Mecklenburgid
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2015) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Jaanuar 2015) |
Mecklenburgid on lääneslaavi päritolu Põhja-Saksamaa dünastia, mis valitses aastani 1918. Kui nende ajalugu alustada Obodriidide Pommeri dünastia Nikloti ametissepühitsemisest aastal 1129, valitsesid nad peaaegu kaheksa sajandit. Pole ürikuid, mis ütleks, kas ja kuidas Niklot põlvnes varasematest obodriidide valitsejatest. Sellele vaatamata olid nad üks pikemalt valitsenud perekondi Euroopas. Viimati valitsesid nad Hollandis, kui kuninganna Wilhelmina aastal 1948 troonist loobus, kuni kuninganna Juliana troonist loobumiseni aastal 1980.
Juured[muuda | muuda lähteteksti]
Niklot oli vendide hõimu obodriidide isand. Kui Saksa-Rooma riik laienes itta, eriti 13. sajandil Läänemere rannikule, liitus obodriidide isandate kildkond sakslastega ja tugevdas nii oma positsiooni. Võimsaimatest said esimesed Mecklenburgi isandad (nimi tuleneb peamisest kindlustusest Mikla Burg, 'suur linnus'). Dünastia peaharu ülendati aastal 1347 hertsogiseisusse. Järk-järgult muutusid nad üha sakslaste sarnasemaks, säilitades oma valitseva positsiooni.
Nõuded Rootsi troonile[muuda | muuda lähteteksti]
Mecklenburgi hertsogid jätkasid 14. sajandist nõudeid Rootsi pärandile. Mecklenburgi hertsog oli järglane ja pärija kahele naisele, keda legendid sidusid Skandinaavia kuningakodadega.
- Mecklenburgi isanda Heinrich II isapoolne vanavanaema, Skandinaavia aadlinaine Christina, Heinrich Borwin II (suri 1226) naine, oli Rootsi kuninga Sverker Karlssoni tütar esimese naisega. Christina oli Johann I ema, viimase poeg oli Heinrich I.
- Mecklenburgi isanda Heinrich II emapoolne vanaema leedi Marianna oli Pommeri hertsogi ja Wolgasti isanda Barnim I (suri 1278) esimene naine, samuti Rootsi kuninga Erik Erikssoni õde. Marianna ainus ellujäänud laps oli tütar Anastasia, kellest sai Heinrich I (suri 1302) naine ja Heinrich II ema.
Sverkeri suguvõsa oli ammu hääbunud, trooni sai lõpuks Erik XI. Meessoost Eriku dünastia hääbus samuti ja tema teiste tütarde küsimust vältis Birger jarl, kes oli tema tütre Ingeborg Eriksdotteri (ainus, kes aastal 1250 veel elus oli) abikaasa. Birger kandis tõsiselt hoolt selle eest, et kindlustada kuningavõim oma poegadele.
Mecklenburgi hertsogite nõue Rootsi troonile sai tegelikkuseks lühikese valitsemise ajal: Heinrich II poeg Albrecht II (1318–79) abiellus naissugulase, Skandinaavia pärijanna Eufemia Eriksdotteriga (1317–1370). Hertsog Albrecht III, paari teine poeg, kukutas oma onu, Rootsi troonilt ja sai Rootsi kuningaks.
Margrete I valis oma pärijaks Eriku Pommerist. Erik põlvnes Albrecht III vanemast vennast. Kalmari uniooni monarhid pärinesid seega Mecklenburgidest.
Isapoolsed Mecklenburgid, kes põlvnesid Eufemia nooremast pojast Magnus I-st, jätkasid oma trooninõudlust ja sekkusid aeg-ajalt Skandinaavia sündmustesse.
Nõuded Norrale[muuda | muuda lähteteksti]
Norra kuningriik oli ainus keskaegne Skandinaavia riik, kus kuningavõim oli päritav, mitte valitav. Juba siis, kui Olav IV Håkonsson oli alaealine ja tema ema Margrete oli regent, edendasid Mecklenburgi hertsogid oma nõudeid.
