Mustand:Kehra
|
See artikkel räägib linnast; küla kohta vaata artiklit Kehra küla. |
| Kehra | |
|---|---|
 Kehra tselluloositehas | |
| Koordinaadid | Koordinaadid puuduvad! Aita lisada. |
  | |
|
<mapframe>: See JSON-sisu pole õige GeoJSON+simplestyle. Järgmises loendis on kõik katsed tõlgendada seda vastavalt JSON-skeemile. Need kõik ei ole vead.
| |
Kehra on linn Harjumaal Anija vallas, tuntud eelkõige oma tselluloosi- ja paberitehase poolest.
Linna läbib Tallinn-Narva raudtee ja Jägala jõgi.
2023. aasta 1. jaanuari seisuga elas linnas 2694 elanikku.
Nimi[muuda | muuda lähteteksti]
Kehra küla, mis asub linnast põhjas, mainiti esmakordselt 1241. aastal Taani hindamisraamatus nimega Ketheræ. Enne 1688. aastat kandis küla nimesid Kecere, Kecnere, Kedere, Kederikull, Kedder, Keyher, Kether, Kädder(e) ja Keddar. 1688. aastal olid kasutusel nimed Kehrakyla ja Käihra. 1732. aastaks oli kasutusel nimi Kehra.[1][2][3][4]
Linna eelkäijat, Kehra mõisa, on mainitud esmakordselt 1637. aastal. Mõis ehitati pärast 1624. aastat, kuid täpne ehitamise aeg on teadmata. Esialgu oli mõisa nimeks Karukse (Karrock) ning hiljem Jaunaku (Jaunack). 1688. aastaks oli mõisa nimeks Kedder. Mõisa saksakeelne nimi püsis seni, kuni Eesti iseseisvus ja kohanimed eestistati.[5] [1]
Kehra nime ja selle teket on seostatud järgmiste sõnadega:
- keder või kehr (kohalik murre)[1]
- jõekäär, võrreldes ka Käära taluga Kohatul.[6]
- veekeeris, võrreldes Soomes asuva Kehroga[1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Varajane ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
1940. aastal leiti Kehra külas Andevei kinnistul 421 hõbemünti, millest viimane oli vermitud aastal 978. 421 mündist 411 olid Samaniinide dünastia poolt löödud dirhemid ning ülejäänud mündid olid Euroopa päritolu. Müntide leiukoha lähedalt leiti ka raudtööriistade jäänuseid ja savinõude tükke.[7][8] Selle põhjal on oletatud, et Kehra küla asustati hiljemalt 11. sajandiks.[9]
Kehra küla on esmakordselt mainitud Taani hindamisraamatus 1241. aastal. Raamatu järgi kuulus küla Rebala muinaskihelkonda ja selle suurus oli 10 adramaad. Pool külast kuulus Lambertusele ja teine pool Stenhackærile. Küla ristiti kas 1219. või 1220. aastal, tõenäoliselt sama retke käigus kui Saunja, Soodla, Aavere, Anija, Kõlu, Pirsu, Kihmla ja Parila külad.[2] 1249. aastal anti Kehra ja Paasiku külad Tallinna piiskopile, kelle järeltulijad asutasid hiljem Kiviloo mõisa.[10]
1564–1565 Rootsi maa- ja maksuraamatu järgi kuulus 13 adramaaline Kehra küla Kiviloo mõisa koosseisu. Samas allikas mainiti esmakordselt ka Jaunaku küla (Jaunack, hiljem ka Janakas, Jannikkas). Küla asus Aavoja jõe suudme lähedal ja oli kahe adramaa suurune. Veel mainiti esmakordselt ka Kehra ja Karukse veskit. Kehra veski (Kedder quarn) asus praegusest tehase juures asuvast autosillast 100 meetrit ülesvoolu, praeguse tselluloosi- ja paberivabriku kirdenurgas. 17. sajandi lõpu paiku asus veski ajutiselt Aavoja jõe suudmest 100 meetrit ülesvoolu, Jaunaku küla lähedal. Praeguse paberivabriku kirdenurgas asunud veski lammutati 1936. aastal, et teha ruumi rajatavale tselluloositehasele. Karukse veski (Karockas quarn) asus tõenäoliselt umbes 20–50 meetrit praegusest tervisekeskusest ülesvoolu, oletatava Karukse oja suudme lähedal. Veski lammutamise aeg on teadmata.[11]
Mõis[muuda | muuda lähteteksti]
Euphemia Kriedti käsutusse anti 1624. aastal lään, millele oli 1637. aastaks ehitatud mõis, mille omanikuks oli Kriedti väimees Heinrich Bade. 1660. aastatel omandas Gabriel von Elvering, Bade poeg, veelgi rohkem lääne, ning 1692. aasta kaardi järgi ulatusid mõisa maad umbkaudu kuni praeguse Mustjõe raudteepeatuseni. Mõisale kuulus ka Reitevahe (Arudevahe) kõrts praeguse Lahinguvälja raudteepeatuse lähedal.[12][13]
