Oleg Orlov

Oleg Petrovitš Orlov (Олег Петрович Орлов; sündis 4. aprillil 1953 Moskvas) on Venemaa inimõigusaktivist, inimõiguste keskuse "Memorial" juhatuse esimees. 27. veebruaril 2024 mõistis Moskva Golovinski rajoonikohus ta kaheks ja pooleks aastaks vangi süüdistatuna Vene armee diskrediteerimises Prantsuse netiväljaandes Mediapart ilmunud kolumnis.

Elulugu

Sündis haritlaste peres (isa insener, ema kooliõpetaja). Isa oli tema sõnul sihikindel kommunismi vastane. Nende Moskva korteri kööki kogunes sageli palju inimesi poliitilisi vestlusi pidama.

Õppis kolm kursust Timirjazevi nimelises Moskva Põllumajanduse Akadeemias, seejärel siirdus Moskva Riiklikku Ülikooli lõpetades bioloogia teaduskonna. 1976. aastal asus tööle NSV Liidu Teaduste Akadeemia Taimefüsioloogia Instituuti. Instituudis töötamise ajal (pärast Afganistani sõja algust 1979. aastal) valmistas Orlov primitiivse koopiamasina (hektograafi) ning paljundas kahe aasta jooksul sõjale ja Poola "Solidaarsusele" pühendatud poliitilisi lendlehti.

Jaanuaris 1988 liitus "Memoriali" initsiatiivgrupiga. 1990. aasta Vene NFSV Ülemnõukogu valimistel oli inimõiguste aktivisti Sergei Kovaljovi valimismeeskonna liige. Pärast valimisi töötas Ülemnõukogu inimõiguste komisjonis juhtiva spetsialistina. Ta töötas seadustega, mis käsitlesid Venemaa karistussüsteemi humaniseerimist ja poliitiliste repressioonide ohvrite rehabiliteerimist. Sellel ametikohal sai temast samaaegselt ka Inimõiguste Keskuse “Memorial” juhatuse esimees.

1991. aasta augustiputši ajal oli ta Vene Föderatsiooni valitsuse hoone ("Valge maja") kaitsja.

1991–1994 oli vaatleja konfliktipiirkondades Armeenias, Aserbaidžaanis, Tadžikistanis, Moldovas ning Ingušeetia-Osseetia konfliktis Põhja-Kaukaasias. Ta oli ka paljude "Memoriali" aruannete kaasautor. Alates 1994. aastast viibis koos Venemaa presidendi inimõiguste komitee esimehe Kovaljoviga Tšetšeenia sõjapiirkonnas. Kohtus isiklikult Tšetšeenia liidrite Džohhar Dudajevi ja Aslan Mashadoviga, osales läbirääkimistel vangide vahetamiseks ning kontrollis haiglaid ja sõjavangide laagreid. Juunis 1995 osales Kovaljovi juhitud delegatsioonis läbirääkimistel Šamil Bassajevi juhitud terroristidega, kes võtsid Budjonnovski linnas pantvange. Pärast edukaid läbirääkimisi andsid delegatsiooni liikmed (sh. Orlov) end vabatahtlikeks pantvangideks, et tagada pantvangi võetud inimeste kokkulepitud vahetus. Alates teise Tšetšeenia sõja algusest 1999. aasta oktoobris juhtis "Memoriali" tööd Põhja-Kaukaasias, kus "Memoriali" esindajad töötavad Tšetšeenias, Inguššias, Dagestanis, Põhja-Osseetias, Kabardi-Balkaarias ja Stavropoli territooriumil.

2004–2006 Vene Föderatsiooni presidendi kodanikuühiskonna ja inimõiguste institutsioonide arendamise nõukogu liige. Lahkus nõukogust protestiks Venemaa president Vladimir Putini kommentaari kohta, kui viimane teatas, et ajakirjanik Anna Politkovskaja mõrv tegi Venemaale suuremat kahju kui Politkovskaja kirjutised.

Alates 2004. aasta aprillist on Orlov olnud ka Venemaa Föderatsiooni inimõiguste voliniku juures tegutseva nõuandekomisjoni liige.

