Margaret Atwood

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Margaret Atwood

Margaret Atwood (sündinud 18. novembril 1939 Ottawas) on Kanada kirjanik, kirjanduskriitik ja keskkonnaaktivist.

Ehkki Atwoodi tuntakse romaanide poolest (mille seas on armastus-, ajaloo- ja ulmeromaane), on ta avaldanud ka 15 luulekogu ning võitnud korduvalt luuleauhindu. Paljud tema luuletused on saanud inspiratsiooni müütidest ja muinasjuttudest, mis huvitavad teda lapsest saati. Atwood on avaldanud arvukalt lühijutte ajakirjades, tal on ilmunud neli jutukogu ja kolm kogumikku raskesti liigitatavat lühiproosat. Samuti on ta kirjutanud lasteraamatuid, telestsenaariume ja kirjanduskriitikat.

Atwood on üks enim auhinnatud Kanada kirjanikke. Ta on võitnud Arthur C. Clarke'i auhinna ja Astuuria vürsti auhinna, olnud viis korda Bookeri auhinna nominent (üks kord neist võitja), samuti seitse korda Kanada kindralkuberneri auhinna finalist (võites selle kahel korral).

Tema tuntuimad teosed on "Teenijanna lugu", "Kassisilm", "Alias Grace", "Pime palgamõrvar" ja "Orüks ja Ruik".

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kanada Ontario provintsis Ottawas sündinud Margaret Atwoodi ema oli dietoloog Margaret Dorothy (neiupõlvenimega Killam) ja isa entomoloog Carl Edmund Atwood. Isa ameti tõttu veetis Atwood suure osa lapsepõlvest Põhja-Québeci metsades vaheldumisi Sault Ste. Marie linnakesega Ottawas ja Kanada suurima linna Torontoga. Pidevalt hakkas ta koolis käima alles 11-aastaselt.

Juba lapsepõlves armastas Atwood palju lugeda. Kirjutamist alustas ta 6-aastaselt ning 16-aastaselt otsustas hakata kirjanikuks. 1957. aastal alustas ta õpinguid Toronto ülikooli Victoria kolledžis, kus tema õppejõudude seas olid Jay Macpherson ja Northrop Frye. Atwood lõpetas ülikooli 1961. aastal bakalaureusekraadiga inglise keeles (kiitusega), kõrvalerialadeks filosoofia ja prantsuse keel.

1961. aastal võitis Atwoodi omakirjastuslik luulekogu "Double Persephone" E. J. Pratti medali. Seejärel asus ta õppima Harvardi ülikooli Radcliffe'i kolledžis, mille lõpetas 1962. aastal magistrikraadiga. Atwood jätkas kraadiõpinguid veel kaks aastat, kuid ei lõpetanudki oma doktoritööd inglise metafüüsilise armastusromaani teemal. Ta on töötanud õppejõuna Briti Columbia ülikoolis (1965), Sir George Williamsi ülikooli Montrealis (19671968), Alberta ülikoolis (19691970), Yorki ülikoolis Torontos (19711972), Alabama ülikoolis Tuscaloosas (1985) ja New Yorgi ülikoolis.

Ulme[muuda | muuda lähteteksti]

1987. aastal võitis Margaret Atwoodi romaan "Teenijanna lugu" esimese Arthur. C. Clarke'i auhinna, mis antakse eelmise aasta jooksul esmakordselt Suurbritannias ilmunud parimale romaanile teadusliku fantastika vallas. Raamat oli ka ulmeauhindade Nebula (1986) ja Prometheus (1987) nominent. Ameerika raamatukogude assotsiatsiooni 1990.–2000. aastal kõige sagedamini keelustatud raamatute edetabelis oli "Teenijanna lugu" 37. kohal.

Samuti saavutas ulmekirjanduses tähtsa koha Atwoodi romaan "Orüks ja ruik", millele 2009. aastal ilmus järg "Uputuse aasta".

Algselt protestis Atwood selle vastu, kui tema romaane nimetati teaduslikuks fantastikaks. Intervjuus Briti ajalehele The Guardian väitis ta: "Teadusfantastikas on koletised ja tähelaevad; ulme seevastu võib tõepoolest sündida."[1] Hiljem on ta määratlenud oma raamatud sotsiaalse fantastikana.

Kanada identiteet[muuda | muuda lähteteksti]

Atwoodi on andnud olulise panuse Kanada-uuringutesse, kirjutades oma kirjanduskriitikas Kanada identiteedist. Tema peamine kriitikateos "Ellujäämine: temaatiline juht Kanada kirjandusse" on küll praeguseks mõnevõrra aegunud, ent laialt kasutusel Kanada-uuringute õpetamisel väljaspool Kanadat.

"Ellujäämises" väidab Atwood, et Kanada kirjandust ja Kanada identiteeti iseloomustab ellujäämine kui sümbol. Seda väljendab "ohvripositsioonide" sage kasutus Kanada kirjanduses. Need positsioonid esindavad mitmesuguseid ohvri eneseteadlikkuse ja eneseteadvustamise vorme võitja ja ohvri suhetes. "Võitjad" võivad sellises kontekstis olla teised inimesed, loodus või ka muude väliste ja sisemiste faktorite metsikus, mis ohvrit rõhuvad. Atwoodi "Ellujäämises" ilmneb tugev Northrop Frye garnisonimentaliteedi teooria mõju.

