Merivälja objekt

Merivälja objekt (ka ja edaspidi objekt M) on meedias kasutatav nimetus 1969. aastal Tallinnast Pirita linnaosast Meriväljalt aadressil Hõbekuuse tee 34 hoovist maa seest leitud metallist objekti kohta.

Nõukogude Liidu teadlaste tehtud analüüside põhjal väideti, et objektil on väga erilised omadused ja tegu on sulamiga, mis on valmistatud tingimustes, mida planeedil Maa pole võimalik saavutada. Nii Nõukogude teadlased kui ka KGB töötajad oletasid, et tegu on maaväliste olendite valmistatud sulamiga, ning Hõbekuuse tee 34 hoovis alustati kaevetöid maaväliste olendite tehnoloogia leidmiseks.

Tänapäeval on leitud sulamit analüüsinud ka Tallinna Tehnikaülikooli teadlased, kelle analüüside tulemusena on selgunud, et sulam sisaldab suuremas osas kroomi, rauda ja niklit, mida on ka Maa elanikel võimalik saavutada.

Juhtumi kirjeldus

Tallinna 2. Keskkooli inglise keele õpetaja Viivika-Evi Miti (8. september 1928 Tallinn – 2. veebruar 1998 Tallinn) abikaasa Virgo Mitt (10. veebruar 1923 Jõhvi – 23. juuli 1987 Tallinn) ja naaber hakkasid Hõbekuuse tee 34 hoovis kaevu kaevama. 6,5 meetri sügavusele jõudes tuli ette tugev ringikujuline paari sentimeetri paksune hallikas metallplaadi moodi asi, mille lõhkumine võttis aega, kuid lõpuks suudeti materjal suruõhuhaamriga purustada. Tükke said nad ühe ämbritäie ning nende vaatlemisel avastati, et tegu on metalliga. Enamik tükke valati kaevu rakmetesse.

Üks tükk jõudis automehaanik Virgo garaaži külastanud Hergi Kariku kaudu Teaduste Akadeemia Geoloogiainstituuti Herbert Viidinguni, kes pidas enda vaatluste kohta mitu aastat päevikut ning kelle kolleeg olevat tükiga kokku puutudes saanud tugeva elektrilöögi ja kaotanud teadvuse. Pärast enda uuringuid saatis Viiding metallitüki uurimiseks edasi: Mittide kätte jäänud metallitükk saeti pooleks ja üks pool eraldi kolmeks, mille Enn Parve saatis 1984. aasta algul Kiievi materjaliinstituuti, Moskva geoloogiainstituuti ja Leningradi kaitseministeeriumi laborisse uurimiseks. Kogu uurimine hakkas kandma parooli "совершенно секретно" (täiesti salajane). Saabusid arvamused, et sulam on selline, mida pole maistes tingimustes võimalik saada. 1984. aasta suve lõpus saabus teade Parvele ja Karl Rebasele, et objekt on huvitav ja tuleb alustada uuringuid.

Lennundusinseneri haridusega Aleksander Dejev, kes oli avaldanud raamatu "Ufode varjupoolel" ja ravitsenud ebaseaduslikult enda avastatud D-välja abil, mille tagajärjel vähemalt kaks inimest suri, hakkas huvi tundma Merivälja vastu pärast tutvumist puugravüüriga, mis kujutas 14. aprilli 1561 koidikut Nürnbergis, kus päikese ümbruses oli hulk veripunaseid riste, jooni või torusid ja kerasid, mida torudest järjest lisandus, mis liikusid tunni jooksul ringi ja põrkusid, nagu oleksid võidelnud. Seda pidas ta ufolahinguks ja päikese tõususuunda arvesse võttis jõudis järeldusele, et päikese ümber toimuv pidi leidma aset Tallinnast 35 km põhja pool. Ta esitles Mittidele end 1985. aasta lõpus NSVL-i kaitseministeeriumi esindajana, nõudis krundi üleskaevamist ja võttis enda käsutusse toa, kuhu seadis üles ööpäevaringse valvega laboratooriumi.

1986. aastal külastasid Mitte Enn Parve ja kaks tundmatut meest Moskvast diplomaadikohvritäie dollaritega, et kogu krunt ära osta. "Kui nad oleksid vähem pakkunud, siis ma võib-olla oleksin müünudki," tunnistas Viivika Mitt ufoloog Igor Volkele.

