Oskar Elevant

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Oskar Elevant 1935. aastal

Oskar Eduard Elevant (20. oktoober 18841951) oli Eesti 1905. aasta revolutsionäär ja pagulane; hiljem kindlustusametnik Stockholmis ja Tallinnas. Ennekõike on Oskar Elevant tuntud kui eesti erapoliitiku ja Saksa agendi Aleksander Kesküla lähedane kaastööline ja erasekretär.

Lapsepõlv ja haridustee[muuda | muuda lähteteksti]

Oskar Elevant (ka Elefant) sündis 1884. aasta 20. oktoobril Raadi mõisas Tartus. Tema vanemad Mihkel ja Karoliine Elevant olid eestlased. Elevant lõpetas 1902. aastal Tartu linnakooli ning õppis seejärel 1903. aastal August Jaansoni kaubanduskooli raamatupidamiskursustel Peterburis. 1904. aastal sooritas ta Valgas kooliõpetajaeksami.[1]

Osalemine 1905. aasta revolutsioonis[muuda | muuda lähteteksti]

1905. aasta kevadel töötas Elevant Rahvakoolide inspektori kirjutajana Tartus. Ta kuulus Tartu sotsiaaldemokraatlikku organisatsiooni, mille liikmete seas olid ka Gottlieb Ast, Karl Ast, Aleksander Kesküla, Jaan Sarv, Aleksander Sepp, August Hanko, Karl Ruga, Aleksander Tassa, Rudolf Tassa, Friedebert Tuglas, Karl Türna, Jaan Sõra, Mart Sõra, Ernst Viilks, Adele Ruttik, Alma Ein, Luise Sõra, Alma Ostra, Amalie Unt ja Alide Ertel. Organisatsioon korraldas salajasi koosolekuid, kus loeti revolutsioonilist kirjandust, ning andis välja hektograafil paljundatud lendlehti, mida levitati tööliste ja maaelanikkonna seas. Ööl vastu 4. aprilli 1905. aastal korraldati mitmete ringi liikmete juures läbiotsimised ning Elevandilt saadi kätte suur hulk kirju Aleksander Sepalt, Aleksander Tassalt ja teistelt, milles oli muuhulgas juttu "hektograafi saatmisest ja sellest, kuidas haisupommide jaoks vedelikku valmistada." Elevant, Karl Ast ja Viilks vahistati samal päeval.[2] Vangistusest vabastati Elevant sama aasta 18. oktoobril, päev pärast tsaari manifesti 17. oktoobril vangimaja sisse piiranud Tartu Ülikooli üliõpilaste ja linnakodanike poolt. Pärast vangist vabanemist osales Elevant revolutsioonilises organiseerimistöös, kuni sotsiaaldemokraatlikud grupid arreteerimiste ja karistussalkade tegevuse tõttu laiali lagunema hakkasid.

Elu paguluses kuni Esimese maailmasõjani[muuda | muuda lähteteksti]

1905. aasta lõpus lahkus Elevant Peterburi ja Helsingi kaudu Stockholmi, kuhu jõudis veebruarikuus. Rootsi politseitoimikus kirjeldatakse teda kui keskmist kasvu, blondi ja siniste silmadega noorukit.[3] Sealt edasi liikus Elevant koos Rudolf Tassaga Oslosse[4] ja lõpuks Pariisi, kus ta viibis eesti pagulaste koloonia liikmena aastatel 1907–1908. Pariisis aitas Elevant Andres Didol anda välja revolutsioonilist ajalehte Õigus ning oli 1906.–1907. aastal üks Pariisi Eesti Seltsi asutajatest. 1908–1909 elas Elevant Helsingis, kus ta töötas ühe reklaamilehe juures ning professor Kaarle Krohni alluvuses Soome Kirjanduse Seltsi juures, tegeledes Jakob Hurda rahvaluulekogust ümberkirjutuste tegemisega. Ühtlasi saatis oma sõpra viiuldaja Rudolf Tassat kontsertidel Skandinaavia pealinnades ja reisis mõnda aega ise Venemaal.[5][6] Väidetavalt värvati Elevant juba tema esimese Rootsis oleku ajal Vene sandarmeeriagendi ning Stockholmi Soome-Eesti seltsi esimehe Hans Oll-Reinsoni poolt Vene salapolitsei teenistusse agendinimega "Mägi" valvama teiste välismaal viibivate revolutsionääride järele.

