Mine sisu juurde

Olev Jõgi

Allikas: Vikipeedia

Olev Jõgi (pseudonüüm Leo Minimus; 9. jaanuar 1919 Leisi vald27. jaanuar 1989 Tallinn) oli eesti ajakirjanik, tõlkija ja kirjanduskriitik.

Ta õppis aastatel 19281934 Leisi algkoolis, 1934–1941 Saaremaa Ühisgümnaasiumis ja 19501956 Tartu Riikliku Ülikooli kaugõppes vene filoloogiat.

Ta oli ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja aastatel 19581983.

Temalt on ilmunud artiklikogud "Kirjanduse koordinaadid" (1963), "Virvendused laugvees" (1973), "Vaod ja varjud" (1975; J. Smuuli nimeline preemia 1976), "Hetki ja viipeid" (1988; J. Smuuli nimeline preemia 1989).

Jõgi on eesti keelde tõlkinud vene, poola ja valgevene kirjandust: Aleksandr Puškini, Aleksandr Kuprini, Isaak Babeli, Ilfi ja Petrovi, Aleksandr Solženitsõni, Valentin Rasputini, Stanisław Lemi, Jerzy Andrzejewski, Ivan Meleži, Vasil Bykaŭ'i jt teoseid.

Olev Jõgi toimetatuna ilmus eesti keeles 1968. aastal Ernst Särgava kultuurilooline romaan "Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama".

Olev Jõgi oli mitme Albert Uustulndi raamatu ja Arno Kasemaa "Rannamändide" (1986) eritoimetaja.

Tema lapsed on kirjandusteadlane Mall Jõgi, tõlkija Tiiu Sandrak ja Jaan Jõgi. Olev Jõel on kaheksa lapselast, kelle hulka kuuluvad luuletaja Mihkel Kaevats, endine riigi diginõunik Marten Kaevats, ajaloolane Maret Koplus, ajaloolane Piia Sandra Sandrak. Olev Jõe väimehed on filosoof Ülo Kaevats ja ajaloolane Ott Sandrak.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]