Hiljem on Atwood käsitlenud Kanada identiteedi avaldumist kirjanduses oma loengutes nagu "Veidrad asjad: Pahatahtlik Põhi Kanada kirjanduses" (1995). Tema hinnangul kujundasid Kanada identiteedi hirm looduse ees, asunike ajalugu ja kõhklusteta pühendumine kogukonnale.

Ühiskondlik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Ehkki Atwoodi poliitilisi vaateid peetakse tavaliselt vasakpoolseteks, on ta intervjuudes väitnud, et peab end tooriks selle sõna ajaloolises tähenduses. Nii Margaret Atwood kui ka tema elukaaslane, kirjanik Graeme Gibson kuuluvad Kanada Rohelisse Parteisse, toetades selle juhti Elizabeth Mayd.

Atwood on sageli võtnud sõna keskkonnateemadel ning nii tema kui ka ta elukaaslane on BirdLife Internationali kuuluva Rare Bird Clubi aupresidendid.

Ta on olnud Kanada Kirjanike Liidu esimees ja Kanada PEN-klubi president. Praegu on Atwood Rahvusvahelise PEN-klubi asepresident.

1987. aastal vaidles Atwood vastu Kanada ja USA vabakaubanduslepingule. Kanada 2008. aasta üldvalimistel osales ta Quebeci separatistliku partei Bloc Québécois kampaaniaüritusel, kuna toetas nende seisukohti kultuuripoliitikas. Atwood kinnitas, et hääletaks Bloc Québécois poolt, kui elaks Quebecis.

Film, muusika ja teater[muuda | muuda lähteteksti]

1964. aastal kirjutas Margaret Atwood doktoriõpingute ajal libreto John Beckwithi muusikateosele "Suvetrompetid" (The Trumpets of Summer, 1964), mis käsitles William Shakespeare'i retseptsiooni Kanadas. Teose tellis Canadian Broadcasting Corporation Shakespeare'i 400. sünniaastapäevaks.

1974 kirjutas Atwood stsenaariumi CBC telefilmile "Teenijatüdruk" (The Servant Girl), Selle peategelane oli ka tema 1996. aastal ilmunud romaani "Alias Grace" peategelane Grace Marks, kes koos majateenija James McDermottiga mõisteti süüdi 1843. aastal toime pandud Thomas Kinneari ja tema majapidajanna Nancy Montgomery mõrva eest.

Esimesena Atwoodi romaanidest sai filmiks 1981. aastal "Pinnaletõus", stsenaristiks autor ise.

1990. aastal linastus film "Teenijanna lugu" Atwoodi samanimelise romaani põhjal. Stsenarist oli Harold Pinter ja režissöör Volker Schlönsdorff. Osalesid Natasha Richardson Offredi, Faye Dunaway Serena Joy, Robert Duvall Fredi, Aidan Quinn Nicki ja Elizabeth McGovern Moira rollis. 2001. aastal lasi MGM turule ka DVD.

BBC Radio 4 tegi 2000. aastal romaanist raadioversiooni, mille luges ette John Dryden.

Samuti 2000. aastal, 6. märtsil, lavastus Kopenhaagenis ooper "Teenijanna lugu", mille autor on Poul Ruders. Londonis esitas seda 2003. aastal Inglise Rahvusooper.

Veel ühe lavaversiooniga Brendon Burnsilt esines 2002 Suurbritannia-tuuril Basingstoke'i Haymarket Theatre.

Samal aastal linastus film "Pime palgamõrvar" Atwoodi samanimelise romaani ainetel.

2003. aastal tegi Shaftesbury Films antoloogilise filmisarja "Atwoodi lood" ("The Atwood Stories") kuuest Margaret Atwoodi lühiloost.

Atwoodi novelli põhjal valmis 2004. aastal lühifilm "Patusööja" (The Sin Eater) ja 2007. aastal "Röövelpruut" samanimelise romaani alusel.

2008. aasta märtsis teatas Atwood, et nõustus kirjutama kammerooperi "Pauline" Kanada kirjanikust ja kunstnikust Pauline Johnsonist, kes on pikka aega Atwoodile huvi pakkunud. Ooperi lavastab Vancouveri linnaooper. Tegevus toimub Vancouveris Briti Columbias 1913. aasta märtsis, Johnsoni viimasel elunädalal.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Kanadas ja rahvusvaheliselt on Atwood pälvinud üle 55 auhinna.

Auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]

Audoktorikraadid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Trenti ülikool, 1973
  • Queen's University, 1974
  • Concordia ülikool, 1980
  • Smith College, 1982
  • Toronto ülikool, 1983
  • Waterloo ülikool, 1985
  • Guelphi ülikool, 1985
  • Mount Holyoke College, 1985
  • Victoria College, 1987
  • Université de Montréal, 1991
  • Leedsi ülikool, 1994
  • McMasteri ülikool, 1996
  • Laurentian University, 2001
  • Harvardi ülikool, 2004
  • Ontario Kunsti- ja Disainikolledž, 2009
  • Bard College, 2010

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Romaanid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Söödav naine" ("The Edible Woman", 1969)
  • "Pinnaletõus" ("Surfacing", 1972)
  • "Leedi Oraakel" ("Lady Oracle", 1976)
  • "Elu enne meest" ("Life Before Man", 1979, kindralkuberneri auhinna nominent)
  • "Bodily Harm" (1981)
  • "Teenijanna lugu" ("The Handmaid's Tale", 1985, Arthur C. Clarke'i auhinna võitja 1987, kindralkuberneri auhinna võitja 1985, Bookeri auhinna nominent 1986)
  • "Kassisilm" ("Cat's Eye", 1988, kindralkuberneri auhinna nominent 1988 ja 1989 Bookeri auhind)
  • "Röövelpruut" ("The Robber Bride", 1993, kindralkuberneri auhinna nominent 1994)
  • "Alias Grace" (1996, Gilleri auhinna võitja 1996, Bookeri auhinna nominent 1996 ja kindralkuberneri auhinna nominent 1996)
  • "Pime palgamõrvar" ("The Blind Assassin", 2000, Bookeri auhinna võitja 2000 ja kindralkuberneri auhinna nominent 2000)
  • "Orüks ja Ruik" ("Oryx and Crake", 2003, Bookeri auhinna nominent 2003 ja kindralkuberneri auhinna nominent 2003)
  • "Penelopeia" ("The Penelopiad", 2005, IMPACi auhinna nominent 2007)
  • "Uputuse aasta" ("The Year of the Flood", 2009, "Orüksi ja Ruiga" järg)
  • "Testamendid" ("The Testaments", 2019; eesti keeles

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Double Persephone (1961)
  • The Circle Game (1964, kindralkuberneri auhinna võitja 1966)
  • Expeditions (1965)
  • Speeches for Doctor Frankenstein (1966)
  • The Animals in That Country (1968)
  • The Journals of Susanna Moodie (1970)
  • Procedures for Underground (1970)
  • Power Politics (1971)
  • You Are Happy (1974)
  • Selected Poems (1976)
  • Two-Headed Poems (1978)
  • True Stories (1981)
  • Love Songs of a Terminator (1983)
  • Interlunar (1984)
  • Morning in the Burned House, McClelland & Stewart (1995)
  • Eating Fire: Selected Poems, 1965–1995 (1998)
  • The Door (2007)

Lühiproosakogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Dancing Girls (1977, St. Lawrence'i ilukirjandusauhinna ja The Periodical Distributors of Canada lühiproosaauhinna võitja)
  • Murder in the Dark (1983)
  • Bluebeard's Egg (1983)
  • Through the One-Way Mirror (1986)
  • Wilderness Tips (1991, finalist for the Governor General's Award)
  • Good Bones (1992)
  • Good Bones and Simple Murders (1994)
  • The Labrador Fiasco (1996)
  • The Tent (2006)
  • Moral Disorder (2006)

Tõlked eesti keelde[muuda | muuda lähteteksti]

Romaanid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Teenijanna lugu" (Eesti Raamat 1993, düstoopiline romaan, tlk Ann Alari)
  • "Kassisilm" (Varrak 1997, tlk Tiia Rinne)
  • "Röövelpruut" (Eesti Raamat 1997, tlk Maia Planhof)
  • "Pinnaletõus" (Eesti Raamat 1999, tlk Karin Suursalu)
  • "Alias Grace" (Eesti Raamat 1999, tlk Ilona Kolberg)
  • "Pime palgamõrvar" (Eesti Raamat 2001, tlk Karin Suursalu; kordustrükk 2007 Eesti Päevaleht)
  • "Orüks ja Ruik" (Varrak 2004, düstoopiline romaan, tlk Riina Jesmin)
  • "Leedi Oraakel" (Eesti Raamat 2005, tlk Eva Velsker)
  • "Penelopeia" (Eesti Päevaleht 2006, tlk Ann Alari)
  • "Ebakõlad" (Eesti Raamat 2008, tlk Eva Velsker)
  • "Uputuse aasta" (Eesti Raamat 2010, tlk Eva Velsker)
  • "Maitsev naine" (Eesti Raamat, 2012, tlk Urve Hanko)
  • "Süda vaikib viimasena" (Eesti Raamat 2016, tlk Lauri Saaber)
  • "Nõiasigidik" (Varrak 2018, tlk Riina Jesmin)
  • "Testamendid" (Varrak 2020, tlk Riina Jesmin)

Jutukogu[muuda | muuda lähteteksti]

Luulekogu[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Keele Sihtasutus andis 2003. aastal välja eesti keeles seni ainsa Atwoodi luulekogu "Moondatute laulud" (tlk Ene-Reet Soovik).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Robert Potts: Light in the wilderness The Guardian, 26. aprill 2003

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]