Von Elveringid said pärast Põhjasõda mõisa tagasi, kuid olid sunnitud selle 1760. aastal võlgade katteks maha müüma. Uued omanikud, von Brevernid, laenasid 1820. aasta kevadel mõisa Friedrich August von Maydellile, kes selle hiljem endale ostis ja uue mõisa ehitada lasi. Uus mõis on tänapäevani säilinud ja on linna vanim ehitis. 1847. aastal müüdi mõis Dietrich Johann Georg von Tiesenhausenile, kes müüs selle 1855. aastal omakorda Alexander Georg Matthias von Essenile. 1864. aastal kinkis ta mõisa oma tütrele Margarethe Gertrude Henriette von Ulrichile. Tema tütar, Marie Jeanette Katharina von Ulrich, päris mõisa 1904. aastal.[14]
19. sajandi lõpus andis Marie Ulrich mõisa majandusliku poole juhtimise Eesti Põllumajanduse Seltsile. Samal ajal hakkas mõis laienema lääne suunas, teisele poole praegust Kreutzwaldi tänavat. Mõisa ait ehitati 1876. aastal, viljakuivati 1912. aastal ja tall 1914. aastal. Praegu asuvad nendes hoonetes vastavalt Kehra ait, kultuurikeskus ja õmblusvabrik. Põllumajandusselts sai mõisa omanikuks 1914. aastal. Marie Ulrich elas mõisas kuni oma surmani 27. juunil 1926. aastal. Mõis riigistati 7. mail 1926. aastal.[15]
Riigimõis kuivendas lähedalasuvad märgalad ning jagas maa inimestele ehitamiseks ja põlluharimiseks. 1937. aastal müüdi mõis vastloodud tselluloositehasele. 1940. aasta 3. augustil moodustati riigimõisa asemele Kehra sovhoos. Kui Saksa väed Kehra okupeerisid, sai sovhoosist taas riigimõis. 18. aprillil 1945 muudeti riigimõis jälle sovhoosiks. Nõukogude võimu all kasutati mõisahoonet kuni 1956. aastani lastesõimena ja aastatel 1956-1994 haiglana. Sovhoos lõpetas tegevuse 17. juulil 1995. aastal. Praegu on mõis eraomanduses.[16] [17]
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Kool[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Joalaid, Marje. "Eesti kohanimeraamat". www.eki.ee. Vaadatud 3. septembril 2020. Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt; nime ":7" on määratud mitu korda erineva sisuga. - ↑ 2,0 2,1 Paavel, Sven-Olav (24. juuli 2019). "800 aastat Ida-Harjumaa külade ristimisest". Sõnumitooja. Vaadatud 24. detsembril 2020.
- ↑ Kongo, Linda (2016). Saksa-Eesti Kohanimed (PDF). Tartu: Eesti Looduseuurijate Selts. Lk 66, 95. ISBN 978-9949-9613-6-8.
- ↑ Miidla, Ants (2014). Kehra Lood. Kehra: MTÜ Kehra Raudteejaam. Lk 14, 47. ISBN 978-9949-33-520-6.
- ↑ Miidla, Ants (2014). Kehra Lood. Kehra: MTÜ Kehra Raudteejaam. Lk 49, 98. ISBN 978-9949-33-520-6.
- ↑ Miidla, Ants (2014). Kehra Lood. Kehra: MTÜ Kehra Raudteejaam. Lk 17, 47. ISBN 978-9949-33-520-6.
- ↑ Miidla, Ants (5. oktoober 2010). "Aardeleiud Anija vallast". Sõnumitooja. Vaadatud 5. oktoobril 2020.
- ↑ "Kehra aare". term.eki.ee. Vaadatud 24. detsembril 2020.
- ↑ Miidla, Ants (2014). Kehra Lood. Kehra: MTÜ Kehra Raudteejaam. Lk 10, 112. ISBN 978-9949-33-520-6.
- ↑ Miidla, Ants (2014). Kehra Lood. Kehra: MTÜ Kehra Raudteejaam. Lk 16, 17. ISBN 978-9949-33-520-6.
- ↑ Miidla, Ants (2014). Kehra Lood. Kehra: MTÜ Kehra Raudteejaam. Lk 18, 19, 49, 66. ISBN 978-9949-33-520-6.
- ↑ Miidla, Ants (2014). Kehra Lood. Kehra: MTÜ Kehra Raudteejaam. Lk 51–53, 69. ISBN 978-9949-33-520-6.
- ↑ "Kaardid - Kartograafilise dokumendi andmed EAA.1.2.C-III-52 leht 1". www.ra.ee. Vaadatud 21. septembril 2020.
- ↑ Miidla, Ants (2014). Kehra Lood. Kehra: MTÜ Kehra Raudteejaam. Lk 53–58. ISBN 978-9949-33-520-6.
- ↑ Miidla, Ants (2014). Kehra Lood. Kehra: MTÜ Kehra Raudteejaam. Lk 58, 59, 95. ISBN 978-9949-33-520-6.
- ↑ Miidla, Ants (2014). Kehra Lood. Kehra: MTÜ Kehra Raudteejaam. Lk 160, 163, 165, 173, 367, 417–420. ISBN 978-9949-33-520-6.
- ↑ Praust, Valdo. "Kehra mõis". www.mois.ee. Vaadatud 4. oktoobril 2020.