Erinevad versioonid

Anto Raukase arvates on objekt M salajane sõjaline objekt: esimese maailmasõja ajal olevat Venemaa sõjaministeerium andnud Petrogradi teadlastele käsu valmistada sulam, mis oleks tugevam kui tollal tuntud terasemargid, töökohaks Bekkeri laevatehas. Pärast bolševike riigipööret 1917. aastal jäid nad aga tähelepanuta ja Saksa vägede lähenedes otsustati esimesed valatud siiani teadmata koostisega metalliproovid matta ööpimeduses tollal väheasustatud Viimsi poolsaarele männimetsa lootuses, et olude paranedes kaevatakse need välja ja töö jätkub. Saksa okupatsioonile (1917–1918) järgnes aga Vabadussõda, metalliproovid jäid maapõue ja Meriväljale rajati aedlinn.

Dejev ja Volke arvasid, et objekt M koosneb väiksemast (43 t) ja suuremast (2080 t) osast. Volke väitis, et suurem osa on elliptiline (17x22 m), väiksem pommikujuline (2x4 m) ja tegu on ufode signaalgeneraatoriga, mis suudab kiiresti liikuda igasuguses keskkonnas. Viimasena kaevetöid juhatanud geoloogia-mineraloogiakandidaat Nikolai Šotševanov arvas, et objekti M näol on tegu tükkiga "ufo" kaitsekilbist. Kuna objekt M kaevati välja moreenikihi alt, arvati, et tegu võib olla jääajal Meriväljale maandunud ufo või koguni ufonautide säilmetega. Ühe teooria järgi on objekt M Meriväljal maa all 10. või 11. sajandist ja seda peaks kinnitama ühes Tallinna kirikus olev freskofragment, mida pole hiljem leitud. Nii Herbert Viiding kui ka Viivika Mitt tunnistasid, et tegu võis olla püriidi ehk kassikullaga.

Kuulujutud ja seletamatud juhtumid

Suur roll lugude levimisel on maja perenaisel Viivikal, kes sai objekti valvamise eest 500 rubla kuus ja pidi seetõttu uurijaid kogu aeg ligi meelitama: ta rääkis erinevaid lugusid sellest, kuidas majas on kuuldud samme, mööbel olevat ise liikunud ja lamp läinud ise põlema, kuigi juhe polnud seinas, kusjuures seda ei näinud ta üksi. Dejev väitis, et maja all on haigusttekitav kiht, mille tema poolusi vahetades kinni keeras. Ühel 27. jaanuari hommikul algas Mittide maja all mürin (Viivika sõnul oleks nagu metroo läbi sõitnud), mis kordus umbes iga 20 minuti tagant, kestis kaks päeva ja olevat Viivika sõnul tugevamaks läinud. 29. jaanuaril käis Viivika garaažis lahtise tunneli juures koos tuttava sensitiiviga, kes ütles, et oli näinud väga intensiivset valgust. 30. jaanuari õhtul oli mürin nii tugev, et klaasid klirisesid. Samal ajal Tallinnas viibinud Dejev peatas oma aparatuuriga mürina ja ütles, et poolused olid paigast ära läinud. 1988. aasta suvel nägi Viivika minia Leili Mitt-Uibopuu (30. august 1955 – 22. jaanuar 2013 Tallinn) Meriväljal ringi jalutades kodule lähenedes eemalt Dejevit, kes nende hoovi sisse astus. Kui aga Leili väravani jõudis, oli Dejev kadunud.

Kuna arvati, et suurema ufolaeva uks asub Mittide maja all, siis kaevati nende garaaži 8,5 meetri sügavune tunnel. Kaevamise käigus olevat üht meest "tulistatud" selliselt, et tema kehal oli neli pigmendilaiku, millest Dejev järeldas, et ufos elavad robotid, kes on igasuguse sissetungi vastu programmeeritud. Siiski kadusid laigud mehe kehalt aja möödudes ise ära. Kui Mittide hoovi kaevamisel 1987. aastal jõuti 10,5 meetrini, tuli vastu kõva kiht ja edasi ei saadud kaevata ning arvati, et jõutigi "ufoni" välja, kuid sellest polnud jälgegi. Hiljem väitsid Viivika tuttavad sensitiivid, et "ufo" pidigi eest ära liikuma ja siksakiliselt. Kui kaevetööd maja ohustama hakkasid, käskis Viiding Dejevil lammutamine lõpetada ja andis talle rahustuseks mõned püriiditükid, millest Dejev tundis ära kosmoselaeva tiiva jäänused, leidis, et tükid on bioloogilist päritolu ehk elus ja hakkas selle baasil uut D-generaatorit (mis pidavat säästma autokütust 30–50%, tegema vasest kulda, panema ihaldatut ennast armastama, ravima inimesi kõikidest tõbedest, sh AIDS-i ja vähki, haige uriini D-kiiritamisega ja suurendama saagikust umbes 50%) looma Punase RET-i alla moodustatud kooperatiivis Ruslan. Dejevi vastu algatati kriminaalasi, kuna J. Lauristini nimelise kolhoosi saagikus D-generaatori tõttu ei tõusnud, ja ta lahkus Eestist 1988. aastal. On väidetud, et Dejev oli tulnukas.