Venemaa riigipoolne terror

Ööl vastu 24. novembrit 2007 võtsid maskides relvastatud mehed Ingušeetias Nazrani linna hotellis Orlovi ja rühma REN TV telereportereid pantvangi. Pantvange relvadega ähvardades aeti pantvangid linnast välja põllule, kus neid peksti. Üks katsumuse läbi kannatanud ajakirjanikest rääkis hiljem:

"Nad peksid meid vaikselt. Selle peale ütles üks neist, et lasevad meid nüüd maha. Kuid siis lisas ta naeratades: "Kahju, et me ei toonud summuteid" ja siis nad lahkusid." Ründajad varastasid Orlovilt ja ajakirjanikelt videotehnikat, dokumente, mobiiltelefone ja isiklikke esemeid. Tund enne rünnakut lahkus ülemuste käsul oma kohalt Nazrani hotellis valvet pidanud patrullsalk. Pantvangidega autot ei peatatud teel kordagi. Orlov ja teised ohvrid on veendunud, et neid ründasid eriteenistuste ohvitserid ja et rünnak ise oli "hirmutamisakt."

2009. aastal süüdistas Orlov Tšetšeenia Vabariigi presidenti Ramzan Kadõrovit "Memoriali" töötaja Natalja Estemirova mõrvas. Vastuseks sellele esitas Kadõrov Orlovi ja “Memoriali” vastu kohtuhagi. Orlov täpsustas, et ta ei pea silmas seda, et Kadõrov ise oleks otseselt kuriteos osalenud, vaid ta vastutab vabariigis toimuva eest. Kadõrovi esindaja nõudis karistuseks 3 aastat vangistust. 14. juunil 2011 mõistis Moskva Hamoviki rajoonikohus Orlovi õigeks. Kadõrovi esindaja ja Venemaa riigiprokuratuur kaebas otsuse edasi. 20. jaanuaril 2012 kohtuasi lõpetati laimuklausli dekriminaliseerimise tõttu.

2023. aasta märtsis algatati tema vastu kriminaalasi Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksi artikli 280.3 1. osa "Vene Föderatsiooni relvajõudude korduv diskrediteerimine" alusel. Süüdistuse kohaselt avaldas Orlov 14. novembril 2022 Facebookis venekeelse tõlke oma Prantsusmaa ajalehes "Mediapart" avaldatud artikli "Nad tahtsid fašismi. Nad said selle." Kohtus kaitses teda Nobeli rahupreemia laureaat Dmitri Muratov, kes ütles, et Orlovi üle mõistetakse kohut "Venemaa põhiseaduse järgimise eest", mis tema sõnul tagab sõnavabaduse. 11. oktoobril 2023 mõistis Moskva Golovinski rajoonikohus Orlovile karistuseks 150 tuhat rubla trahvi. Prokuratuur esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, nõudes karistuse karmistamist kolmeaastase vangistuseni. 2. veebruaril 2024 kuulutas Venemaa justiitsministeerium Orlovi "välisagendiks", viidates tema vastuseisule Ukraina sõjale ja süüdistades teda "valeinformatsiooni" levitamises valitsuse tegevuse kohta.

Kohtuasja edasikaebus esimene kohtuistung toimus 16. veebruaril 2024. Orlov end süüdi ei tunnistanud ja samas keeldus end ka kohtus kaitsmast: "On täiesti ilmne, et olenemata sellest, milliseid tõendeid ma esitan, on ebaõiglane süüdimõistmine vältimatu." Kohtuistungi ajal luges ta Franz Kafka romaani "Protsess". 26. veebruaril 2024 pidas Orlov kohtus oma lõpukõne: "Tegelikult karistatakse meid selle eest, et lubame endal võimu kritiseerida. Tänapäeva Venemaal on see täiesti keelatud. 1935. aastal võeti Saksamaal vastu nn Nürnbergi seadused. Ja siis, pärast võidukat 1945. aastat, mõisteti nende seaduste täideviijate üle kohut. Sama juhtub nendega, kes praegu Ukrainas korralduste täitmisel kuritegusid sooritavad. Noh, karistus on ka minu jaoks vältimatu, sest praegustes tingimustes on õigeksmõistmine sellises süüdistuses võimatu. Nüüd vaatame, milline kohtuotsus tuleb. Kuid ma ei kahetse midagi. 27. veebruaril 2024 mõistis Moskva Golovinski rajoonikohus ta kaheks ja pooleks aastaks vangi.