Mecklenburgi hertsogite nõue Norra troonile põhines nende põlvnemisest Eufemia Eriksdotterist, kes oli Håkon V Magnussoni lapselaps.
Kui Olav IV aastal 1387 suri, oli Norra ilma monarhita regent Margrete valitsemise all. Ta valis varsti pärija, Eriku Pommerist, kelle ema Maria oli olnud Eufemia vanim lapselaps ja Margrete õe tütrepoeg.
Kui Eriku sugulane kuningas Christoffer suri (enne kukutatud Pommeri Eriku surma), valiti pärast mõningast vaheaega teine suurnik, Oldenburgi Christian VIII, kes põlvnes naisliini pidi Eufemiast ja Mecklenburgi perekonnast (oli Eufemia tütre pojapojapoeg), aastal 1450 Norra kuningaks. Ta edestas sel korral oma nõbu ja meesliinis rivaali, Mecklenburgi hertsogit Heinrichit.
Mecklenburgi hertsogid jätkasid enda pidamist õigusjärgseks pärijaks Norra troonile, kuid ei suutnud kuningriiki Oldenburgidelt võita.
Uuemad riigid Mecklenburgis[muuda | muuda lähteteksti]
1711. aasta paiku sõlmiti Mecklenburgi hertsogite ja Brandenburgi kuurvürsti vahel leping, millega kuurvürst tunnistati järgmiseks Mecklenburgi pärijaks pärast Mecklenburgi dünastia meesliini hääbumist. Nii pidasid kuurvürstid, hiljem Preisimaa kuningad, end Mecklenburgide hulka kuuluvaks ja hakkasid kasutama lisaks oma tiitlitele selle tiitlit, s.o. Mecklenburgi hertsog.
Selle lepingu seaduslikkus oli ja on ikka veel arutuse all, kuna kõik perekonna liikmed ei osalenud selles ja vähemalt üks neist oli lepingu sõlmimisel alaealine.
17. ja 18. sajandil jagati hertsogkonda mitu korda perekonna liikmete vahel. Mecklenburg-Schwerin, Mecklenburg-Güstrow ja Mecklenburg-Strelitz olid tüüpilised jagunenud vürstkonnad. 18. sajandi lõpuks läks enamik osi tagasi vanemale harule (Schwerin), pärast mida jagati pärusvaldus kuni monarhia lõpuni Saksamaal kaheks riigiks:
Need ülendati Viini kongressil suurhertsogkondadeks. Aastal 1918, vähem kui aasta enne monarhia likvideerimist, hääbus Strelitzi pealiin ja Mecklenburg-Schwerini suurhertsogist sai regent, kuid pärimise ebaselgus (Strelitzi noorem haru elas Venemaal) ei lahenenud enne mõlema väikemonarhia vabariigiks kujunemist.
Slaavi pärand[muuda | muuda lähteteksti]
Mecklenburgid pärinesid algselt slaavi obodriidide hõimupealikest, nagu Niklot ja Pribislaw, järk-järgult aga saksastusid. 20. sajandi alguses mäletas selle slaavi juuri näiteks Montenegro kuningas Nikola I, kes valis oma pärijale Danilole naiseks Jutta von Mecklenburg-Strelitzi, väites Mecklenburgide slaavi päritolu piisavaks.
Riigid, kus valitsesid Mecklenburgid[muuda | muuda lähteteksti]
- Mecklenburg (1131–1918), sealhulgas
- Mecklenburg-Schwerin (1352–1918) katkestusega
- Mecklenburg-Güstrow (1621–1701)
- Mecklenburg-Stargard (1348–1471)
- Mecklenburg-Strelitz (1701–1918)
- Rootsi (1364–1389)
- Werle (1235–1436)
- Holland (1948–1980)