Arno Kasemaa

Allikas: Vikipeedia

Arno Kasemaa (enne eestistamist Arnold Kaskmann; 10. september (vkj 28. august) 1915 Karepa18. märts 1999 Kiltsi) oli eesti õpetaja, koorijuht ja prosaist.

Biograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis Virumaal Viru-Nigula kihelkonna Selja valla Karepa külas Kupukalda talus väiketaluniku pojana.

Alghariduse sai ta Karepa ja Selja algkoolis, hiljem õppis 19401941 Kunda Õhtukeskkoolis. Ta on lõpetanud Rakvere 1. Töölisnoorte Keskkooli aastal 1957.

Saksa okupatsiooni aastatel (1941–1944) töötas Käsmus tollivalvurina, 1944–1945 Käsmu laevaehitajate artellis kalakokkuostupunkti juhatajana. Aastail 1945–1947 Käsmu algkooli juhataja kohusetäitjana, 1947–1962 Karepa rahvamaja juhatajana, 1959–1962 kohakaaslusega Rakvere II 8-klassilise kooli ja Rakvere Internaatkooli laulmisõpetajana. 1962–1979 oli ta Kiltsi 8-klassilise kooli ajaloo, geograafia ja laulmisõpetaja.

Juhendas laulukoore ja osales isetegevuses nii koolis kui ka rahvamajas, juhendas ansambleid, lavastas näidendeid ja estraadistseene. Aastatel 19711990 oli kooliaia juhataja. Silmapaistvam saavutus oli gladioolide kasvatamine, millega kooliaed jõudis Moskva Üleliidulisele Rahvamajanduse Saavutuste Näitusele.

Dirigendina[muuda | muuda lähteteksti]

Kasemaa dirigenditöö algas 1938. aasta veebruaris, mil ta asutas Karepa noorte meeste ansambli. Järgnesid Käsmu segakoor, Karepa sega- ja naiskoor, Rakvere naiskoor "Viru", segakoorid Mallas ja Kundas.

Aastal 1962 kolis Arno Kasemaa Kiltsi ning lõi seal elujõulise segakoori. 1969. aasta sügisel võttis oma õlgadele Väike-Maarja segakoori juhtimise. Aasta hiljem ka Rakke koori ja alates 1974. aastast moodustasid Kiltsi, Väike-Maarja ja Rakke kolmikkoori.

Alates 1975. aastast osales segakoor "Helin" kõikidel maakonna laulupidudel ja segakooride kokkutulekutel, mitmetel ülevaatustel, festivalidel. Mitmel korral võideti laureaaditiitel. Kasemaa ise laulis vabariiklikus õpetajate meeskooris teist tenorit.

1996. aastal määrati Kasemaale Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali eluaegne pension. 1997. aastal sai Väike-Maarja valla aukodanikuks.

Ta suri Kiltsis 18. märtsil 1999, maetud Kunda kalmistule.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Vanemas keskeas alustas ta raamatute kirjutamist. Romaan "Rannamännid" (1986), II osa (1995), kujutab autorile hästituntud Käsmu ja Karepa rannarahva elu 1930. aastatel, saavutades põnevust sõjaeelse salapiirituseveo ja armuseikluste kujutamisega.

1996. aastal pälvis esikromaan Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna.

Lühiromaan "Oli see armastus?" (1995) käsitleb pealkirjast lähtuvat teemat.

Mahukas taluromaan "Maa ja armastus" (2000) viib lugeja autori lapsepõlvemaile Virumaal aastatel 1920-1930.

Romaan "Metsad kõnelevad" (2001) käsitleb rahva kannatusi 20. sajandi neljakümnendatel aastatel.

Luuleraamatusse "Jää inimeseks" (2000) on koondatud autori poolt eluajal kirjutatud ja sahtlipõhja kogunenud luuletused.

1998. aastal ilmusid ajalehes Virumaa Teataja järjejuttudena "Ema kiri" ja "Sanatooriumis". Kasemaa sulest on ilmunud muinasjutt-näidendid "Põhjamaa" (1982) ja "Tornlinnus Vao" (1990) ning ta on kirjutanud luuletekstid muinasjutt-näidenditele "Kodu" (1983) ja "Muinasjutt Ebaverest" (1985).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]