel töötas ta tekstiilivabriku Punane Koit direktorina ning ametnikuna Eesti NSV Ametiühingute Nõukogus ja Metsamajanduse Ministeeriumis. 1948. aastal halvenes Abori tervis tuberkuloosi tõttu sedavõrd, et ta pidi töötamisest loobuma.[1][2] Oskar Abori suri 7. septembril 1958 ja ta maeti 11. septembril 1958 Metsakalmistule.[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "OSKAR ABORI". Tee Kommunismile. 11.09.1958. Lk 4.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Allak, Hendrik (01.06.1977). "70 AASTAT OSKAR ABORI SÜNNIST". Kodumaa. Lk 6.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 "Eesti Töötawa Rahwa Liidu kandidaate Lõuna-Eestis". Postimees. 14.07.1940.
- ↑ Õispuu, Leo (2016). Eestlased Vene sõjaväes 1940-1945. Tallinn: Eesti Represseeritute Registri Büroo. Lk 134. ISBN 978-9985-9914-0-4.
- ↑ "Tallinna Metsakalmistu, V, 8, 2524, 2-kohaline kirstuplats". Haudi. Vaadatud 24.05.2023.