Mihkel Veske
.jpg)
Mihkel Veske (28. jaanuar 1843 – 16. mai 1890) oli eesti teoloog ja keeleteadlane.
Veske sündis Holstre mõisavallas Veske talus. Õppis Paistu kihelkonnakoolis, Tartu Kubermangugümnaasiumis ja (Paistu Maarja koguduse õpetaja Woldemar Adolf Hanseni toel) Leipzigi misjonikoolis ning Leipzigi ülikoolis, kus 1872. aastal kaitses ta doktoriväitekirja "Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes". Seejärel töötas ta Tartus eesti keele lektorina ning püüdis Tartu Ülikoolis avada eesti keele õppetooli. 1885. aastal läks uurimisretkele Ungarisse, sealt Venemaale, kus töötas surmani Kaasani ülikoolis.
Eesti keele uurimise ajalukku läks Veske muuhulgas esimesena, kes 1879. aastal ilmunud teoses "Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis" püstitas teooria, et eesti keeles on kolm väldet – lühike, pikk ja ülipikk –, mis eristuvad häälikute pikkuse järgi. Häälikuvälte teooriat arendas hiljem edasi Paul Ariste.[1]
Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]
1899. aastal avati tema haual Tartu Uus-Jaani kalmistul mälestussammas.[2] Graniidist alusel asus August Weizenbergi loodud Mihkel Veske büst. Büst eemaldati haualt pärast II maailmasõda, haud ise ning samba graniitalus on muinsuskaitse all.[3] Tänapäeval on haual Weizenbergi loodud büsti koopia.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Nele Salveste "Ikka need välted – no mida neist arvata?" Oma Keel 1-2/2012, lk 20-21
- ↑ Dr. M.Veske mälestussamba avamine, Postimees, 28.05.1899
- ↑ Mihkel Veske haud kultuurimälestiste riiklikus registris
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Mihkel Veske |
- "Eesti värss" - Mihkel Veske: elulugu ja terviktekstid
- Mihkel Veske Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