Kuu aega enne Herbert Viidingu surma 1988. septembris kadus temale kuulunud objekti M tükk. Meriväljale sattunud Vormsi Enn käskis garaažis oleva šahti (tunneli) kinni ajada ja sinna ühe lepituseseme matta, et inimeste tehtud kurjuse eest vabandada. Kui 6. novembril 1988 hakati šahti kinni ajama, käis esimese ämbritäie valamise järel õues kõva kärgatus, hoovis olles olevat taevas muutunud järjest siniseks, mustaks ja valgeks. Kinni ajamine lõpetati 15. novembril. 16. novembril Tallinna Linnahallis toimunud koosolekul ütles tundmatu mees hobiufoloog Hans Raudsikule: "Kas te ise ka teate, millega te olete hakkama saanud? Te olete väga suure heateo teinud."

Pavel Popovitši abikaasa, teeneline katselendur Marina tegi 1990. aastal Merivälja objektile tugevat reklaami, meelitades kohale Jaapani telekanali Asahi võttegrupi, kes suri kahtlastel asjaoludel täies koosseisus vahetult pärast Tallinnas käimist ja kes osutusid Jaapani luurajateks, ainus teletöötaja oli filmioperaator.

Oma klassijuhataja Viivika Mitilt saadud objekti M tükki 2017. aastal TV3 saates "Seitsmesed uudised" tutvustanud Mart Sandri sõnul lendas säde, kui filmioperaator Veiko Vares kildu puudutas. Viivika rääkis Sandrile, et salapärased jõud on koera läbi suletud akende edasi-tagasi lennutanud.

Tänapäev

1992. aastal Hans Raudsik Nikolai Sotševanovilt, mis objektist edasi saab, kes vastas, et temal on tükk alles ja selle pärandab ta oma pojale. Tikutoosisuurune tükk objektist M oli ka Hans Raudsikul Geoloogia Instituudis olemas.

Hiljem elas majas oma perega Leili, kes müüs 2012. aastal Facebooki postituses 210 grammi kaaluvat Merivälja ufo objekti 55 miljoni dollari eest kolmes keeles ja väitis, et objekt M on Maa juhtimissüsteem.

Merivälja ufo juhtumi ainetel on Indrek Hargla, Triin Ruumeti ja Ken Saani ühistööna valminud teleseriaal "Merivälja". Peagi pärast sarja lõppemist TV3 kanalil valmis ka Indrek Hargla samanimeline romaan.

2017. aastal jõudsid Tallinna Tehnikaülikooli teadlased järeldusele, et väidetav objekti tükk on inimtekkelise päritoluga, selle koostises on 68% kroomi, 23% rauda ja 7% niklit, mis vastab ferrokroomile (roostevaba terase tootmises kasutatav tooraine). Rutt Hintsi sõnul pole ühtki alust väita, et uuritud tükk on algne tükk, mis maa seest tuli, ja toetab Anto Raukase välja käidud seletust. Hintsi sõnul on tõenäoline, et kaevates satuti püriidi peale, paks kiht on tingitud Merivälja moreenikihi all lasuvast kambriumi liivakivist, kus on palju püriidi konkretsioone. Arvatavasti kaevas Virgo Mitt erinevad suure püriidisisaldusega kihid kokku, ajas enam kui 10 aastat hiljem segi mujalt kokku korjatud materjalidega ja esitleski seda maapõue kivimi pähe.

Hõbekuuse tee 34 maja oli aastatel 2018–2019 müügis, 2019. aastal alustati selle renoveerimist.