Olev Jõgi

Olev Jõgi (pseudonüüm Leo Minimus; 9. jaanuar 1919 Leisi vald – 27. jaanuar 1989 Tallinn) oli eesti ajakirjanik, tõlkija ja kirjanduskriitik.

Ta õppis aastatel 1928–1934 Leisi algkoolis, 1934–1941 Saaremaa Ühisgümnaasiumis ja 1950–1956 Tartu Riikliku Ülikooli kaugõppes vene filoloogiat.

Ta oli ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja aastatel 1958–1983.

Temalt on ilmunud artiklikogud "Kirjanduse koordinaadid" (1963), "Virvendused laugvees" (1973), "Vaod ja varjud" (1975; J. Smuuli nimeline preemia 1976), "Hetki ja viipeid" (1988; J. Smuuli nimeline preemia 1989).

Jõgi on eesti keelde tõlkinud vene, poola ja valgevene kirjandust: Aleksandr Puškini, Aleksandr Kuprini, Isaak Babeli, Ilfi ja Petrovi, Aleksandr Solženitsõni, Valentin Rasputini, Stanisław Lemi, Jerzy Andrzejewski, Ivan Meleži, Vasil Bykaŭ'i jt teoseid.

Olev Jõgi toimetatuna ilmus eesti keeles 1968. aastal Ernst Särgava kultuurilooline romaan "Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama".

Olev Jõgi oli mitme Albert Uustulndi raamatu ja Arno Kasemaa "Rannamändide" (1986) eritoimetaja.

Tunnustus

• 1971 Eesti NSV kirjanduse aastapreemia (V. Belovi "Igapäevane asi" eestindus)
• 1976 Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Vaod ja varjud. Valik kriitikat II")
• 1978 Eesti NSV teeneline kirjanik
• Postuumselt 1989 Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Hetki ja viipeid")

Isiklikku

Tema lapsed on kirjandusteadlane Mall Jõgi, tõlkija Tiiu Sandrak ja Jaan Jõgi. Olev Jõel on kaheksa lapselast, kelle hulka kuuluvad luuletaja Mihkel Kaevats, endine riigi diginõunik Marten Kaevats, ajaloolane Maret Koplus, ajaloolane Piia Sandra Sandrak. Olev Jõe väimehed on filosoof Ülo Kaevats ja ajaloolane Ott Sandrak.

Välislingid

• Olev Jõgi Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Lea Pild "Tõlkekriitik Olev Jõgi: Ühe tõlkemeetodi rehabiliteerimine stalinismijärgsel ajal" Keel ja Kirjandus 3/2019