Alates 1910. aastast jäi Elevant püsivalt Stockholmi, kus ta esmalt andis vene keele eratunde Rootsi kindralstaabi ohvitseridele ja tegi vene keelest tõlkeid. 1911. aastal sai ta tööd kontoriametnikuna firmas Nya Förenade Elektriska Aktiebolaget, kus ta töötas kuni 1914. aastani.[7]

Koostöö Aleksander Keskülaga[muuda | muuda lähteteksti]

1914. aasta augustis avaldas Elevant Stockholmi Prantsuse saatkonnale soovi Prantsuse sõjaväkke astuda, kuid tema palve lükati tagasi. 1914. aasta septembris agendina Saksa kindralstaabi teenistusse võetud Aleksander Keskülaga hakkas Elevant uuesti lävima ilmselt juba 1914. aasta novembris, Kesküla esimese Rootsi-reisi ajal. Tänu Elevandile, kes 1915. aastal valiti Stockholmi Eesti Seltsi esimeheks, lõi Kesküla kontakti Stockholmis elavate sotsiaaldemokraatidest kaasmaalastega, kelle hulgas oli ka Stockholmi bolševikegrupi sekretär Jakob Bogrovski. Tänu Bogrovski sõprusele Elevandiga oli Keskülal võimalik lugeda Stockholmis viibivate bolševike kirjavahetust Leniniga Šveitsis.[8]

1914. aastal töötas Elevant Nyman & Schultzi reisibüroos ning seejärel 1915. aasta suvel Saksa kindralstaabi ülesandel paar kuud kindlustusseltsis Salamandria. 1915. aasta sügisel asus Elevant tööle kontoriametnikuna Petrogradist Stockholmi saabunud ärimehe Marc Michel Koyre kindlustusseltsis Rossija, mis tegeles Venemaale minevate kaupade kindlustamisega. Elevandi töökaaslaseks seal oli venelane Jakov Surits, hilisem tuntud Nõukogude diplomaat. Nii tänu Suritsale, kui ka oma teistele kontaktidele oli Elevant seega hästi kursis Vene enamlaste tegevusega Rootsis. Aleksander Kesküla, kelle tolleaegseks eesmärgiks oli Rootsit Saksamaa poolel sõtta tõmmata ning kellele oli vastumeelne Rootsi sotsialistide patsifistlik tegevus, kasutas Elevandi positsiooni ära, et sööta Rootsi politseile ette valeinfot, nagu oleks 1916. aasta märtsis toimunud Stockholmi rahukonverentsil valmistatud ette terrorirünnakuid. Valesüüdistuste tagajärjel vangistati konverentsi organiseerinud noorsotsialistid Zäta Höglund, Erik Hedén ja Ivan Oljelund ning Rootsist saadeti välja Stockholmi bolševikegrupp täies koosseisus eesotsas Nikolai Buhhariniga.[9]

Aastatel 1915–1918 oli Elevant Stockholmi Eesti Seltsi esimees ning aastatel 1934–35 selle juhatuse liige. 1917. aastal abiellus Elevant Elvine Kask'iga (sünd. 1893. a. Vormsi saarel).[10]

1917.–1918. aastal oli Elevant Prantsuse Stockholmi saatkonna rahastatava mitteametliku Eesti välisesinduse "Eesti Büroo" sekretär ning lisaks Keskülale ühtlasi selle ainuke töötaja. Büroo asus Stockholmis Drottninggatanil hotell Regina kõrval.[11] Elevandi ülesanneteks mh rootsikeelse "Eesti Büroo bülletääni" koostamine, trükkimine ja levitamine, büroo külaliste vastuvõtmine jne. Koos Keskülaga tegi Elevant katset diskrediteerida alates 1918. aasta veebruarist Skandinaavias viibinud esimese Eesti välisdelegatsiooni liikmeid, eeskätt Jaan Tõnissoni ja Mihkel Martnat, keda nad Prantsuse saatkonna juures süüdistasid saksameelsuses.[12] Samuti intrigeerisid nad Soome kodusõja ajal Soome valge valitsuse vastu, püüdes takistada salajast relvade ja laskemoona transporti Rootsist Soome.

Elu ja tegevus pärast Esimest maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Kindlustusselts Rossija läks 1919. aastal pankrotti, mille järel Elevant oli pool aastat töötu, kuid sai seejärel tööd kindlustusseltsis Hansa. 1920. aastal sündis poeg Georg Konstantin ning 1924. aastal tütar Saimi Marie. 1934. aastal võeti Elevant vastu Eesti kodakondsusesse. Juba 1924. aastast oli Elevant kannatanud depressiooni ja unetuse all ning 1935. aastal tabas teda tõsisem närvihaigus. 1935. aasta 20. juunil tegi ta meeltesegaduses katse surnuks lämmatada oma kümneaastast tütart, et säästa teda "tulevase sõja" eest. Elevandi rasket psüühilist seisundit loeti kergendavaks asjaoluks ning kohus teda seetõttu ei karistanud, küll aga veetis ta järgnevad pool aastat psühhiaatriahaiglas. Haiguse ajal tekkis Elevandil soov pöörduda tagasi kodumaale ning 1936. aastal naasis ta Eestisse, kus sai tööd merekindlustusseltsi Hansa Eesti kontoris. Oskar Elevant suri 1951. aastal Tartus haiglas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Välis-Eesti tegelased. Tallinn: Välis-Eesti Ühing. 1939. p. 18. 
  2. Issakov, Sergei (1977). "Arhiivileide II. Kuidas 1905. a. jälitati Tartu Keskkooliõpilaste ringe, F. Tuglast ja A. Tassat". Keel ja Kirjandus 6: 353–357. 
  3. Jaanson, Kaido (2003). "Eestlased Rootsi salapolitsei valvsa silma all Esimese maailmasõja ajal". Tuna. Ajalookultuuri ajakiri 1: 27. 
  4. Kuldkepp, Mart (2016). "Dokument kõneleb. 1905. aasta põgenikud võtsid Rootsis laulu üles". Horisont 7/8: 11. 
  5. Välis-Eesti tegelased. Tallinn: Välis-Eesti Ühing. 1939. p. 18. 
  6. Jaanson, Kaido (1990). "See kummaline Eestlane". Looming 7: 967. 
  7. Välis-Eesti tegelased. Tallinn: Välis-Eesti Ühing. 1939. p. 18. 
  8. Arens, Olavi (1991). "Aleksander Kesküla". Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused 40/1: 33. 
  9. Jaanson, Kaido (2003). "Eestlased Rootsi salapolitsei valvsa silma all Esimese maailmasõja ajal". Tuna. Ajalookultuuri ajakiri 1: 338–344. 
  10. Välis-Eesti tegelased. Tallinn: Välis-Eesti Ühing. 1939. p. 18. 
  11. Suits, Gustav (1972). "Tagasivaade Eesti Vabariigi sünniaegadele". Tulimuld 1: 60. 
  12. Kuldkepp, Mart (2013). "Intriigid, provokatsioonid ja iseseisvuse sünd: Eesti välisdelegatsioon ja Aleksander Kesküla". Ajalooline Ajakiri 3: 60.